Et säiliks julgus minna tundmatusse. Madli Pesti vestles Juhan Ulfsakiga
Von Krahli teatri uus loominguline juht Juhan Ulfsak: „Väiketeatrite küsimus on praegu konkreetne: kas lööd laiade hööveldamata laudadega oma ukse kohe kinni või punnitad veel natuke ja lööd siis?“
1992. aastast Tallinna vanalinnas Rataskaevu tänavas tegutsenud Von Krahli teater pesitseb sellest hooajast uues kohas, Telliskivi loomelinnakus Vaba Lava endises majas. Teatri uueks juhiks sai Jaak Prints ja loominguliseks juhiks Juhan Ulfsak, uue trupi moodustavad kevadel EMTA lavakunstikooli lõpetanud näitlejad Markus Auling, Edgar Vunš, Karl Birnbaum, Herman Pihlak ja Kristina Preimann, vahepeal vabakutselisena tegutsenud näitleja Liisa Saaremäel ning kunstnik Kristel Zimmer. „Nad on väga iseseisvad ja neil on iseorganiseerumisvõime. Neile on antud suurem roll kui lihtsalt koosseisuline näitleja. See on ka asja mõte, see on nende maja,“ iseloomustab neid Juhan Ulfsak.
KADI-ELL TÄHISTE: Kärpekäärid kunstisaalis
Keeruline seis on pikaaegsete rahvusvaheliste projektidega, mida rahastuskindluse kõikumine tugevalt mõjutab. See on karm signaal arvestades, kui suur mõju on muuseumidel Eesti kunsti nähtavusele rahvusvahelisel areenil.
Kultuuriavalikkus on tavaliselt harjunud septembris soovima kultuuriministrile eelarvekõnelusteks südikust ja sitkust võitluses rahastuse tõusu eest. Tänavu aga oli kasvu asemel oodata kärbet ja põhimõtteliselt tuli loota, et Stenbockist tulevad sõnumid hinge täiesti kinni ei lööks. Olukord on tõsine, sest kärped ühelt ja maksutõusud teiselt pool sulatavad asutuste eelarveid erakordselt kiires tempos, hagu annab alla ka pidevalt jätkuv hinnatõus.
MARIO PULVER: Pintslitõmme täiuslikus sinitaevas
Algoritm on ka parimal juhul nagu maalistuudio õpilane, kes viksib usinalt meistri eeskujul kunsti teha, aga ei tea ise, miks ta seda teeb.
Veidike rohkem kui kaks aastat tagasi ilmus kasutajate ette Midjourney, generatiivne tehisaru, millega saab toota pilte, maale, fotosid ja kõike muud visuaalset. Kunstnike pahameeleks saab seda kasutada ka reaalsete autorite stiili matkimiseks, vorpida näiteks hüperrealistlikus stiilis maale. Tundub, nagu oleks kusagil saanud kokku maalikunsti matkivad algoritmid ja reaalsust jäljendavad kunstnikud. Mis vahet on tehisaru toodetud piltidel ja hüperrealistlikul kunstil?
Põhk, mustersüsteem ja „1 + x“
Augustis jõudis lõpusirgele uurimisrühma teadus-arendusprojekt „Moodulsüsteemi 1+x arendus, tehnomooduli väljatöötamine ja põhu kui materjali kasutamise uurimine“. Artikli autorid arhitektid Triinu Amboja, Aneth Traumann, Roosmarii Kukk, Valerii Krinberg, Liispet Viira ja insener Rasmus Meema kuuluvad majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) ja Kredexi insenerivaldkonna arendusprojekti toetuse saanud uurimisrühma. 15 kuu vältel uuriti mustris projekteerimist, arendati tehnomoodulit ning otsiti viise, kuidas kasutada ehitussektoris põhku. Projekti tulemina valmisid põhjalikud aruanded, näitus ning installatsioon arvamusfestivali ajal Paide vallimäel.
Arhitektuur kui koosloomine. Mattias Malk vestles Elina Alataloga
Igal semestril korraldab Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskond avatud loengute sarja. Loengupidajad on ruumiloomega seotud rahvusvaheliselt tunnustatud praktikud ja teoreetikud. Sügissemestri loengusari kannab pealkirja „S*tsiaalne – väärtused ehitatud ruumis“. Seal keskendutakse teisenevatele edumõõdikutele ehitus- ja planeerimiskultuuris. Eelkõige on loengute eesmärk anda sotsiaalsuse mõistele sisu ja rehabiliteerida see Eesti ruumiloomes. Septembri kolmandal nädalal astus üles arhitekt ja Tampere ülikooli teadur Elina Alatalo.
ANDREI LIIMETS: (Armastus)lugu on (armastus)lugu
LGBT+ filmifestival „Festheart“ on saanud läbi aastate tähelepanu mitme rünnaku sihtmärgina, kuid väärib märkamist ennekõike tugeva programmi eest.
Pole ilmselt liig väita, et sel nädalavahetusel Rakveres vältav LGBT+ filmifestival „Festheart“ on Eesti vastuolulisim ja skandaalseim filmifestival, mis küll ei ütle konnatiigi tingimustes kuigi palju. Kui lüüa festival ja ennekõike selle rahastust puudutav otsingumootorisse, on kerge jõuda selliste „kvaliteetväljaannete“ nagu Uued Uudised ja Objektiiv veergudele, mille hambusse see sõbralikuma ja avatuma ühiskonna edendamiseks algatatud festival on jäänud.
