In memoriam Reet Varblane

***

Normide järgimine ei ole veel nende kummardamine. Valle-Sten Maiste vestles Roomet Jakapiga

Multitalent, esseist ja filosoof, muusik ja etenduskunstnik, Tartu Ülikooli filosoofia ajaloo kaasprofessor Roomet Jakapi avaldas hiljaaegu filosoofiast, haridus- ja teaduspoliitikast ning kunstist rääkiva artiklikogumiku „(Ir)ratsionaalne“. Olles filosoofiavallas kõigiti pedantne ja innukas analüütiline töömesilane, vihjab Jakapi justkui ometi, et selline roll ei ole mõeldav oma tegevust lõpuni tõsiselt võttes.

ÜLO MATTHEUS: Surnud Putin, elus Putin. Hübriidmaailm ja kriminaalsed presidendid
Kuigi juba üle kuu ringleb Youtube’i jututubades Putini surma müüt, mille käis 26. oktoobril välja kanal General SVR ja mida on võimendanud ka Vladimir Solovei, siis ei näi maailm väga seda müüti uskuvat. Tegelane, kes kannab Putini nime, on hoopis tuule tiibadesse saanud, osaleb G20 kohtumisel ja paneb paika teda manitsenud Olaf Scholzi. Ometi ei ole General SVR ega ka Solovei oma väitest taganenud ja taovad trummi edasi, kinnitades, et Putini asemel tegutseb tema teisik, keda kutsutakse Vassilitšiks. Seda on ka nimetatud psühhoteraapiaks neile, kes Putini surma väga ootavad.

JOHANNES LÕHMUS: Eesti film kui toolimäng
Kohaliku filmiökosüsteemi kokkulepete, väljakutsete ja tulevikustsenaariumide üle arutlevad režissöörid, produtsendid, näitlejad ja stsenaristid.
Hiljuti jõudsid Ameerika Ühendriikides lõpule selle sajandi pikimad ja märgiliste võitudega filmitööstuse ametiühingute streigid suurtootjate ühenduse AMPTP ja stsenaristide WGA ning näitlejate SAG-AFTRA vahel, mille taustsüsteemist 15. septembri Sirbis olen ka kirjutanud. Sellest tõukuvalt kutsusin ühe laua taha erialaliitude esindajad, et uurida, kuidas meie näitlejad, produtsendid, režissöörid ja stsenaristid koostööd teevad ja mida tuleb teha, et eestlased ka edaspidi Eestis filme teha saaksid.
Neil teemadel vestlusringis osalevad Eesti Filmitööstuse Klastri (EFK) juhatuse liige Elina Litvinova (klaster koondab alaliiduks 21 filmitootmisfirmat), Eesti Näitlejate Liidu (ENL) esimees Tõnn Lamp, Eesti Stsenaristide Gildi (ESG) kaasasutajad Lauri Lippmaa ja Andris Feldmanis ja Eesti Filmirežissööride Gildi (EFG) asutajaliige Liina Triškina-Vanhatalo.

KRISTIINA DAVIDJANTS: Meelelahutusäri on ennekõike äri
Hollywoodis pole kõik kuld, mis hiilgab, ning näitleja ja stsenaristi tuntuse ja tasustatuse vahel võivad olla ootamatult suured käärid.
Vendade Coenite mängufilmis „Barton Fink“ (1991) tähistab stsenaristist nimitegelane väga eduka päevatöö lõppu maniakaalsusse kalduva koreograafianumbriga tantsupõrandal. Tavakodanikud üritavad teda korrale kutsuda, ja Barton jõuab hõisata „Ma olen kirjanik, ma loon!“, enne kui kellegi mõistmatu ja raske rusikas eufoorilise stsenaristi vastu maad virutab. Üle 30 aasta vana film, kus pilatakse Hollywoodi mogulite aegset nn kuldajastut, pole kaotanud oma aktuaalsust, pigem on isegi valmimishetkest veel päevakajalisem.

LAURI LAANISTO: Ääremärkusi teaduse vahelt. Suured küsimused ja hapupiim
Kaks aastat oma järeldoktorantuurist veetsin ma Tšiili pealinnas Santiagos, töötades sealses paavstlikus katoliku ülikoolis. Pärast ohjeldamatule hulgale tembeldatud paberitele allakirjutamist ülikooliga töölepingu sõlmimisel pandi mulle lõpuks ette üks väga esinduslikul kriitpaberil, terviklikult kujundatud ja ilukirjas looklevate kriksadullidega kaunistatud tekst. Kahes eksemplaris, nagu ikka. Ja tehti jälle käte abil selgeks (sest ükski inimene administratsioonist inglise keelt ei rääkinud, olin neile tõeliseks nuhtluseks), et ka siia tuleb alla kirjutada. Ma ei vaevunud enam isegi proovima välja uurida, mis see siis nüüd on, vaid kirjutasin lihtsalt alla. Hiljem seletas üks tšiili kolleeg mulle ära, et see tekst uhkel paberil ütleb, et allakirjutanu lubab pühalikult, et ei uuri midagi sellist, mis võiks kahtluse alla seada katoliikliku maailmapildi. Ülikool on ju ikkagi paavstlik. Lisades kohe sinna juurde, et see on mitte midagi tähendav formaalsus.

