„Vilja vastab“, Pille-Riin Larm vestles Vilja Kiisleriga
Vilja Kiisler: „Kipub olema ajakirjanduse paratamatus, et kultuuri millegipärast ei peeta seksikaks. Kultuuriinimesed ei pääse nii tihti esiküljele, kui näiteks mina tahaksin neid seal näha.“
Ei oleks kunagi arvanud, et saan oma iidoliga turul käia. Minu iidol on terav ja sädelev Vilja Kiisler, Eesti Päevalehe ja Delfi ajakirjanik, ning me külastasime koos Tallinna Raekoja platsi jõuluturgu. Midagi niisugust teistel turgudel ei näe: triibulised pulgakommid, neljast lihast vorstikesed, merevaigust kaelakeed, kahar kuusepuu, karussellid … Väheke jabur küll, kuid siiski tugev sümbol, nii et ma ei imesta, kui karusselli ees tehtud foto valitakse Sirbi esiküljele.
„Vaimustuda, mitte hinnata“, Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna laureaadi kõne
JOHANNA ROSS: Kirjanduskriitikast ja Ants Orase auhinna žürii tööst a. D. 2022
Kriitikaauhinna žürii esimene ja raskeim ülesanne on kindlaks teha, kus ülepea ilmub kodumaise kirjanduse arvustusi. Erilisi üllatusi pakkumata on juhtival kohal etableerunud kultuuriväljaanded: Looming, Sirp ja Vikerkaar. Häid kirjandusarvustusi, aga harva, avaldab Müürileht. Arvestataval määral kirjanduskriitikat ilmub Värskes Rõhus ja sealsete noorte kirjutajate pingutusi žürii kahtlemata tunnustab, kuid nähtavasti on just kriitika üks loomežanr, kus on mingit kasu ka keskealistest inimestest – las siis üldarvestuses särada nemad. (Tõsi, eelmise aasta kriitikaülevaates on Märt Väljataga ettevaatlikult välja käinud vastupidise üldistuse: kriitikaga tegelevad noored, kuna neil on selleks veel kirge ja vastandumisiha. Suur paradoks siin ilmselt siiski puudub, keskmise kriitiku õitseaeg on hetk, kus emotsioon pole veel maha kulunud, aga mingi silmaring on juba külge kasvanud.)
Ave Alavainu luulesalv
BIRUTE KLAAS-LANG: Eesti keelevaldkonna tulised teemad
Eesti keel erutab, eesti keelest hoolitakse – kõik need arutelud mõjuvad ju tegelikult eesti keelele hästi.
2022. aasta jõulude eel tsiteerin Eesti keelevaldkonna tuliste teemade analüüsimisel hakatuseks oma kirjutist ajakirjas Oma Keel täpselt aasta tagasi: „2021. aasta sügisel on teemad suhteliselt sarnased nendega, mis olid tähelepanu keskpunktis ka kaks aastat tagasi ehk siis uue Eesti keele arengukava 2021–2035 koostamisjärgus. Räägime endiselt (keele)poliitiliste otsuste ootusest, eestikeelsest üldharidusest kõigile lastele ja noortele kodukeelest sõltumata, eestikeelse kõrghariduse ja teaduse elujõust kui keele kestlikkuse tugisambast. Oleme läbimas lisaks ka keelekorralduse arutelu, kus ideoloogia sõlmub keeleteadusega, taustaks huvid, hoiakud, harjumused ja koolkondlikud erimeelsused“.
TÕNIS SAARTS: Teejuht neoliberalismijärgsesse poliitikasse: suveräänsus, kaitstus ja kontroll
Loosungitega „turg paneb kõik paika“ ja „riik on halb peremees“ praegusel kõrginflatsiooni, energiakriisi ja geopoliitilise ebakindluse ajal ilmselt valimisi ei võida. Paistab, et vajadus riigi tugevama käe järgi on tagasi tulnud ning lubadus globaalsest, piirideta turuvabadusest, mis pidi justkui kõik jõukaks tegema, ei ole enam nii kutsuv ja usutav kui mõni aastakümme tagasi.
Trammisõit peaks olema ajavõit. Merle Karro-Kalbergi intervjuu Jaak-Adam Looveerega
Trammiliikluse ajalugu ulatub Tallinnas XIX sajandi lõpuaastatesse, mil hobutrammiga sai sõita Vanaturu kaelast Kadriorgu. Elektritramm sõidab pealinnas 1920. aastatest. Trammiliine on Tallinnas praegu 39 kilomeetrit ja neid püütakse jõudumööda pikendada. Näiteks kavandatakse Vanasadama trammiliini, mis loodetakse avada 2025. aastal. Käesoleva aasta novembris valmis „Trammiteede tänavaruumi uuring“, mille abil analüüsitakse veel viie trammitee rajamise võimalikkust ja otstarbekust: Liivalaia, Järve, Narva maantee, Kalaranna ja Pelguranna. Uuringu koostasid inseneribüroo T-Model ning Liikuvusagentuur.
Uuringu tulemustest ja Tallinna trammiliikluse tulevikust räägib lähemalt aruande tellija, Tallinna ruumiloome kompetentsikeskuse arhitekt ja linnaplaneerija Jaak-Adam Looveer.
