Jan Kaus on sõnastanud oma teravapilgulises ajastudiagnostilises artiklis „Elu paradokse“ muu hulgas ühiskondliku paradoksi: „mida keerulisemaks ja komplekssemaks muutub maailm, seda lihtsamaid lugusid inimesed otsivad“.1 Lihtsaid lugusid ei paiska õhku mitte üksnes valimiseelses õhinas aktiveerunud propagandaruuporid, vaid kalduvus lihtsustada või alahinnata probleemide komplekssust ja määramatust on kardetavasti kõiki teoreetikuid kummitav kutsehaigus. Näiteks suhtuvad haritud intellektuaalid meil ja mujalgi tõejärgsuseks nimetatud nähtusse patroneeriva irooniaga, uskudes, et tegemist on pisikese ja ajutise irratsionaalse kõrvalekaldega lääne ratsionaalse demokraatia võidukäigu trajektooril. Teatav kildkond võimureid ja ametnikke on asunud siinmailgi ilma mingi kõhkluseta kasvatama üldsust, et too võtaks omaks tervislikud ja ontlikud eluviisid. Suuremaid retoorilisi silmuseid on lihtsad lahendused võtnud mõnes Kesk-Euroopa riigis ja suure lombi taga. Meie võime veel senikaua rahul olla, kui ühiskonda erutavate probleemide lihtsustatud positsioonide esindajad kraaklevad ja vaidlevad, sest kui mõtlemine muutub nii lihtsaks, et kõik on siililegi selge, siis on oodata kõva kätt, kes rakendab kõhklejate peal Kentuki Lõvi printsiipi: mis kinni ei jää, saab kinni löödud.
Kes väidab, et mõtlemise lihtsustumine ja määramatuse talumatus on üksnes märk rahvamasside lollusest, teeb ise samuti liigse lihtsustamise pattu. Küllap on siin mängus mitmeid põhjusi, muu hulgas see, et keerukatel-ärevatel aegadel kipub inimestes üldiselt maad võtma emotsionaalne otsustusprotsess, kuna tundub, et ohtudele tuleb reageerida ruttu. Tänapäeva probleemide igakülgseks ratsionaalseks kaalumiseks tuleks pealegi enamasti analüüsida nii paljusid allikaid, et seda suudab teha vaid vastava ala ekspert. Kuid maha vaikida ei saa ka teaduslik-tehnilise propaganda rolli elu lihtsustamisel, sest eks tähenda ju teadmispõhine ühiskond seda, et kõik, sh ka poliitilised valikud tuleb langetada teaduspõhiselt, kõik mõjud tuleb prognoosida ja läbi analüüsida. Seejuures ei ole lubatud tunnistada, et mõni probleem võib olla prognoosimatu, vajada riskeerivat, ilma teadmiseta tehtud otsust, mitte mõne algoritmi rakendamist. Muu hulgas toitub viimase aja populism just inimeste tunnetest, et poliitiliste valikute jaoks pole enam ruumi, kõik on lihtsustatud ratsionaalseks halduseks – siit võrsubki populistide vastulihtsustus: aitab ekspertidest!2
Arusaam, et teadus seletab kõik ära, pärineb klassikalisest mehhanitsistlikust teadusest (vt nt Laplace’i deemon, lk 108), klassikaline teadus kasvab aga oma eetose poolest teadagi välja lääne metafüüsilisest filosoofiast (veel Newtoni ajal nimetasid teadlased end loodusfilosoofideks). Nüüd viimaks jõuan pika sissejuhatuse järel Enn Kasaku raamatuni. „Paradoksid“ demonstreerib laiahaardeliselt ja säravalt just neid fundamentaalseid kimbatusi, millesse satub mõtlemine (ka filosoofiline, teaduslik) paratamatult. Raamatu alapealkirja metafoor on väga tabav: mitte üksnes füüsilises, vaid ka mõtete universumis leidub musti auke, mille ümber mõtleja abitult tiirlema jääb. Enn Kasaku mitmed varasemadki kirjatööd on nauditavalt kõigutanud teadusliku maailmapildi upsakust. Muu hulgas on autor võrrelnud teadust religiooniga3, kuid just vaatlusaluses raamatus avaneb see temaatika kõige lihtsamal ja loetavamal kujul, vaatamata käsitletavate teemade keerukusele.
