Hunditund on tulnud. Juhan Raud vestles Edith Karlsoniga
Edith Karlson: „Mul ei ole võimalik tegutseda nii, et maailmas toimuv poleks mind puudutanud või et mu teosed ei oleks kuidagi sellega seotud.“
60. Veneetsia kunstibiennaali Eesti paviljoni näitus, Edith Karlson „Hora lupi“. Kuraator ja dramaturg Eero Epner. Peakorraldaja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus. Chiesa di Santa Maria delle Penitentis 20. IV 2024 – 24. XI 2024.
Täna avatakse pidulikult 60. Veneetsia kunstibiennaali Eesti paviljon Edith Karlsoni isikunäitusega „Hora lupi“ („Hunditund“).
Paviljon asub festivalimelu südamest natukene eemal, uhkes ja tontlikus Santa Maria delle Penitenti kirikus. Tänaseni ametlikult desakraliseerimata pühamu kuues ruumis on kunstnik oma meeskonnaga üles seadnud kummituslikud loomad, kiviaegsed sõjamehed, saviportreed lähedastest ja võhivõõrastest ning veidrad hübriidolendid ei-tea-kust. Näitus paistab keskenduvat mütoloogiale, vahepealsusele ning surma pöördumatusele.
Enne näituse pidulikku avamist õnnestus mul minna ajas tagasi ja kunstnikuga juttu ajada. Rääkisime kadunud hiilgusest, loomadest ja poliitikast, leinast, näkkidest ja näkileivast.
TÕNIS SAARTS: Ei ole see demokraatia nii nõrk midagi
USA on oma pehme jõu indeksilt maailmas endiselt esimene, Hiina alles 27. kohal ja Venemaa veelgi tagapool.
Käesolev sajand kuuluvat autokraatiale, mitte enam demokraatiale, mille kuldajastu jäi väidetavalt pigem XX sajandisse.i Venemaa agressioon Ukraina vastu ja lääne võimetus sellele otsustavalt vastu seista, lisaks Hiina jõuline majanduslik ja tehnoloogiline esiletõus, näivad eeltoodud väidet toetavat. Kuigi „autoritaarse sajandi“ võimalikest tulevikuperspektiividest olen isegi kirjutanudii ja demokraatia „viimsepäevastsenaariumeist“ on raamatute müügilettidel saanud minev kaup, tasub vaadata kainestavaid fakte. Mõni aasta tagasi ilmunud Ameerika rahvusvaheliste suhete professori Matthew Kroenigi raamatiii pakub siinkohal suurepärast taustamaterjali.
REIN HEINSALU: Kui tõrvatungal
Jaan Tooming jäi meistriks paljudele ka hilisemal ajal, ent just tema lavastuste seeria 1960. aastate lõpust 1970. aastate lõpuni pani aluse põhimõttelisteks muutusteks eesti teatris.
Põlvkonnale, kes nägi Jaan Toominga (1946–2024) esimese loomeperioodi plahvatuslikke töid, tähendab tema elukaare lõpp titaani lahkumist. Tooming jäi meistriks paljudele ka hilisemal ajal, ent just tema lavastuste seeria 1960. aastate lõpust 1970. aastate lõpuni pani aluse põhimõttelisteks muutusteks eesti teatris.
MARKO RAAT: Liiga andekas
Jaan Tooming on olnud läbi aegade ainuke eesti teatraal, kes on võtnud filmi tõsiselt, ja süvenenud täie kirega selle kunsti erilistesse võimalustesse ja väljendusvahenditesse.
Jaan Tooming on olnud läbi aegade ainuke eestinu teatraal, kes on võtnud filmi tõsiselt, süvenenud täie kirega selle kunsti erilistesse võimalustesse ja väljendusvahenditesse ning tulemus on ka vastav – need on ühed kõige julgemad ja inspireerivamad siin tehtud filmid.
Iseloomulik on juba tema algus sel väljal ehk filmiprogrammiliselt on need sama ambitsioonikad sammud kui need, mida tuntakse samast ajastust teatriuuenduse nimetuse all.
Vanad hipid jälle koos. Marina Richter vestles lavastaja Lukas Moodyssoniga
Järgedest rääkides lähevad mõtted automaatselt kassamenuga filmifrantsiisidele, komöödiatele, suurejoonelistele krimi- ja ulmefilmidele või siis kultuslikele B-kategooria võitluskunsti-filmidele. Ei juhtu just tihti, et järg tehakse satiirilisele draamale, aga ega Lukas Moodysson ole ka selline lavastaja, kes tavapärase valiku teeks. 24 aastat pärast oma kaubanduslikult edukat filmi „Üheskoos“ on ta nüüd lõpuks jõudnud järjefilmini „Üheskoos 99“ ja see järjefilm tõestab, et pole tarvis eredat mälestust avafilmist – ega tegelikult vaatamiskogemustki – selleks, et järjefilmi nautida.
