Tartu Uus teater viib Prahasse igavese võsa. Tambet Kaugema vestleb Kristiina Põllu, Ivar Põllu ja Maarja Männiga
Praha kvadriennaalil esindab Eestit Tartu Uus teater vabaõhulavastuse „Serafima+Bogdan“ lavaruumist lähtuva kogemusruumiga „Eternity“ („Igavik“).
8. – 18. juunini toimuval rahvusvahelisel lavastuskunstnike suursündmusel, Praha kvadriennaalil esindab Eestit Tartu Uus teater vabaõhulavastuse „Serafima+Bogdan“ lavaruumist lähtuva kogemusruumiga „Eternity“ („Igavik“). Memoriaali peategelane on igavene võsa, mis pole kunagi kellegi poolt ega vastu, vaid mis kasvab ühtmoodi peale nii lillepeenrale kui ka lahinguväljale.
„Eternity“ autorid on kunstnik Kristiina Põllu, kuraator-kunstnik Ivar Põllu ja insener-kunstnik Rene Liivamägi, produtsendiks Maarja Mänd.

TAMBET MUIDE: Eesti XIX ja XX sajandi jalgrattakultuur
Jalgratas on pika ning mitmekülgse kultuurilooga, mis annab ka praeguses arutelus nii mõnigi kord tugevalt tooni.
Nagu tehnoloogia tihtilugu, kehastab ka jalgratas lootust, et tulevik on parem, õiglasem ja puhtam. Ainulaadseks teeb jalgratta aga tõik, et see lootus ei lähtu usust tehnoloogilisse progressi. Keegi ei oota, et jalgratas hakkaks ise sõitma, lendama või sulgkergelt läbi vaakumtorude liuglema. Jalgratas on ammu valmis, põhijoontes olnud samasugune viimased 130 aastat, ning isegi (elektri)võrr ja kastiratas ei ole kaugeltki esimeses nooruses. Kuna jalgratas ise on vana, on pikad ja harali ka jalgrattakultuuri juured.

MATTIAS MALK: Kasumist kasulikuma ruumi poole
Riigihankes väärtuste arvestamine ja kujundamine on samm kestlikuma ja õiglasema ruumiplaneerimise poole, kuid see vajab juriidilist täpsust ja sissetöötamist.
16. V esitas rahandusministeerium avalikule arutelule riigihangete korraldamise uued põhimõtted. Odavaima lahenduse asemel plaanitakse väärtuspõhiseid ja sotsiaalselt vastutustundlikke hankeid. Kas see märgib Eesti ruumiplaneerimises suunamuutust?

KAI LOBJAKAS. Kogutud teos. Väikesed tähelepanekud
Krista Leesi teosed tõukuvad argistest detailidest, mis suunavad väikseid, esialgu tähtsusetuidki nüansse avaramalt tajuma.
2004. aastal ilmus Krista Leesi raamat „tekkSTIILIkunsti SÕNAraamat“, mis pani juba formaadiga mõnust käsi hõõruma: lõbustav oli lugeda tema leide tekstiilivaldkonna sõnavara seast. Sellesse sõnaraamatusse on aga peale harivalt tõsiste entsüklopeediliste sõnaseletuste koondatud ka nende eesti keele spetsiifiliste leidude tõlgendusi materjalis. Tema aastate vältel kogutud tähelepanekute põhjal valminud teoste seas on näiteks tillukestest kleitidest koosnev kleidiriie, pabermaakaartidest õmmeldud atlaspesu või modell Carmen Kassi portreedega kassikangas. Tegu on küllalt mahuka kogumikuga ja sellest ajast peale on Krista Leesi jätkanud delikaatse teravmeelitsemisega, laiendades tekstiilikunsti tähendust ja avardades vaataja tundlikkust nüüdisaegse tarbekunsti suhtes.

