MARLEEN ALLEMANN:  „Eesti 100“ vs. „Narkopoliitika 114“
Eelmisel nädalal jõudis Eesti meediasse uudis seoses Tervise Arengu Instituudi (TAI) värske statistikaga, millest ilmneb, et nii uimastite üledoosist põhjustatud surmajuhtumite kui ka HIVi nakatunute arv taas tõusmas. Tänavu on TAI andmetel esimese viie kuuga üledoosisurma surnud juba 54 inimest, eelmisel aastal oli selliseid surmajuhte samal perioodil aga alla 40. Statistika järgi oli eelmisel aastal üledoosist põhjustatud surmajuhtumeid ühtekokku 114 ning üledoosi tõttu surnud inimeste arvuga miljoni elaniku kohta on Eesti endiselt ELis esikohal. Euroopa narkootikumide ja narkomaania seirekeskuse andmetel oli nimelt Eestis 2015. aastal uimastitarbimisest põhjustatud surmajuhtumeid miljoni elaniku kohta koguni 103, mis tähendab, et ületasime selle näitajaga ligi viiekordselt ELi keskmise. Vaatamata narkoprobleemi ilmselgele tõsidusele ja poliitilise eliidi täiesti huvituks jätnud fentanüüliepideemiale, mis on üledoosisurmade üks peapõhjusi, ei ole uimastisõltuvus ja narkopoliitika siiski teemad, mis leiaksid avalikkuses laiemat kõlapinda, rääkimata poliitilises agendas tõusetumisest.

Siin ma nüüd olen! Jürgen Rooste intervjueerib VLADISLAV KORŽETSIT. Koržets avaldas hiljuti oma esimese luulekogu „Laulud või nii“, pälvis selle eest Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna. Aga kas ta ka ise end luuletajaks peab? Ta on ka ju kokk, kalamees, naljamees, muidu mõtiskleja-vaatleja.

HANNO SOANS: Kas sellist pidu me siis tahtsimegi …
Kui laulupidu on ümber mõtestatud saksa kultuuriruumiga dialoogis tekkinud kristlikust üritusest eestlaste rahvusliku ühtsuse ürituseks,  miks ei võiks selline jõuline rahvalik tava olla võimeline enesesse integreerima ka avatud kodanikuühiskonnale omast enesetunnetust?

 „Mind huvitab, mis formaadiga on tegemist ja milline on kommunikatsioonistrateegia festivali taustal, lihtsamalt öeldes, – kui festival oleks jõgi, siis milline on see säng, kus ta korraldajate arvates voolama peaks ja miks just nii.“
Barbi Pilvre, „Arvamusfestival ja laulupidu“, Delfi.ee, august 2014

„Ikka astub patrioot kosmopoliidi metsas seened puruks ja kosmopoliit paneb salaja patrioodi supi sisse spiidi.“
Kiwa, videost „Süütus katku ajal“, 1998

Ideoloogiliselt aktiveerunud meediaruumi omapära on kord juba see, et see loob läbitungimatuid tihendusi, kolloidseid tähendusklompe. Justkui magneetiliste loodusjõudude toimel hoiab meedia koos ideoloogilise spektri vastandlikel laiustel töötavaid agoonilisi jõude, neid seeläbi defineerides, kuid ühtlasi nende arvamusi üksteise vastu kulutades, neid läbi mäludes ja ära nämmutades, tootes selle protsessi käigus eelkõige meediale enesele vajalikku voolujõudu ja pakkudes kompensatsioonina osalejaile – olgu tegu siis arvamusliidrite või veebikommentaatorite panustega – intensiivsusi loovaid hetki.

KEITI KLJAVIN: Vahekasutus festivali korras. Eeskujulik juhtum Paides
Maailma megafestivalide vahekasutusmeetoditest ja hüpikarhitektuurist on saanud vaatemäng, milles ühismeedial on kandev roll.
Viimastel aastatel on kasvanud Eesti tõmbekeskusest kaugemate paikade kaardistamise trend elustiilikultuuri ja alternatiivmuusika kaudu. Põhimõtteliselt võib läbi suve ühelt festivalilt teisele kulgeda ja rohkem või vähem perifeersesse Eestisse sattuda. Linlased soovivad järjest enam eemale – paksu metsa sisse, järve äärde ja väikesaarele või siis karjääriservale ja kaevandusemuuseumisse. Festivali usku inimese psühhogeograafilisel kaardil on paljud vähetuntud või ääremaised paigad sageli saanud tähenduse nimelt seal korraldatava festivali abil.

