Võtame näiteks egüptoloogiateaduse ja ühe indiviidi, egüptoloogi, kelle nimeks olgu Sergei. Teise kõneviisi järgi on väga mõistetav öelda, et „ikka Sergei teeb egüptoloogiateadust, ega egüptoloogiateadus ometi Sergeid teinud”. See on literaalselt vägagi pädev lause: ega Sergei ju homunkulus ole, et teda tehtaks, või mis veel selgem, egüptoloogiateadusel pole käsi ega ajugi, et midagi nii keerulist teha. Esimese kõneviisi järgi öeldav vastupidine lause „egüptoloogiateadus tegi Sergeist selle, kes ta on” tundub aga ka mõistlik ja teise viisi tõlgitavgi olevat, olgugi et „tegi” selles lauses muudab terviku metafoorseks. Selle lause literaalselt väljendatud sisu võiks ju olla, et Sergei oluliste omaduste hulka kuulub mingist ajahetkest alates ka egüptoloogiateadusega tegelemine, mis on ka teise kõneviisi järgi mõistlik lause, ainult esimeses kõneviisis oli sama sisu ökonoomsemas vormis. Viimasest näitest võiks nüüd aimuda, et esimene kõneviis ei piirdu erikeelse kasutusega kantseliidis, vaid tuleb ette ka täiesti igapäevases asjalikus kasutuses. Hoopis ontoloogilist adekvaatsust püüdlev teine kõneviis tundub elukauge ja haruldane olevat: kõne objektide ontoloogiline loomus üldjuhul pole inimsuhtluse igapäevane teema. Vahel siiski tasub seda meelde tuletada, näiteks kui teaduse kui universaali põhjusliku toime üle vaieldakse.
Ja veel tasub teist kõneviisi kasutada, kui käsitluse alla tuleb Eesti egüptoloogia ja teda kandev egüptoloog Sergei Stadnikov. Alustan siiski kaugemalt. Oma olemises on teadus teise vaateviisi järgi kui inimindiviidide kogum, kus iga indiviid toodab mitmesuguseid tekste ning osa neid tekste aktsepteeritakse kui teaduslikud. Aktsepteerimismehhanism ei erine ontoloogiliselt; ka siin pole tegu muu kui inimindiviidide kogumiga, kus iga indiviidi paljudest tegudest mõned on aktsepteerimisteod. Kokku kattuvad need kaks inimhulka suurel määral, samad indiviidid osalevad teaduses nii tekstitootjatena kui aktsepteerijatena.
Ühe indiviidi suhtes on see mehhanism muidugi mõnevõrra vägivaldne: tekste aktsepteeritakse sõltumatult indiviidide eneste tahtmisest, nende suhtes paratamatusena, mida nad vähemalt lühikeses plaanis muuta ei saa. Paratamatust ei saa muuta, sellega saab aga kohaneda. Nii me näemegi teaduses, täpsemalt muidugi teadlaste tegevuses kohanemisvormide mitmekesisust. Ma ei taha tegelda nende vormide taksonoomiaga, nimetan vaid kolm sageli teadlaskonnas ilmnevat joont, mis tingitud aktsepteerimise paratamatusest. Kõige kergem on paratamatu ja samas välise aktsepteerimismehhanismiga, selles peituva „paternalismiga” kohaneda muidugi lapselikul sõnakuulelikul tüübil, ehk isegi lausa lapsel – või hoopis doktorandil –, kes on nõus leppima, et tema tegevuse üle otsustamisel ta enese arvamus pole mõõtuandev. Aga niisama võib paratamatusele allumine tuleneda lootusest saada mingi tasu, olgu selleks võim, tuntus või ka raha. Mõnele inimesele, hüvitavad need loobumise oma tegudele hinnangu andmise rõõmust. See oleks enesesalgamine mingi teise hüve eest, kaupmehelik suhtumine oma suveräänsusse. Ja näib, et kolmas viis teadusliku paratamatusega koos elada on fatalism, ükskõiksus, harjumuslik tegutsemine ja leppimine sellega, mida süsteem heaks kiidab, mida laidab, leppimine sellega, et niikuinii ei saa süsteemi muuta. Muidugi võiks strateegiaid kuidas olla teadlane, veel olla. Sellegipoolest arvan, et need kolm on küllalt iseloomulikud, et neist rääkida, aga, mis peamine, ükski neist strateegiatest ei ole iseloomulik Sergei Stadnikovile.