Film kui kultuuride ühenduslüli. Aurelia Aasa vestles Teresa Vieiraga
29. septembril lõppes Portugalis Portos Ida-Euroopa filmidele keskendatud filmifestival „Beast“, mille tänavune fookusriik oli Eesti. Festivali avasid kolm Eesti lühifilmi: „Saunapäev“, „Heiki teisel pool“ ja „Miisufy“i. Erivaatluse all oli Triin Ruumeti looming. Näidati nii möödunud sajandi dokumentaalfilme kui ka videokunsti alaprogrammi „Club Classics“. „Ei teata alati isegi Balti riikide pealinnu, nii et kuidas saakski olla aimu, et Eesti, Läti ja Leedu erinevad omavahel?“ arutleb festivali kunstiline juht Teresa Vieira, kes loodab festivaliga vähendada lõhet Ida- ja Lääne-Euroopa vahel.
KADRI AAVIK, KAIRIT KALL, BIRGIT POOPUU: Teadus ja aktivism: sobimatu või vajalik kooslus?
Teadlased-aktivistid leiavad, et ei piisa maailma eri aspektide mõistmisest, vaid vaja on seda ka positiivselt muuta lähtuvalt teaduslikust teadmisest.
Kuidas sobituvad omavahel teadus ja aktivism? Mida kujutab endast teadlase-aktivisti roll ühiskonnas ja miks on see tähtis? Sageli leitakse, sealhulgas ka paljude teadlaste endi hulgas, et teadus ja aktivism ei sobi kokku. Selles artiklis arutleme, miks peetakse teaduse ja aktivismi koostööd vastuoluliseks ning kas see peab nii olema.
TÕNIS SAARTS: Eesti poliitika globaliseerumise ja uue külma sõja ajastul
Afektiivne või emotsionaalne polariseerumine on Eestis nii tugevaks läinud, et EKRE ja Reformierakonna toetajate vastastikune antipaatia ületab isegi USA vabariiklaste ja demokraatide oma.
Tinglikult võib taasiseseisvunud Eesti sisepoliitika arenguloogika jaotada kahte selgelt eristuvasse perioodi. Esiteks ajavahemik 1991–2014, mida võime kutsuda postkommunistlikuks Savisaare-ajastuks. Pärast murranguperioodi sisepoliitikas aastatel 2014–2016 (EKRE tõus ja Savisaare taandumine) ning dramaatilisi nihkeid meie geopoliitilises reaalsuses 2022. aastal on hakanud välja joonistuma sootuks uue poliitloogika piirjooned, mida võiks kutsuda globaliseerumise ja uue külma sõja ajastuks.
ÄLI-ANN KLOOREN: Sisukas september
Peale Arvo Pärdi muusika kõlas septembrikuistel kontsertidel rohkesti ka teiste eesti heliloojate loomingut ning kavades oli märkimisväärselt palju uudisteoseid.
Kirjandusauhinnad tulevad kevadel pisut teisiti. Pille-Riin Larm vestles Piret Viiresega
„Sihtkapitalid on žüriisid kokku pannes alati püüdnud jälgida, et nende koosseis oleks mitmekesine ja tasakaalus,“ kinnitab Piret Viires. „Otsused on aga nende enda teha.“
Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindadele on algusest peale olnud omane paindlikkus ja kohanemine kirjanduselus toimuvaga. Mõni kategooria on lisandunud, mõne väljaandmise intervall on pikenenud, mõni peab pausi. Ka järgmisel kevadel jagatakse auhindu pisut teisiti. Uuendustest kõneleb kirjanduse sihtkapitali esimees, Tallinna ülikooli eesti kirjanduse ja kirjandusteooria professor Piret Viires.
MIRJAM PARVE: Tõlkija ja tekst ehk Luuletõlke professionaalne ebaprofessionaalsus
Kõne August Sanga luuletõlkeauhinna pälvimise puhul 30. septembril 2024
MARGUS OTT: Argidialektika XXIX. Dialektika ja emergents
Olemise ja tunnetuse vormid arenevad dialektiliselt. Nagu oleme varem korduvalt näinud: on olemise vorm ning on miski, mis sellele vastu paneb, seda eitab, ründab ehk kõige üldisemalt, mis tekitab sellele esimesele olemise vormile probleemi. Ta tõmmatakse välja oma vahetust enesesolust ja on sunnitud mingil moel lõimima seda teist olemise vormi. Sellega ta liigub dialektiliselt kõrgemale tasandile, kus teine pole lihtsalt tema suhtes väline, vaid on sisemine.
Arvustamisel
Anatoli Martšenko „Minu tunnistused“
Doris Kareva „Puhas lora“
Tiit Aleksejevi „Taevaminejad“
ooper „Carmen“ rahvusooperis Estonia
ERSO „Tšellokontserdi“ sarja kontsert „Poska ja Sibelius“
Eesti Rahvusmeeskoori hooaja avakontsert „Raimo Kangro 75“
näitus „Kutsutud on kõik, välja arvatud need, kes ei ole“
Ekspeditsiooni „Surematud“
Eesti Noorsooteatri ja EMTA lavakunstikooli „Püha jõe kättemaks“
mängufilm „Marcello mio“
