Kirjandus, keha ja modernism. Pille-Riin Larm vestles Indrek Ojamiga
Indrek Ojam: „Stseeni ja afekti poeetika juhib meie tähelepanu hoopis teistele asjadele, kui me senini harjunud oleme olnud kirjandusest mõtlemisel.“
Indrek Ojam on kirjandusteadlane ja -kriitik, ametilt Eesti kirjandusmuuseumi erakorraline teadur. Hiljuti kaitses Ojam Tartu ülikoolis doktoritöö „Stseeni poeetika ja eesti modernistlik romaan“. Millega tegu?
Sugude mitmekesisus aitab midagi olulist ära tunda. Juhan Raud vestles Rebeka Põldsamiga
Vilniuse südames avati Mo-muuseumis märtsis suur näitus „Meil seda ei tehta. Intiimsus, normid ja ihad Balti riikide kunstis“, mis on toonud kokku soolisust ja seksuaalsust käsitlevad teosed 1960ndatest kuni tänapäevani. Näitus on avatud selle aasta 8. septembrini. Tegu on päris laiahaardelise koostööprojektiga: väljas on 130 kunstniku 300 teost, kusjuures Eesti autoreid on 39. Siinkohal saab sõna üks näituse kolmest kuraatorist, kunstiteadlane ja etnoloogiadoktor Rebeka Põldsam.
MARJU RIISIKAMP: Paastukuu muusika
Tänavusse märtsikuu kontserdiellu mahtus eripalgelisi sündmusi, millest väisasin nelja. Kajastan neid retrospektiivses järjekorras, s.t vähikäigu meetodil.
MARTIN HAAMER: 15 minuti linna potentsiaal
Kuna Tallinnas ja mitmes Eesti väikelinnas on igapäevateenused lähedal, 15 minutit jalgsi minna, tuleks keskenduda jala liikumist soodustava linnaruumi arendamisele.
Prantsuse ja Colombia päritolu urbanisti Carlos Moreno osavalt sõnastatud linnaplaneerimise ideaal on justkui maailma vallutanud – raske on leida Euroopa linna arengukava, kus 15 minuti linna ideed poleks mainitud. Selle järgi koosneb linn kompaktsetest ja maakasutuse poolest mitmekesistest piirkondadest, kus igapäevastesse sihtkohtadesse jõudmiseks on vaja ette võtta kuni veerandtunnine jalutuskäik.
Eesti teatri auhindade laureaadid 2023. aasta loomingu või pikaajalise silmapaistva töö eest ja žüriiliikmete kommentaarid
Eesti teatri auhindade ja nendega kaasnevate Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali preemiate laureaadid kuulutati välja 27. märtsil rahvusvahelise teatripäeva peol Tartus Eesti Rahva Muuseumis. Laureaatidele anti Ivo Lille loodud „Theodori silm“, mille väljaandmist rahastab kultuuriministeerium, või Vaike Pääsukese kujundatud aukiri.
Esivanemate ja sõja varjud. Boris Tuch vestles Serhi Trõmbatšiga
Serhi Trõmbatš: „Vaba inimene on ohtlik iga ilmaga. Isegi demokraatlikus ühiskonnas on ohtlik olla formaalselt vaba.“
Tänavu möödus sada aastat legendaarse filmirežissööri Sergei Paradžanovi sünnist, kelle 1964. aastal Kiievi Dovženko-nimelises filmistuudios tehtud „Unustatud esivanemate varjud“i sai uue, ennenägematu filmikeele sünniks. Veebruaris toimus sel puhul Artise kinos Paradžanovi filmide retrospektiiv, kuhu oli temast rääkima kutsutud silmapaistev ukraina filmiteadlane ja stsenarist Serhi Trõmbatš.
JAANUS TERASMAA: Müüt või reaalsus – kas tehnoloogiline innovatsioon päästab meid ja maailma?
Teadust ja tehnoloogilist innovatsiooni peab ühiskond nii praeguste kui ka tulevaste probleemide päästerõngaks. Areng on ju olnud tormiline. Kaugel pole ajad esimestest lendamiskatsetustest, aga vaadake meid nüüd. Maakera on ümbritsetud tuhandetest lennumasinatest, olgu need suurel kiirusel ja suurel hulgal puhkusele siirdujaid või suhteliselt väikesed satelliidid, mis meile internetti annavad või asukohta tuvastavad. Ja neid tuleb üha juurde! Samal ajal on toasuurusest esimesest arvutist saanud taskusse mahtuv seade, mis on algusaegade omast kordi võimsam. Ka on tehnoloogiad üha efektiivsemad ja raiskavad vähem energiat. Mis iganes asja ühe ühiku tootmise keskkonna jalajälg on väiksem ja hind odavam kui kunagi varem. See kõik on aluseks intuitiivsele ootusele, et tehnoloogiline progress ongi see päästerõngas, mis meid kollapsist säästab ja planeedi päästab. Paraku võivad meist endist tulenevad eripärad sel helgel teel meile takistuseks osutuda.
PEETER HÕRAK, RICHARD MEITERN: Sigimise hind
Kas inimeste eluea varieeruvus on seotud sigimisse tehtud investeeringutega? Mis vahendid need on, mida jaotatakse sigimise ja kõrge eani elus püsimise vahel?
Eri kohtades ja aegadel sündinud inimeste elu pikkus varieerub üksjagu. Aga ka sama põlvkonna kaasteeliste eluiga võib tublisti erineda. Miks see nii on? Pikk elu ei ole loodusliku valiku esmane sihtmärk. Evolutsiooni vaatepunktist loeb vaid meie geneetiline esindatus järgnevates põlvkondades, teisisõnu – elu jooksul saadud sigimisvõimeliste järglaste (ning nende järglaste jne) arv, mida nimetatakse kohasuseks. Kui lapsed on üles kasvatatud, siis loodusliku valiku surve eluspüsimisele nõrgeneb. Veelgi enam, kui peaks leiduma selliseid geneetilisi variante, mis soosivad suuremat viljakust pika eluea arvelt, siis looduslikul valikul oleks neid väga keeruline kõrvaldada.
MARGUS OTT: Argidialektika XXV Nüüd ja siis
Millal ma olen? Muidugi praegu, just nüüd, sel hetkel. Lähemalt vaadates aga ei ole ma kunagi praegu, vaid mingis muus ajas. Ma alati kas paiskun „ettepoole“, s.o tulevikku, või olen tõmmatud „tahapoole“, s.o minevikku, või tulen tagasi praeguse juurde. Praegust ei ole mul kunagi juba algselt käes, vaid ma saan ta taas, tagasi, uuesti. Minu algne lähtekoht on hoopis „mujal“, teises ajas.
Arvustamisel
Mati Lauri „Talupoegade seksuaalkäitumine 18. sajandil Liivimaal“
Kristina Birk-Vellemaa „Sekspositiivseks“
Hannes Parmo „Beeta“
Urmas Alenderi „Elu. Mina. Sina“
Narva eesti gümnaasium ja põhikool
X vanamuusikafestival „Ceciliana“
kontsert „Re-sound love“
XVII kammerkooride festival
Ardo Ran Varrese juubelikontsert „ARV 50“
Virgo Veldi kontsert EMTA sarjas „Meistrid laval“
näitused: „Elisarion. Elisar von Kupffer ja Jaanus Samma“ ning Kärt Hammeri „Dirty White“
Tallinna Linnateatri „Kiilaspäine lauljanna“
seminar „Eesti filmitootmine – projektipõhine eluviis või jätkusuutlik ettevõtlus“
mängufilm „Langemise anatoomia“
