Riigikogus algas arutelu eelnõu 107 OE ehk „Riigikogu probleemkomisjoni moodustamine soolise võrdõiguslikkuse probleemide läbitöötamiseks” üle. Vaevalt et parlamendikomisjon probleeme lahendab või vähendab, kuid juba esimene arutelu tõestas, et sellist komisjoni on hädasti vaja, kui juba riigikoguski leidub saadikuid, kes soolise võrdõiguslikkuse probleemi teisejärguliseks peavad, pisendavad või lausa eitavad ning kohati naeruvääristada püüavad. Mõned pillutud pärlid: „See väga ümar ja lõputu teema, nagu jänese laul“, „Selge see, et mees ei saa kunagi naiseks ja naine ei saa kunagi meheks, ükskõik, mida me ka teeme“, „Sellest ei tohiks tulla välja mingi feministlik algatus, kus hakatakse kehtestama kvoote, sõltumata sellest, kuidas ühiskond reaalselt on üles ehitatud ja kuidas ta toimib“, „… äkki peaksime rakendama riigi poolt kvoodid perekondadele, et peab olema võrdselt tütreid ja poegi?“.

Tjah, tuleb tõdeda, et kui Eurostati andmetel on Euroopa Liidu keskmine palgalõhe 16,6%, siis Eestis 29,9%, ning riigikogus on praegu 22 ja valitsuses 2 naist.

Samal ajal teenib rahvusvaheliselt kiitust Kanada vastne peaminister Justin Trudeau, kes nimetas ametisse etniliselt mitmepalgelise valitsuse, kus esmakordselt riigi ajaloos on võrdselt 15 naist ja 15 meest. Trudeau’ arvates on oluline, et valitsuse koosseis oleks Kanada nägu. Vastuseks küsimusele, miks nii täpselt soolist võrdsust taga ajada, vastas Trudeau: „Sest on aasta 2015“.