Raamatu tugevus ongi ennekõike selgus ja lihtsus. „Paradoksid“ on sobilik lugemisvara laiale lugejaskonnale, sealsed mõttekäigud peaksid olema hoomatavad juba vähemalt gümnasistidele. Kuigi vastavalt autori intellektuaalsetele huvidele on siin teistest rohkem käsitletud semantilisi ja kosmoloogilisi paradokse, ei nõua raamatu mõistmine eelteadmisi ei filosoofias, loogikas ega füüsikas – julgen nii väita, kuna olen kahes viimati mainitud valdkonnas ka ise paras võhik. Kuna tegemist on populaarteadusliku ülevaatega, ei ole käsitlus mõistagi originaalne, välja arvatud autori biograafilis-humoorikad interluudiumid, mis minu hinnangul ainesele midagi olulist juurde ei lisa. Kuid tegemist pole ikkagi ühegi konkreetse võõrkeelse allika ümberjutustamisega: autor on materjali omanäoliselt ja mõistlikult struktureerinud ning töötanud läbi aukartust äratava koguse kirjandust, sh ka teadustöid üksikute paradokside kohta (lk 147–150).
Kasaku käsitlus on nõnda selge tänu asjaolule, et alusmõisted on piiritletud ja eritletud: juba raamatu algul eristab ta tõelisi paradokse pseudoparadoksidest (paralogismid ja sofismid, lk 23) ning üksiknäidete puhul märgib alati ära, kummaga on tegu. Valdavalt kirjeldab Kasak ka kõnealuste paradokside ületamiskatseid ning kui need õnnestuvad, siis mainitakse ära, tänu millistele paradoksi suhtes teistsugustele omaks võetud eeldustele (nt paljude klassikaliste kosmoloogiliste paradokside ületamine paisuva universumi eeldusest lähtudes). Raamatus seletatakse arusaadavalt mitmeid paradokside mõistmiseks vajalikke taustamõisteid (propositsioon, vastuväiteline tõestus, dialetism, presupositsioon jne) ning tutvustatakse paradokside rolli teadusmõtte arengus (lk 31 jj). Kui vahel harva kostitatakse lugejat mõne keerukama matemaatilise või formaalloogilise mõttekäiguga, on nood eraldi kasti tõstetud ning nende võimalik eiramine ei takista seletuse jälgimist (lk 29, 49, 89). Sageli tunnistab aga autor ausalt, et vaatlusaluse paradoksi edasine analüüsimine ületab populaarse raamatu taseme ning tõmbab sellega käsitlusele joone alla.
Kindlasti tuleb eraldi kiita teose kujundust ja illustratsioone. Raamatus on hulganisti esiletõsteid ja mõistekaste ning teos on illustreeritud muhedate teemat hästi näitlikustavate originaalkarikatuuridega, mis pärinevad Hiie Ivanova pliiatsist. Kõigi seni esile toodud vooruste tõttu soovitan soojalt kõigile filosoofiaõpetajatele võtta raamat kasutusele täiendava õppematerjalina. Siin-seal eestikeelsetes filosoofiaõpikutes on mõnda paradoksi küll mainitud,4 kuid kaugeltki mitte käsitletud sellise põhjalikkusega, nagu seda on tehtud Kasaku raamatus. Eriti põhjalikult, mitmes versioonis ja terve peatüki mahus, on teoses eritletud valetaja paradoksi, mis peaks minu hinnangul olema tõeteooriate õppimise juures kohustuslik repertuaar, kuigi hiljuti ilmunud kolme autori ülikooliõpikus5 pole sellest üldse juttu. Kuid mõistagi ei puudu raamatust ka Zenoni apooriad (2. ptk), millega on alati viljakas vaatluse- ja faktiusku noored proovile panna, monoteismi jumala mõistega seotud paradoksid (4. ptk), induktsiooniprobleem ega vangide dilemma (6. ptk). Õppetöö käigus pole sugugi vaja õpilaste ette tuua kohe paradoksi koos ületuskatsetega. Viljakam on lasta neil esmalt ise paradoksi kallal pead murda – just nii saab demonstreerida, et filosoofia on enamat algoritmilisest rehkendusest.
