Sel reedel Sirbis kultuuri- ja teaduspreemiad ning Wiedemanni keeleauhind. Sirp alustab sel nädalal oma esikülgedel Eesti Vabariik 100 tähistamist. Kuni 24. II 2018 kujundavad Sirbi esikülje Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini osakonna tudengid (juhendaja Kaarel Nõmmik).
Järgmine Sirp ilmub 3. märtsil.
KADI MARIA VOOGLAID: Me peame kõnelema kultuurist. Kuidas ennetada külma kodusõda
Jaanuari lõpus toimus Saksamaal Koblenzis Euroopa Parlamendi Rahvaste ja Vabaduste Euroopa fraktsiooni tippkohtumine. Ehkki fraktsiooni kuuluvad saadikud euroskeptilistest parteidest üle kogu Euroopa, tuldi sinna kohale selleks, et vaadata-kuulata eeskätt Hollandi, Prantsusmaa ja Saksamaa parempopulistlike parteide liidreid. Eesmärgiks oli näidata sündmust märgilisena – see oli esimene ning võib-olla ka viimane kord, kui Euroopas (anti)kangelase staatusesse tõusnud Geert Wilders, Marine Le Pen ja Frauke Petry koos avalikkuse ette astusid näitamaks kogu maailmale, et neil on kindel plaan teha sel aastal ajalugu.
Kultuurifenomen ja inspiratsiooniallikas
Mõtteid mitmekülgsest tõlkijast ja teadlasest Kalle Kasemaast, kes on pälvinud riikliku kultuuri elutööpreemia
Urmas Nõmmik: Kollaaž Kasemaaga
Tartu ülikooli peahoone trepp, mis viib usuteaduskonna ruumesse. Trepil tuleb vastu Kalle Kasemaa, ta on just käinud vaatamas, kas on tema nimele tulnud posti. Ta küsib rõõmsalt, kuidas läheb. Jutu jätkuks küsib veel midagi. Aga siis räägib anekdoodi, järjekordse. Ma ei ole kunagi küsinud, kust ta neid võtab, võib-olla peast, võib-olla mingist salajasest käsikirjast.
Anu Põldsam: Kui vaid oskaks küsida
Oh, lugeja, kuidas küll tabada sõnadega Kalle Kasemaa olemust ja tõlkida tema tähendust vaimumaailmale inimeste keelde? Võib-olla saab seda teha üksnes sipelgate või lindude keeles. Võib-olla läheb selle edasiandmiseks vaja Simurgi hüüdu või ingel Gabrieli tiibade sahinat. Mina ei tea. Kui, siis ehk oskab sellele vastata Kalle Kasemaa ise, kes hea meelega kasutab ühe juudi rabi sõnu, kes olevat oma õpilastele öelnud: „Küsige aga küsige, mul on nii palju häid vastuseid.“ Pole kahtlustki, et neid tal on. Kui vaid oskaks küsida.
NELE-EVA STEINFELD: Ma armastan kogu aeg
„Tahan kogu aeg midagi salvestada ja minu plaadistamiskire kohta tehakse juba nalju,“ on öelnud riikliku kultuuri elutööpreemia laureaat Neeme Järvi.
„Ma armastan kogu aeg, iga päev. Hommikust õhtuni armastan ma muusikat,“ ütleb maestro Neeme Järvi. Kas pole juba see suurim preemia ja kirg, mis inimest iga jumala päev õnnelikuks teeb? Eks rõõmu teeb ka kodumaal saadud riiklik tunnustus oma 80. juubelisünnipäeva aastal. „Oligi juba aeg,“ ei hoia premeeritu naljasoont vaka all. Kuid ega elutöö pole veel otsa saanud, nagu võib näha nii Järvi kui ka tema eakamate ametivendade pealt, olgu selleks kümme aastat vanem Blomstedt või Haitink või Roždestvenski.
PILLE-RIIN PURJE: Kuldne mets, tuuleveskite ja mandariinidega
Mida kauem teatrit vaadelda, seda suhtelisemaks õheneb piir ilmsi ja vaimusilmas nähtud rollide vahel. Üks esimesi Lembit Ulfsaki rolle, keda teatrilaval nägin, oli ohvitser Mihhail Jarovoi (Konstantin Trenjovi „Ljubov Jarovaja“, lavastaja Mikk Mikiver, Draamateater, 1977): rühikas ja väärikas valgekaartlane; rollilahendus oli komplitseeritum, õilsamgi kui ajastu mall eeldanuks. Sealt on alguse saanud ja püsima jäänud tunne, et Lembit Ulfsak ja Maria Klenskaja, kes mängis Ljubovi, on kui lavapartneriteks loodud. Tuline kahju, et nad ei kohtunud Hamleti ja Opheliana.