KRISTEL VILBASTE: Ehe ehe
Ilu ja harmoonia, põnev ja salapärane kunst on peidetud kõikjale loodusesse. Looduse ilu on üheselt mõistetav ilu.
Seda lugu ajendas mind kirjutama oktoobrikuus Eesti Rahva Muuseumis avatud näitus „Mets vastab, allikas kõnetab“, kus vaatamiseks välja on pandud eesti kunstnike konkursitööd, mis on ajendatud otse loodusest saadud ideedest. Paljud kunstnikud mainisid, et algul nad kahtlesid, kas oskavad midagi sellist luua, aga tulemus on vapustav.

TIINA PETTAI, ANNI MARTIN: Auhinnaline Võru pärand
Kui linnavõimul ja linlastel on ühine eesmärk, hakkab ajalooline linnasüda pulbitsema elust ja melust.
„Täname ja tunnustame pärandi hoidmise ja arendamise eest!“ seisab tänukirjal, mille Võru linnavalitsuse esindajad 2. novembril toimunud muinsuskaitseameti aastaauhindade üleandmisel vastu võtsid. Võru linn pälvis ametilt laureaaditiitli kultuuripärandit väärtustava kohaliku omavalitsuse kategoorias. Miks just Võru, on asjakohane küsida.

ANNI MÜÜRIPEAL: Nõrgimast saab kuningas
Kui plaan teoks tehakse, saavad sõiduriistu kasutavad tallinlased aeglasema auto- ja mugavama ühissõidukiliikluse, kõik aga kvaliteetsema avaliku ruumi.
20. novembril kiitis Tallinna volikogu heaks jätkusuutliku linnaliikluse kava. Kuidas see kava elluviidult linlaste elu parandab, selgitavad Tallinna abilinnapead Vladimir Svet ja Madle Lippus.

JOOSEP SUSI, JOHANNA VAIKSOO: „Suitsu nurk. Gustav Suitsu „Paysage de la Seine““

MARE MÜÜRSEPP: Maailma parimad laste- ja noortekirjanduse eestindajad
Karupoeg Puhh, väike prints, Oxfordi vaeslaps Lyra ja Harry Potter – kõik nad kõnelevad meie lastega tõlkijate keeles.
21. novembril jagati kahekümnendat korda jagati Paabeli Torni auhindu aasta jooksul tõlgitud laste- ja noorteraamatutele. Täpsemalt siis nii, et mõlemas kategoorias – juturaamat ja pildiraamat – on valitud kuni viis nominenti. Nende hulgast tõstetakse esile üks juturaamat ja üks pildiraamat, mille tõlkija, autor, illustraator ja kirjastus saavad audiplomi. Kõik nomineeritud teoste tõlkijad, autorid, illustraatorid ja kirjastused saavad nominendidiplomi.

MARGUS OTT: Argidialektika XXII. Ennasttäis tühistamine
Olen ennasttäis. Ma olen kõige-kõige. Üle kõigi. Etem, parem. Ma olen nii ennasttäis, et hõlman lisaks omaenda kehale ka oma lähiruumi ja asju selles. Minu valmistatud puulusikas ja minu keevitatud taburet on võrratud, tippude tipp. See minu tekst siin on kõikse parem maailmas. Minu eluase on kõige oivalisem. Minu lapsed on kõige tublimad, ilusamad, targemad – üle kõige ja kõigi. Vähe sellest. Minu linn on kõige parem maamuna peal. Ükski teine linn ei saa ligilähedalegi. Veel enam. Minu riik on kõige parem. Minu planeet on kõige parem. Minu päikesesüsteem! Minu universum! Ühtki teist universumit ei saa minu omaga võrreldagi, nad on minu universumi kõrval krööm, köömes, kõõm. Neid pole ollagi.

Arvustamisel
Johanna Venho „Esimene naine“ ja „Sügisraamat“
EMLSi mees- ja noormeestekooride konkurss
Toivo Tulevi autoriõhtu kontserdisarjas „Heli ja keel“
Eesti muusika nädal
Sven Grünbergi albumi „Om“ teosed elavas ettekandes
kontsert „Kõrvits/Kareva. Laulud valu allikalt“
näitused: „Conrad Dellingshuseni joonistatud maailm“, Kristina Normani „Hansaühendused“ Zwolles ja „Tundemaastikud“ Vilniuses
Eesti Draamateatri „Vend Antigone, ema Oidipus“
Vanemuise „Tuhkvalge“
Eeva Mägi dokfilm „Kellele ma naeratan?“

Esiküljel Roomet Jakapi. Foto Piia Ruber