Kindlasti ei ole Sergei lapselik sõnakuulelikkuse mõttes, ütleksin isegi vastupidi, harva võib kohata nii sõnakuulmatuid, kangekaelseid inimesi kui tema. Lapselikkusele omane uudishimu või mõtete liikuvus sobiks tema iseloomustusesse hästi, aga lapselikkus kui sõnakuulelikkus, isaliku otsusega leppimine, mitte sugugi. Niisama vähe on Sergei valmis oma suveräänsust vahetama mingite muude hüvede vastu, loobuma sõnavabadusest: mitte mingil juhul ei kauple ta sõnavabadusega, muidu oleks ta ju karjääriteadlane kõrgel kabinetis ega juhataks vaba mehena Vahemere ääres ekskursioonigruppe. Ja ka fatalist või lihtsalt ükskõiknegi ei ole ta sugugi; mis tahes asjade muutmine või vähemalt püüdlus asju mõjutada, vähimal võimalusel irriteeridagi, näikse olevat talle olemuslik – on nüüdki, kui ta poliitiliselt väljakutsuvaid artikleid avaldab, või oli juba enam kui kolmekümne aasta eest, kui ta ülikooli kõnevõistlusel progressiivsele noorsoole sobimatuid vaateid lansseeris ja selle eest nuhelda sai.
Peaaegu nagu Tiit Madisson, võiks ütelda, alati võitluses. Kuidas ta küll saab hakkama teaduses, kus on tähtis allumine või vähemalt leplikkus? Ja söandan lühidalt kokku võtta, et ega ei saagi, ei peagi saama, sest ta kuulub teadusesse õige vähe. Ta on ruumiliselt (Eestis) ja keeleliselt (eesti keeles avaldades) ning ka tegevuse laadilt (peamiselt tõlkija ja kommenteerijana) ja töö mahult rahvusvahelistest egüptoloogilisest aktsepteerimismehhanismist niivõrd eraldi seisev, et võib end tõesti vaba härrana tunda, olles vaba nii lapselikkuse, kaupmehelikkuse kui fatalismi vaevadest. Seeeest aga jäävad tal muidugi ka saamata kingitused, mida teadus vabadusest loobujatele hüvituseks pakub, raha, kuulsus, mõjuvõim, õpilased.
Kui teadusega tegelejad oleksid alati lapselikud, fatalistlikud, kauplejad, kõik ühtviisi, poleks võib-olla ka mõtet rääkida kahest teadusest kõnelemise viisist, nende erinemisest ja et ainult teine neist kirjeldab teadust nii, nagu ta tegelikult on. Õnneks osalevad teaduses ka sellised inimesed nagu Sergei Stadnikov, tänu kellele on vaja ka seda teist viisi, kes ei raatsi iseseisvast otsustamisest loobuda. See tuletab meile õpetlikult meelde, et inimesed tegutsevad, mitte teadus ei tegutse, või üldisemalt, põhjused toimivad ehk põhjustamine toimub üksikute asjade, partikulaaride vahel, teistsugune käsitlus viib arusaamatustele.
Mööndes, et mu jutt ilmub märkimaks Sergei Stadnikovi tõlgitud „Ptahhotepi elutarkuse” ilmumist möödunud aastal, märgiksin, et sealt on leida tõendeid mõlema mu tõlkijassekommenteerijasse puutuva teesi kinnituseks. Esiteks Sergei Stadnikovi võitlev, vaba ja raevukas loomus – no vaadatagu vaid sissejuhatust, millise energiaga, järskude hüpetega kargab selle kirjutaja ühelt mõttelt teisele, ühelt lauselt, ühelt lõigult teisele. Kuigi muidugi võib see olla mu isiklik illusioon, endapett, sest, võimalik, kujutlen neid lehekülgi lugedes liiga elavalt ette autori häält ja žeste nende lausete ütlemise juures. Teiseks väitsin, et tõlke autor on vaba härra, kes ei hooligi rahvusvaheliselt aktsepteeritavusest. Mu meelest kommentaarium „Ptahhotepi elutarkuses” kuigivõrd kinnitab seda. Autor küll lisab peaaegu iga mitmeti mõistetava tekstikoha juurde arvukaid tõlgendusvõimalusi, kuid sisulisse diskussiooni erinevate võimalustega ei astu, teda vaidlus teadusliku tõe üle, ta enese vaadete aktsepteeritavus ei huvita. Ja kellelt eestikeelse kommentaari puhul ta selle saama peakski, ainus eestlasest egüptoloog, nagu ta on.