Nimi, ka kohanimi, on võimu atribuut. AILI KÜNSTLER intervjueerib Wiedemanni keeleauhinna laureaati Marja Kallasmaad. Marja Kallasmaa: „Meid ümbritsevad eeskätt etümoloogiliselt läbipaistvad liitsõnalised kohanimed, kuigi nimeteaduses kaldutakse keskenduma haruldastele ja läbipaistmatutele.“
Riigi teaduspreemiad pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest (nn elutööpreemiad) on saanud kaks akadeemikut: väljapaistev matemaatik Gennadi Vainikko Tartu ülikoolist ning Tallinna tehnikaülikooli küberneetika instituudi kauaaegne juhtivteadur, eesti arvutiteaduse üks rajajatest Enn Tõugu.
ENN TÕUGU: Algoritmiline andekus ja mida sellega peale hakata
On üks tegevusala, kus andekus paistab sedavõrd selgelt välja, et pole kahtlustki selle mõjus te-gevuse tulemuslikkusele. Mul on küllalt tuttavaid, keda kadestan tõsiselt nende laulmisoskuse ja üldise musikaalsuse pärast. Niisiis, mõtlen siin muusikalist andekust. Eestlased võivad selle üle uhked olla. Meil on orkestrijuhte, koorijuhte, lauljaid ja heliloojaid, kes tuntud üle maailma, ning noori tuleb üha juurde. Sooviksin väga, et midagi sellesarnast oleks ka minu tegevusvaldkonnas – arvutiteaduses.
GENNADI VAINIKKO: Ühe matemaatiku kujunemislugu
Arvamus, et matemaatika on õpetus arvudest ja geomeetrilistest kujunditest, on lootusetult lihtsustatud ja iganenud. Matemaatika selle nüüdisaegses tähenduses on eelkõige matemaatiliste (mõtteliste) mudelite analüüs. Matemaatiline mudel – see on abstraktne hulk, mille elementide vahel on kirjeldatud rida seoseid; mudelit uuritakse loogikareeglite alusel.
ANDRA TEEDE: Lihtsad konstruktsioonid ja keerukas huumor. Reis koos Priit Pärnaga läbi tema loomingu
Priit Pärn on Eesti animafilmi vaieldamatu legend, kelle peaaegu kogu filmilavastajaloomingut saab näha neljal teisipäeval alates 21. veebruarist Eesti Kinoliidu retrospektiivi raames Kinomaja saalis.
Alates 1977. aastast on Pärn teinud üle kahekümne joonisfilmi, millele lisanduvad arvukad reklaamid, karikatuurid, illustratsioonid, graafika ning töö õppejõuna Eestis, Soomes ja lühiajaliselt paljudes välisriikides. Pärna loomingut, mis on nii visuaalselt, ideoloogiliselt kui ka stilistiliselt äärmiselt mitmekülgne, saab liigitada mitut moodi.
JÜRI REINVERE: Beethoveni pärand ja elamuskultuur
Nagu iga kasvav kapital, peab ka muusikaäri saavutama järjest suuremaid mõõtmeid ning neid hangitakse ennekõike sealt, kus on veel jäänuseid Beethoveni-aegsetest ideaalidest.
2020. aastal tähistatakse Ludwig van Beethoveni 250. sünniaastapäeva. Saksamaal tähendab see suuri eripidustusi, sest ei ole kerge leida teist saksa või mittesaksa päritolu heliloojat, kelle mõju oleks nii kaugeleulatuv kui Beethovenil.
IKE VOLKOV: Pilvelõhkujad porgandipeenra kohal
Ehituses ringleb suur raha. Erakonnad on kõvad arendajad ning iga valitseja tahab linnapilti oma jälje jätta.
Sellest on nüüd kümme aastat, kui olin Tallinna peaarhitekti ametis, ja tundub, et on paras aeg meenutada, kuidas oli, vaadata, mis on saanud ning kuidas kõik edasi kulgeb. Mõned asjad on päevselged, mõningad reeglid paigas. On asju, mida muuta ei saa.
Reaalmažoorist ebatäiusliku loomeprotsessini. Kristiina Kiis intervjueerib Rasmus Puuri. RASMUS PUUR: „Minu juured on tugevalt kinni eesti klassikalise muusika kaanonis.“
End meheks metsast nimetav helilooja, dirigent ja arranžeerija Rasmus Puur (1991) on muusiku elukutseni jõudnud suuresti juhuse ja töö tõttu. Muusikaprojektides on talle kõige olulisem see, miks midagi tehakse. Puuri muusika on äratuntavalt helge helikeelega ja nii on olnud ka tema seadete puhul. See aasta toob tema loometeele kaks märgilist suursündmust: ooperi ja laulupeo.
