Tallinna muusikanädal (TMW – Tallinn Music Week) 25. – 29. III: 206 esinejat 26 riigist, sh 121 Eestist, 24 050 festivalikülastajat, 853 konverentsidelegaati, sh 544 välisdelegaati, 180 välisajakirjanikku.
Minu silmis ei kerkinud tänavuse TMW keskseks tegelaseks mitte muusika, vaid mõtted ja arutelud muusika, kunsti ja elu omavahelise seotuse üle. Häälestuse seda sorti mõtisklusteks andis film „Muuseumitunnid“, mille Eesti esilinastus Tallinna Kunstihoones kuulus festivali eriprogrammi „TMW kunst“. Jem Coheni film ärgitab mõtlema kunstiteoste mõistmisest ning osutab sajandeid tagasi loodu võimalikele tõlgendustele tolle ajastu ja tänapäeva kontekstis. Samuti vihjab Cohen, et küsimused, mida pidada kunstiteose puhul selle sõnumiks ja peamiseks väärtuseks, võib võrdsustada küsimusega, kuhu või mille ümber paigutada raam. Mainitud vaatenurga või rõhuasetuse olulisust illustreerib filmi lõpulõik, kus argist linnavaadet koheldakse kunstina: hea kompositsioonitajuga valitud kaader vääristatakse kunstiteadlase kommentaariga. Selgub, et elu ongi kunst. Seda tuleb vaid märgata.
Oleksime palju vaesemad ilma muusika- või kunstiajaloo raamatuteta. Ka elule võib kunstiväärtuse anda just kommentaar, jutustaja oskus nähtut ja kogetut mõtestada. Viv Albertine kunagisest tüdrukute punkbändist Slits tutvustas programmi „TMW jutud“ raames oma autobiograafiat. Intervjuus John Robbile kirjeldas punkpioneer, kuidas ta võttis üle talle eeskujuks olnud moekunstniku Vivienne Westwoodi nipid. Too müüs 1970ndatel oma loominguna teiste tootjate T-särke: ta pööras need pahempidi ja kritseldas vildikaga midagi särgi esiküljele. Muusikalise hariduseta Albertine leidis, et ta saab kasutada sama hoiakut oma kitarrimängus: tähtis on idee ja omapära, las õmblused paistavad, tulemus ei peagi olema tehniliselt täiuslik.
Kellegi teise toodetud T-särgi pahupidipööramise ja uueks tooteks kujundamise soovi õhkus ka klassikalise muusika reivi ideest. Ettevõtmise algataja Brendan Jan Walshi väljendas sellise pakkumisega publikule ühekorraga oma armastust klassikalise muusika vastu ja soovi osaleda oma põlvkonna reivikultuuris. Niisuguse suurepärase kombinatsiooni korral ei pea akadeemilises kontserdisaalis toolil istudes muusikale kaasaelamist talitsema, vaid võib oma muusikast tõukuvaid emotsioone julgesti füüsiliselt väljendada. Mõistan Brendan Walshi motivatsiooni selletaolise algatuse taga: tunnistan, et olen ka ise kontserdisaalis tundnud vahel soovi muusikaga kaasa õõtsuda ning mõnikord end tabanudki sealsamas muusika taktis pead nõksutamas või jalgu viibutamas. Küllap peab mõni vanema põlvkonna esindaja seda kasvatamatuseks.
Niisugused kinnistunud ja kivinenud arusaamad selgitavad ehk ka seda, miks ma klassikalise muusika reivil Kultuurikatlas publiku hulgas tantsijaid ei märganud. Ehk oli ülerahvastatud klubis puhtfüüsiliselt liiga vähe ruumi, aga asi võis olla ka harjumuspärases mõtlemises, et reivil tantsida on sobilik vaid siis, kui kõlab basstrummi kõrvulukustav mats ning kõlareist hoovab elektrooniliselt tekitatud muusika. Kuuldud reiviosas kõlasid süvamuusika orkestriteosed küll lindilt, aga olid muusikalises mõttes täiesti puutumata jäetud. Uudne oli vaid keskkond, kus need kõlama pandi. (Käisin reivil Brendan Walshi alias DJ Mengeli ja tema kaasesineja Arthur Gumbsi alias DJ Bergi esinemisajal, mil paigalseisev rahvasumm vaatas muusika taktis ennastunustavalt rabelevaid DJ-sid.) Usutavasti äratab klassikaline muusika enamikus reivijaist veel liialt võõristust ja klassikalise muusika austajad lihtsalt ei ole harjunud seda kuulates oma keha vabaks laskma ja emotsioonide küüsi usaldama. Jääb üle loota, et kui klassikalise muusika reive korraldatakse edaspidigi, leiavad reivijad orkestrimuusikast biidi üles ning julgevad end oma armastatud muusika taktis liigutada.
TMW konverentsil muusikahariduse vestlusringis jutuks olnud teemasid võiks samuti võrrelda riideesemete pahupidipööramisega. Vestlusringi pealkirja „Muusikaakadeemia vs. bändilaager“ („Music academy vs. Bandcamp“) erinevad õppesüsteemid on küll pigem nagu pintsak ja T-särk, mida mõlemat vajatakse eri olukorras, seega ei välista need teineteist ja üks pole pahempidipööratud teine. Vestlust suunanud Virgo Sillamaa möönis samuti, et arutelu eesmärk polnud neid õppesüsteeme vastandada, vaid küsida, missugune oleks sobiv ajakohane mudel: kas on ehk suured haridusasutused oma võimalusi ammendamas? Oodatult erines akadeemiliste ja mitteakadeemiliste asutuste õpetajate arusaam õppetöö sisust ja vormist veidi, kuid ühel meelel oldi õpilaste sotsiaalsete oskuste üha suurenevas tähtsuses ja selles, et õppeprotsessi keskne kuju on õpilane.
Õppeprotsessi sümboliseerivat särki ümber pöörama kutsutigi niisiis üles õppureid, kes ideaalis peaksid olema õppeprotsessi suunajad oma aktiivse ja nõudliku suhtumisega: mitte passiivsed anumad, kuhu teadmisi kallata, vaid midagi pumbataolist, ammutama just seda, mida vaja, ükskõik mis tüüpi asutusest. Õppima asudes peaks tudeng teadvustama, miks ta soovib muusikuks saada, missugused on tema eesmärgid. Vastasel juhul on tegu vaid tühja T-särgiga toika otsas ehk hernetondiga (muusika)põllul. Arutelus osalenud Brendan Walsh, kes on õppinud nii klassikalist muusikat kui ka ärijuhtimist, julgustas kõiki jääma elukutselisteks lasteks ja olema alati valmis ammutama uudishimulikult maailmast uusi teadmisi.