Aga paljud ei saa rahu, see kõige ihaldatum tiitel on välja loosimata. Kes on Isamaa Isa, iseseisvuse aurumasina Polzunov? Juba kolmandat aastat käib kõige 20aastaseks saamise tähistamine ja pealegi sellise hurraaga, et iseseisvuse sünnist 90 aasta möödumine, mida põhiseaduslik võim koos kodanikega tagasihoidlikul moel tähistas, kipub selle varjugi jääma. Siiamaani on, tundub, mõnelgi 20 aastat tagasi ühiskonna emotsionaalsel laineharjal purjetanul hing haige sellest, et tema ajaloolist osa pole veel piisavalt tähele pandud, õigesti raamatusse raiutud. Ja üldse ei taha need pagana ajaloolased märgata, kirjeldada ja poodiumile tõsta epohhi suurust, võrreldes nende teiste, vanade ja tühistega. Alasti kadedus!
Kui ajaloolased ei tee, mis siis muud, kui ise härg sarvipidi pihku ja sõitma! Teisipäeval loodigi pärast mõningasi ristimissekeldusi uus asjaosaliste eneseuurimisorgan, mille ülesandeks tuua tõde päevavalgele. Ja nimelt see tõde, et Eesti iseseisvus või vähemasti tema võtmed olla olnud hoiul Moskvas kommunistide käes ja sealt nad toodudki. Televaataja mäletab seda tuhat korda näidatud episoodi kuulsa „Gorbatšovi koridoristseenina teisest vaatusest“. Seal nad seisavad reas, kes alandlikum, kes sirgeselgsem, ja kommunistide ülempealik suvatseb kõiki kõnetada ja kuulata peaaegu terve pooltunni. Stseenis pole täpselt näha, kas ta kellelegi midagi (iseseisvuse võtmed?) taskusse libistab, ja selle üle ilmselt siis ka vaidlus lähiaastatel edasi läheb – et kust võtmed tulid. Kui need õnnetud tähelepanusõltlased, kelle kiituseks aastatega auk maasse räägitud, oma tõvest ähmastunud pilgu hetkekski klaariks saaksid, näeksid nad, et isegi ühe neist aastate 1988 – 1991 Kõigekõigemaks kuulutamine ei aitaks neid rohkem kui ühekordse maininguna ajalooõpikusse. Miks nii, aitab selgitada võrdlus aastatega 1916–1919. Hea õnne korral oskab uuel ajal koolis käinu nimetada õigesti päästekomitee liikmete nimed. Aga kui küsida näiteks, kas Maanõukogu oli seesama mis Maapäev ja kas see oli eestlaste omaalgatuslik või riigivalitsuse moodustatud organ, jäävad paljud seletamisega hätta. Poliitiline veelahe Asutavas Kogus, tähtsamate rühmituste liidrid ning nende taktikalised valikud iseseisvumise teel on teema, mis nõuab ajaloolase ettevalmistust. Iseseisvuse sünniperiood oli kraad kangem asi iseseisvuse taastamisest. Eks ikka seetõttu, et iseseisvate rahvusriikide võimalikkus oli 20 aastat tagasi maailmas üldaktsepteeritud norm (tõsi, impeeriumide käitumine erines tugevasti sellest, milleks nad konventsioone allkirjastades olid kohustunud), 90 aastat tagasi aga sulaselge hullumeelsus. Iseseisvus Eesti territooriumil de facto taastada ei olnud mingi kaelamurdev trikk, millega oleksid ainult üksikud väljavalitud hakkama võinud saada.
Kahju küll, kuid ei olnud meie riigi esimese põlve juhid vigadest vabad ja vaidlus selle üle, kellele kuulub iseseisvuse idee esmasõnastaja au, oli aastaid õhus. Mõni mees suutis enesele juba elu ajal ka monumendi püstitada. See kõik on hõlpsasti andestatav vähemasti tagantjärele, kui on teada vereohvri suurus. Ja see kõik on tühine väikluse kõrval, mida paarkümmend aastat tagasi täiesti ohutuid pisisammukesi astunud avalikud tegelased nüüd hulkadele päevast päeva esitavad. President peaks neile hakkama uut teenetemärki, NSV Li rahvasaadikute kongressi liikme medalit välja kirjutama, et haigus järsult ei süveneks: ikka nii, et III klass eestimeelsetele saadikutele ja tasakaalu huvides V klass venemeelsetele. Rahvas ei ole veel küps Isamaa Isa valimiseks.