PRIIT URING: Reetmine – ja mitte ainult Põhjala suunal
Neutraliteedi jõhkrale rikkumisele ei reageerinud Eesti Vabariik millegagi peale vaikimise ja tegelikkuse mahasalgamise oma rahva ja maailma ees.
Jaanuaris levis teade, et Eesti ja Soome kaitseminister sõlmisid kahepoolse kaitsekoostöö raamkokkuleppe. „Eesti ja Soome jagavad geopoliitilist keskkonda, see nõuab ka tihedat koostööd. Juba täna teeme Soomega koostööd, osaledes ühiselt ÜRO rahutagamismissioonil … või kaitsevaldkonna hangete läbiviimisel. Koostöölepe kinnitab Soome ja Eesti soovi teha veel tihedamat ja regulaarset kaitsealast koostööd,“ ütles Eesti kaitseminister. See uudis on tõeliselt optimistlik ja kergendab märgatavalt kohati piinlikku tagasivaadet rohkem kui kolmveerand sajandit tagasi toimunule.
KAAREL TARAND: Päev pärast ökonokraatiat
Excel on jumalast! Excel on kuradist! Excel on kõigest tarkvaraprogramm ning sõltub ainult kasu-taja oskustest, kas selle tööriista tarvitamine viib ühiskonnale kasulike või hukatuslike otsuste ja tagajärgedeni.
MAREK VOLT: Avalikustatud kunstikiri
Hea sõber!
Kuigi Sa pole minust juba paar aastat midagi kuulnud, kirjutan pikkade selgituste asemel lühidalt, mis ajendas mind just praegu sulge haarama. Enne jõule ägasin parasjagu loomingulises tardumuses (kuhjunud akadeemilised kohustused), kui sattusin saatuse tahtel oma kunagise esteetikakursuslase Anna-Stina Treumundi näitusele Tartmusis. Kuigi ma ei teadnud ta loomingust (soorollide temaatika) just palju, pani näitus „M-i märg unenägu“ mu verbaalsed mahlad sedavõrd hästi voolama, et kirjutasin sel ettekäändel koguni Sirbi kunstitoimetajale. („Kuidas võimustada naise suguorganeid“). Vastuse ootel paisusid näitusemuljed aga jõudsalt ja kuna sahtlisse ka ei tahtnud kirjutada, meenusidki võimaliku adressaadina Sina, kellele kirjutades ma mingitele piirangutele mõtlema ei pea.
REBEKA PÕLDSAM: Vaesed ja patused, ususõda ja majanduskriis
Pärast Teist maailmasõda on lääneliku kunsti, kirjanduse, muusika ja etenduskunstide vallas enamasti end religioonist distantseeritud. Suurem osa kriitiliselt mõtestatud nüüdiskultuurist on ateistlik, ka laiatarbekultuur. Kui Ladina-Ameerika seebiooperites võib veel kohata katoliiklikke kombeid, siis päevalehtedest usutavasid ei leia. Esoteerika aga vohab kõikjal, põhieesmärgiks enesesse kaevumine, mis pakubki paljudele lunastust.
EVELIN TAMM: Eesti feminismi suurkuju Marie Reisik 130
„Täna oli lehes sees, et naisterahvaid enam ülikooli ei võeta. Saab näha, mis nendega saab, kes juba sees on,“ kirjutab kahekümne aastane Marie Tamman 1907. aasta suvel Peeter Reisikule, kes Tartu ülikoolis juurat õpib. Järgmise aasta kevadel asub noor naine südame põksudes Pariisi poole teele. Kuid Marie Reisiku kujunemine Eesti feminismi ja naisliikumise juhtfiguuriks ei saanud alguse Pariisi vabameelses õhustikus, tugev alus sellele loodi juba varases lapsepõlves.
Arvustamisel
Vanasõnaraamat „Laustud sõna lagub“
Mängufilmid „November“ ja „Kuuvalgus“
Leo Kunnase „Sõda 2023“
Jaanus Samma näitus „Vahesein“
Rakvere teatri „Küllus“ ja „See kõik on tema“
Põhja- ja Baltimaade nüüdiskunsti näitus „Nähtamatud/nähtavad unistused ja voolud“
Henri Hüti ja Mihkel Ilusa lavastus „Kapriisid II“
Elo-Mai Mikelsaare ja Maarja Nõmmiku näitus „Elu per se“