HEILI EINASTO, EVELIN LAGLE: Tantsimine ruumita on nagu maalimine ilma pintslita
Tantsuruumi mõjust nüüdistantsu koreograafia loomisele.
Igasuguse tantsu kese on kehaline tekst, milles liigutused, žestid ja poosid on aegruumis seotud kõnelevateks jadadeks. Selle teksti loomine sõltub paljudest teguritest: koreograafiline anne ja kujutlusvõime, võimalused katsetada ja viia kujutluspilt tegelikusse, tantsijate arv ja suutlikkus ning ruumid, milles saab ideid proovida, kehasse harjutada ja esitada. Siinses artiklis on keskendutud ruumi mõjule liikumisteksti loomisel ja esitamisel, sest see on eesti nüüdistantsu valusamaid murekohti.
Selleks, et luua keerukaid liikumisideid ja kasutada enam kui üht-kaht keha, on tantsimiseks vaja rohkem ruumi kui väljasirutatud kätega inimene enda alla võtab. Kuigi tantse on võimalik ette kujutada või välja mõelda ka kitsastes oludes, jäävad liikumise ulatus ja liikumismustrid väikeses ruumis kasinaiks. Seega on tantsu loomiseks ja esitamiseks saadavatel ruumidel koreograafilistele valikutele tugev mõju isegi siis, kui tantsuloojad ise ei ole sellest teadlikud.

AARE TOOL: Kus on nüüdismuusika juured?
Helena Tulve „Sula“ on üks neist teostest, mille väljenduslaad on suuresti määranud praeguse stiilifooni ja toonud endaga teatud paradigma- või vähemalt retoorikamuutuse.
Küsimus nüüdismuusika juurtest, ehkki vahest liiga fundamentaalne ja mahukas, ei ole küllap siiski põhjendamatu. On ju algupära ja kujunemisloo uurimise soov peaaegu sama vana kui juurdlev mõte ise. Küsimus võiks olla sõnastatud ka nõnda: „Kus on eesti nüüdismuusika juured?“ See täpsustus on aga ilmselt üleliigne, kuivõrd oma olemuselt ja püüdlustelt on tegemist piirideta nähtusega nii geograafilises kui ka muusika enda sisemiste eraldusjoonte mõttes.

MARGUS MAIDLA: Jüri Engelbrechtiga teadussüsteemi mitmekesisusest ja järjepidevusest
Kas viimaste aastate tendents teadusasutusi vägisi liita ja kokku pressida on süsteemi elujõulisusele kasuks või kahjuks tulnud? Akadeemik Jüri Engelbrecht leiab, et olukord võiks palju parem olla. Väikeriikide teadustel on maailmas oma tegevusnišid ja nad on seal edukad. Kui hakata matkima suurte süsteemide mudelit, võib kaduda uudishimul põhinev tegutsemislust ja loomingulisus, pikema aja jooksul võib see otseselt hakata mõjutama kvaliteeti ja konkurentsivõimet.

Mõtete korjeaeg. PILLE-RIIN LARM intervjueerib Eeva Parki, kes pälvis Võtikvere kirjandusauhinna, Elise Rosalie Auna nimelise tunnustuskirja.

IRJA ALAKIVI: Kas Tartu vaatab tulevikku?
Nüüdisaegset linna ei kavandata parke hävitades, vaid parke ja rohealasid funktsionaalsemaks ja kasutajasõbralikumaks kujundades ning uusi rajades.
Tartu linn koostab praegu arengukava 2018. kuni 2025. aastani. Visioon on ilus: Tartust peab saama inspireeriva elukeskkonnaga tegusate, loovate, õnnelike ja hoitud inimeste linn. Kuidas kõlavad aga Tartu arengukava ja üldplaneeringu „Tartu 2030+“ visioonid kokku parkide tulevikuplaanidega?

Arvustamisel
Birgitta festival
Eda Ahi „Sadam“
Juss Heinsalu näitus „Savivalgustumine“ ja Mall Nukke „Iidolid. Retrospektiiv“
Kuressaare Linnateatri „Madu oma rinnal“
Mängufilm „Wind River“
Viola da gamba suvekursus ja kontserdid „Gambavaim“ Hiiumaal