Kahtlemata on autoril õigus kujundada teos oma näo järgi ning olgugi et Kasak ei ole ses raamatus käsitlenud kõiki läänemaises mõtlemises levinud paradokse,6 on valim esinduslik. Kriitikanoolega, mis Zenoni paradoksi kohaselt kunagi märki ei taba, tooksin esile kahe teema, moraalidilemmade7 ja optiliste petete8 alaesindatuse. Mõlemast on juttu väga põgusalt, kuigi need teemad paeluvad kindlasti laiemat lugejaskonda rohkem kui näiteks mõnd spetsiifilist loogikareeglit ähvardavad paradoksid (nt Curry paradoks, Burleigh’ paradoks, eessõna paradoks). Viimati mainitute kohta tekib tahtmine Deleuze’i kajana hüüda, et loogika on huvitav vaid siis, kui ta vaikib.9 Kui autorit pitsitas vajadus hoida populaarse raamatu maht kontrolli all, võinuks kärpida ka kosmoloogiliste paradokside esitust: kimbatus, kuhu jõuti klassikalise käsitusega universumist, tuleks ilmsiks palju vähemategi näidete puhul.
Lõpetuseks paar sõna mõtlemise populariseerimise kohta laiemalt. Raamat ilmus sarjas „Elav teadus“, millel on teatav sümboolne väärtus. Nimelt ilmus samanimeline sari ka aastatel 1932–1941,10 sisaldades nii tõlkeid kui ka originaalkäsitusi oma ala toonastelt tippudelt (Tuglas, Loorits, Laaman, Ariste). Filosoofiat esindas toonases sarjas mitme vihikuga Will Duranti tõlketeos „Lood filosoofia ajaloost“, üksikud kujunemisjärgus eesti filosoofid sarja kirjutada ei jõudnud. Nüüdseks on Eesti Vabariiki olnud de facto kauem kui tuna, kuid olukord on samasugune: omamaised filosoofid ei ole leidnud aega ega jõudu populariseerivate raamatute kirjutamiseks (erandiks võib ehk pidada Indrek Meost, kelle materjalid on siiski pigem gümnaasiumile suunatud). Märkuse korras võib öelda, et palju kirutud okupatsiooniajal kirjutasid filosoofid (nt Blum, Makarov, Rebane, Loit, Stolovitš) omajagu lihtsamaid laiatarbebrošüüre, kuid ajastu ideoloogilise palge tõttu ei saa siiski kindel olla, et need olid ka tegelikult populaarsed. Kui kutselised filosoofid neelduvad teadusartiklite omailma, siis peavad rahvavalgustuslikke teoseid kirjutama teised, näiteks filosofeeriv füüsik Enn Kasak. Oleks meil ainult rohkem sääraseid vastuvoolu ujujaid!
1 Jan Kaus, Elu paradokse. – Sirp 14. IX 2018. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/elu-paradokse/
2 Vt Tõnu Viik, Poliitilised emotsioonid „tõejärgsetes“ ühiskondades. – Studia Philosophica Estonica 2018, nr 11, lk 93–116. http://ojs.utlib.ee/index.php/spe/article/view/14407/9401.
3 Vt Enn Kasak, Religioossusest teaduses. – Akadeemia 2011, nr 11, lk 2017–2056.
4 Kõige rohkem on neid populaarses tõlkeõpikus Michael Picard, See ei ole raamat. Seiklusi populaarfilosoofias. Koolibri, Tallinn 2009.
5 Bruno Mölder, Roomet Jakapi, Marek Volt, Sissejuhatus filosoofiasse. TÜ Kirjastus, 2018.
6 Vrd Michael Clark, Paradoxes from A to Z. Routledge, London, New York 2002.
7 Ainest võinuks ammutada nt raamatust Saul Smilansky, 10 Moral Paradoxes. Blackwell, 2007.
8 Vt nt Patrick Hughes & George Brecht, Vicious Circles and Infinity. A Panoply of Paradoxes. Jonathan Cape, London 1976.
9 Gilles Deleuze, Felix Guattari, Mis on filosoofia? Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014, lk 139.