KADRI KLEMENTI: Lihtsalt hea tänav. Koidu tänava arhitektuurivõistlus
Koidu tänava ümberkujundamise õnnestumine rõõmustab ümberkaudseid elanikke ja on teedrajav samm Tallinnale. Võistlusega on algatus tehtud.
2024. aasta veebruaris tutvustati avalikul üritusel žürii välja valitud viit võistlustööd Koidu tänava elanikele ja teistele huvilistele ning koguti tagasisidet, mis edastati žüriile enne lõpliku otsuse tegemist. Märtsi lõpus kuulutati välja võitja, milleks osutus töö märgusõnaga „Kohalik“, autorid Tristan Krevald, Ra Martin Puhkan, Siim Tanel Tõnisson, Madis Eek stuudiost Täna.
Oodi arhitekti ood arhitektuurile. Grete Tiigiste vestles Antti Nousjokiga
2018. aastal avatud Helsingi keskraamatukogu Oodi on võitnud linlaste ja külaliste, noorte ja vanade, arhitektuuriteadjate ja niisama huviliste ehk siis peaaegu kõigi südame. Hoone avati mitu aastat tagasi, kuid Ala arhitektid rändavad endiselt ringi, tutvustavad Oodit ja annavad intervjuusid. Ja seda põhjusega: Oodi on fenomen, mida imetleme ka Soome lahe lõunakaldal, seda tuuakse ka siinmail ikka ja jälle eeskujuks seesuguste suurte avalike hoonete kavandamisel nagu rahvusraamatukogu rekonstrueerimisprojekt või Tartu südalinna kultuurikeskus.
Ala arhitektide üks asutaja ja partner Antti Nousjoki külastas märtsi lõpus Tallinna, tegi ettekande tänavusel betoonipäeval ja Eesti arhitektide liidu noortekoguga kohtudes, tutvustas büroo töid ja põhimõtteid. Pärast loenguid õnnestus mul temaga pikemalt vestelda.
KELLY KITTUS: Seente najal püsib elu
Mükoloogia ei ole pelgalt metsas kasvavate seente uurimine, seeni leidub igasugustes keskkondades ja väga suurt osa seeneriigist ei ole võimalik palja silmaga nähagi.
Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudis töötab palju teadlasi, kes on oma teadlaseelu pühendanud just seente uurimisele. Järgnevalt räägivad meile oma elust mükoloogina neli naist: mükoloogia kaasprofessor Kadri Põldmaa, kes koordineerib ka TÜ loodusmuuseumi teaduskogude tegevusi; mükoloogia teadur ja iduettevõtte Majaseen OÜ asutaja Jane Oja; instituudi direktor, molekulaarse ökoloogia professor Maarja Öpik ning taastamisökoloogia teadur Polina Degtjarenko, kes on lihhenoloogia töörühma samblike uurija ja samblike(teaduse) populariseerija, teadusajakirja Folia Cryptogamica Estonica peatoimetaja.
ART LEETE: Obi ugri sõjakunsti kujunemine ja hiilgus
Kui kaugele meie teadmised Lääne-Siberi sõdadest üldse ulatuvad? Enne jugralaste vene allikatesse sattumist polegi meil selle kohta täpseid andmeid. Samal ajal on ilmne, et sõdimine oli Lääne-Siberi põliselanikel veres. Nagu märgib XVIII sajandi ajaloolane Gerhard Friedrich Müller: „Siberi elanikud püüdsid end iidsetest aegadest ülistada relvade abil, mitte oma tegude kirjeldamisega.“ Kommenteerides konkreetsemalt keskajal venelaste ja jugralaste vahel toimunud kokkupõrkeid, täheldab Müller veel: „Mansid olid tol ajal palju vapramad ja sõjakamad kui tänapäeval.“i
MARJU HIMMA: Ajakirjandus kui võimu ja jalgpalli seiraja
Õhtulehe intervjuust Konstantin Vassiljeviga oli enamik kogemusintervjuu, kuid Vene-Ukraina küsimustes rollid muutusid.
Ajakirjanduse rollidest teatakse üldjuhul peamiselt valvekoera oma. Õigupoolest on neid rolle veelgi, näiteks lojaalse vahendaja oma, mida võib pidada ka võimu häälekandjaks. Või ka sekkuja oma, kus ajakirjanik teadlikult suunab uudise sisu.
Arvustamisel
Emanuele Coccia „Metamorfoosid“
Joel Jansi „Rõngu roimad“
Mall Jõe „Riik raamaturiiulis“
Ingeborg Arvola „Nuga tulle“
Laura Pörsti „Viimane aasta“
Koidu tänava arhitektuurivõistlus
näitus „Nende meeltes on lõputu universum. Itaalia transavangard ja Eesti külm ekspressionism“
muusika- ja linnafestival Tallinn Music Week
festival „JazzAhead“
Vanemuise „Turandot“
Tallinna Linnateatri „Nachtland“
Paide teatri „Konsiilium“
mängufilm „Tulnukas II ehk Valdise tagasitulek 17 osas“
Sirbi vahel on ka Eesti Kultuurkapitali 2024. aasta I jaotuse vihik