Pelgalt raamatu kirjutamisest maailma muutmiseks ei piisa. Julia Kuznetski vestles Monique Roffeyga
Briti-Kariibi kirjanik Monique Roffey jagab oma aega Londoni ja Trinidadi vahel. Roffey on sündinud immigrantide peres 1965. aastal, seega mõni aasta pärast Trinidadi ja Tobago saareriigi iseseisvumist. Tema sulest pärineb kaheksa raamatut, ta on pälvinud mitu kirjandusauhinda ning olnud veel mitme kandidaat. Roffey seni viimane romaan, 2020. aastal ilmunud „Black Conchi näkk“ („The Mermaid of Black Conch“) jõudis mullu Eda Ahi vahendusel ka eesti keelde. Roffey loomingus on selgelt tajutav tema keeruline päritolu ja kodusaare postkoloniaalne atmosfäär. Autor põimib piirkonna poliitika murega kliima ja keskkonna pärast ning seisab kindlalt naiste õiguste eest – ja kõike seda vahendab ta maagilise realismi kaudu.

MAIMU BERG: Kogu aeg nagu tuleks midagi meelde
Juhan Viiding oli Poeet ja Näitleja, oma luule kõige parem esitaja, nagu mälestusõhtu jälle kinnitas.
Juhan Viidingu 75. sünniaastapäevale pühendatud mälestusõhtu 1. VI Tallinna Kirjanike Majas.

ÄLI-ANN KLOOREN: Mitmekülgne mai
Eri ajastute muusikat on samal kontserdil esitatud kogu aeg, nüüd aga olid mitmed interpreedid oma kava üles ehitanud vanemat ja nüüdismuusikat korrapäraselt vaheldades.
Kuu muusikaelu ülevaadet kirjutades leian end tavaliselt küsimuste eest, kas rõhuda mingile ühisjoonele või tuua välja just erisusi; kas rõõmustada turvalise repertuaari kõrgetasemelise esituse üle, kuna see toob publiku saali, või tõsta esile kõrvalradu pidi käijad, kellel sageli kuulajaid heal juhul paarkümmend. Maikuus pakkus elamusi nii üks kui ka teine suund, kuid et „klassikaline muusika ei ole veel eksistentsiaalses kriisis, aga sellele väga lähedal“*, alustan just uuenduslikumast poolest, kuigi publiku arvukuselt on sellised kontserdid ikka alles kaotaja positsioonil.

ENELI KINDSIKO: Seitseteist töökohta ja viis karjääri
Karjäär on üha dünaamilisem ja komplekssem, kaob on selge korrelatsioon inimese vanuse ja karjääriteekonna vahel.
Sinu laual on kolme inimese CVd.

KADRI TAPERSON: Loomade jaoks oleme loonud düstoopia
Kunstlik konstruktsioon, et inimene asub loomadest kõrgemal, on kõikide probleemide aluseks.
Rahvusvaheline loomaõiguste konverents toimub Eestis juba kaheksandat korda. Sel aastal koos Kriitiliste Loomauuringute Euroopa Assotsiatsiooni (EACAS) samuti kaheksanda konverentsiga. Korraldajad on Loomus ja Eesti Vegan Selts, konverentsi peetakse inglise keeles ja virtuaalselt.* Virtuaalne oli ka rahvusvaheline ümarlaud, kus neljakümne neljast esinejast viis vastasid küsimustele loomaõiguste hetkeseisust ja tulevikust.

TRIIN TASUJA: Tamsalu Tapa vallas
Viimati käisin endises kodulinnas vanaema juures emadepäeva tähistamas. Mul pole õrna aimugi, miks ma pidin just selles aegruumis nende inimestega kooseksisteerima, aga okei – elu on antud, midagi peab ju tegema

Arvustamisel
Narine Abgarjani „Simon“
Sebastian Jungeri „Vabadus“
Semjon Franki „Inimese hing“, „Reaalsus ja inimene“ ja „Ühiskonna vaimsed alused“
ERSO kontsert „Paavo Järvi ja Triin Ruubel“
René Eespere autorikontsert „Loitsud ja palved“
muusikauuringute konverents „Diskussioonid ja dialoogid“
Eesti Kunstnike Liidu XXIII aastanäitus
näitused „Puude taga on mets“ ja „Ema, mul on Põhjalas näitus!“
Anumai Raska „Parasiidiaed“
Eesti Draamateatri „Sammud“ ja Vanemuise „Sada grammi taevasina“
minifestival „DinoKino“
animafilm „Suzume“

Esiküljel Praha kvadriennaalil Eestit esindava kogemusruumi „Eternity“ autorid kunstnik Kristiina Põllu, kuraator-kunstnik Ivar Põllu ja produtsent Maarja Mänd. Foto Gabriela Urm