Sel reedel Sirbis ajatud väärtused. Sirbi vahel Keele Infoleht.

Kõnekultuuri sepistamise asjaolusid. Jaan-Eik Tulvega vestles Sakarias Jaan Leppik.
JAAN-EIK TULVE: „Muusika kaudu väljendame ju alati mingit sõnumit ning selle sõnumiga peame me ise nõus olema.”

SIRJE KIIN: novembri kirjandusskandaalide juured on sügaval minevikus
Tänavu novembris vallandusid eesti ajakirjanduses mitmed kirjanduselu või kirjanikega seotud skandaalid, mis sunnivad küsima, mis on nende nähtuste põhjus, kas neil on ka mingid ühiskondlikud, vaimumentaliteedist johtuvad tagamaad.
ERO LIIVIK: kartellierakondade ideoloogia on üha sarnasem
SDE muutumine enne valimisi kõikvõimalike ühiskonnas harali suundade parteiliseks katuseks on põhjustanud selle erakonna häiriva ideoloogilise hägustumise.
Aastate jooksul on välja mõeldud ja valitsuses, ministeeriumides ning omavalitsustes valmis treitud kümneid ja sadu arengukavu, visioone ja plaane. Valitsuse netilehe andmeil suunab Eesti arengut tervelt 53 strateegilist dokumenti. Reguleeritavaid valdkondi on seinast seina: perepoliitika, rahvuslik julgeolek, demokraatia ja kaasamine, sotsiaalne turvalisus, haridus ja teadus jne. Lisaks peame arvesse võtma ka kõigi nende strateegiate rakenduskavad. ELi kõikvõimalikest gigantomaansetest generaalplaanidest pole mõtet rääkima hakatagi, see on reakodanikule juba täiesti hoomamatu paberimass või bitihulk.
TÕNIS SAARTS: neoliberalismist rahvusliberalismi ehk Reformierakonna ideoloogilised transformatsioonid
Eesti poliitikas on viimastel kümnenditel aset leidnud nihe rahvuskonservatiivsuse suunas, mille laineharjal on transformeerunud ka Reformierakonna neoliberaalne ideoloogia. Mõne nädala eest 20. tegevusaastat tähistanud oravapartei on hoopis teist masti erakond kui see, mis asutati 1994. aastal. Neoliberalism on teisenenud millekski, mida võiks nimetada rahvusliberalismiks, kus liberaalne vabaturuideoloogia on kombineeritud rahvuskonservatiivsete väärtustega. Mõningatel puhkudel on partei omaks võtnud ka sotsiaalliberaalseid põhimõtteid, mis olid sügavalt võõrad Siim Kallase asutatud erakonnale.
PIRET SALURI: Finlandia auhind Jussi Valtosele
Nüüd on parim 2014. aasta soome romaan siis teada. Neljapäeval, 27. novembril kell 12.15 astus auväärse Vanha Ylioppilastalo kõnepulti professor Anne Brunila ja teatas, et selle aasta Finlandia auhinna saab Jussi Valtose romaan „He eivät tiedä mitä tekevät” ehk „Nad ei tea, mis nad teevad” (Tammi).
TÕNU KARJATSE: Nullpunkt kinos ja teleekraanil
Äsja lõppenud PÖFF seadis filmikunsti lati taas sedavõrd kõrgele, et tundub raske naasta nii-öelda tavaliste filmide juurde, millel puudub sama tugev autorifilmi ambitsioon, kui laiast maailmast PÖFFile valitud töödel. Seejuures ei tohiks hinnata kõiki linatöid statistiliselt kujunenud määramatu keskmise kvaliteedistandardi järgi. Seda enam, et Eestis on iga uus film sündmus, mis rikastab ja täiendab siinset õhukest filmimaastikku.
LEELO KÕLAR: Pianistist santehnika levitajaks või astrofüüsikust pianistiks?
VIII Eesti pianistide konkurss 20. – 28. XI Tallinnas
Miks peaks üks muusik võistlema? Kas pianistid tahavad olla võrdväärsed sportlastega, saada medaleid ja karikaid, saavutada meedias kuulsust? Aga kuidas seda neile välja mõõdetakse? Kus on see mõõtkava, need sentimeetrid, sekundid ja grammid, millega võitja täpselt kindlaks teha? Kui määravaks saab pidada žürii professionaalsuse, kõrva, maitse ja meeleolu usaldamist?

EERO EPNER: Kaanonist probleemiks
Alles Kaido Ole ja Tõnis Saadoja maaliloomingus on näha värvi kui kaanoni lõhkumist.
Mõned aastad tagasi ühel teisipäeval ütles Olev Subbi mingis vestluses, et tema arvates ei ole maalikunsti väljaspool värvi. Sama nädala reedel ütles Kaido Ole samalaadses jutuajamises, et niipea kui värv sekkub maalikunsti, läheb temal asi käest ära. Nõnda kehtestus tol nädalal üks eesti maali kaanoneid ja ka selle lagunemine. Kuigi eesti maali kaanoniks on väidetud ka vastupidist – kompositsiooni, mitte värvi –, siis on XX sajand näinud tervet rida kunstnikke, kelle looming keerles (ja keerleb) ümber koloriidi.

MONIKA LARINI: Õnnelikku mugavustsooni!
Eesti teatri arengu suurim oht ei ole vähene raha ega väike rahvaarv, vaid enesekesksus ja kontaktivõimetus.
Tänapäevane konserveerimine: objektid, väärtused ja inimesed
Soome-ugri suusad
Kriitiku kättemaks

Arvustamisel
Ulrik Haagerupi „Constructive News”
Kaido Ole isikunäitus „Värdjad”
Sarjas „Heli ja keel” Grigorjeva kammerloomingu kontsert
Karl Õigeri „Varinguohtlikest ehitusvigadest”
Piret Lotmani „Heinrich Stahli elu ja looming”
„Ajaloolised akustikad” Niguliste öös
Vanemuise „Go – mäng kahele” ja Tartu Uue teatri „Selgroogupidikoos”
Martin Klökeri „Tallinna kirjanduselu 17. sajandi esimesel poolel”

Keele-elu: keelevahetus
Keele Infoleht
Eesti keel sakslastele, venelastele ja eestlastele