Ula hula. Kadri Lind vestles Annika Tedre ja Hendrik Kuusega
Tartu Ula baari ruumikitsikus on ka selle suurim väärtus. Kuna hoone pindala on kõigest 26 ruutmeetrit, mahub sinna vaid paarkümmend inimest. Seetõttu toimetatakse enamasti hoopis lopsakas tagaõues Toomemäe küngaste vahel, kus suvel laulavad linnud ja kuhu talvel kerkib lumebaar. 1936. aastal valminud Hoone oli seisnud enne Ula baari 2020. aastal asutamist 15 aastat tühjalt. Ula rajajad Annika Teder ja Hendrik Kuusk ei oska baari alustamist teistmoodi põhjendada, kui et see hooneke võlus nad ära. Tänavu pälvisid Annika ja Hendrik muinsuskaitseametilt auhinna muinsuskaitseala väärindamise eest. Saime kokku talveund magavas Ulas, et meenutada baari loomisprotsessi ja mõelda selliste kohtumispaikade rolli üle linnas.
REBEKA PÕLDSAM: Ümberhindamise aasta
Väga loodan, et järgmistel aastatel käivad arutelud rohkem faktide põhjal ja mõtlematutele tundepurtsatustele jääb ruumi vähemaks.
Lõppev aasta on olnud pikk ja kurb. Ukraina sõja algus ja sellele järgnenud kogunemine Vabaduse väljakul veebruarikuu külmal päikselisel päeval näivad eelmise ajastu sündmustena, sellele eelnenu aga hoopis ammuse ajana. Esimesed sõjanädalad ja -kuud möödusid paljudel sõjasündmusi jälgides, igal võimalikul hetkel rõlgeid uudiseid lugedes, neid seedida püüdes ja Ukrainasse sõjalist abi oodates. Nii mõnedki läksid põgenikele vabatahtlikuna appi, teised aitasid raha või vajalikke esemeid annetades, sajad astusid kaitseväkke või sõjalistele ettevalmistuskursustele.
Harilik teatriaasta oma väheste tippudega. Tambet Kaugema intervjuu Pille-Riin Purjega
Lõppeval teatriaastal pääsesid kõik vaatajad, kes seda soovisid, küll minema arvutiekraanide eest, kuhu kahel varasemal aastal kuri pandeemia oli nad pikkadeks kuudeks aheldanud, kuid järjekordse saatuselöögina jättis tänavusele teatrile kindlasti jälje veebruaris Ukrainas alanud sõda. „Inimestel on sõja tõttu tundlad niikuinii väga püsti, igast väiksemastki vihjest haaratakse kinni, tõlgendatakse kõike ja vahel tõlgendatakse üle, nähakse sõjateemat seal, kus tegijail see võib-olla mõtteski polnud,“ ütles teatrivaatleja ja Eesti Teatriliidu sõnalavastuste žürii liige Pille-Riin Purje.
TRISTAN PRIIMÄGI: Euroopa meistrivõistlused filmikunstis
Euroopa filmiauhinnad ei pakkunud palju variante, ent olid kinnituseks Euroopa filmikunsti heale aastale.
Euroopa filmiauhinnad, Reykjavík, 10. XII 2022.
„See on nagu Oscarid, ainult et kõik filmid on võõrkeelsed.“ Tänavu Islandis Reykjavíki rabavas Harpa kontserdimajas toimunud Euroopa filmiauhindade kolme ja poole tunnine tseremoonia oli kantud just sellisest eneseirooniast, mis mõjus muidu vahel liiga saksalikult korrektsele (sest Euroopa Filmiakadeemia baseerub Saksamaal) üritusele nagu sahmakas jääkülma Islandi merevett krae vahele, aga võeti vastu suure poolehoiuga. Õhtu juhtideks näitlejanna Ilmur Kristjánsdóttir ja mitmekülgne Hugleikur Dagsson, keda rahvusvaheline publik tunneb ehk kõige paremini tema süsimustade ja minimalistlike karikatuuride järgi, mis on internetis väga populaarsed.
ART LEETE: Soome-ugri karud ja kalad
Soome-ugri loodususundis ja mütoloogias on palju sarnast. Seda on märganud paljud teadlased alates XVIII sajandist ja neid kokkulangevusi on nad pidevalt esile toonud. Tihtipeale peetakse iga sarnast joont olemuslikuks, algupäraseks, meie kultuurimustrist tulenevaks.
LAURITS LEEDJÄRV: Aasta hiljem: silmad on avanenud
Eelmise aasta lõpul oli Sirbi loos „Silmade avanemise päev“* juttu ootustest maailma kalleima teadusinstrumendi ümber. James Webbi kosmoseteleskoop veetis siis oma viimaseid päevi planeedil Maa, oodates stardikäsklust, mis 25. detsembril 2021 kell 14.20 meie aja järgi lõpuks anti. Nüüd saab tema esimesele tööaastale tagasi vaadata ja nentida, et (peaaegu) kõik on läinud hästi, ootused on täitunud ja isegi ületatud.
ÜLO NIINEMETS: Terade ja sõkalde sõelumine pärast avatud teaduse revolutsiooni
Peamiseks mõõdupuuks eristamaks tõsiseltvõetavaid ja röövajakirju jääb kvaliteetne retsenseerimine ja toimetamine.
Teaduses on viimase kahekümne aasta üks suuremaid muutusi olnud avatud teaduse mudelile üleminek. Selle peamises katalüsaatoriks oli digitaalsete publitseerismeediumide kasutuselevõtt 1990. aastate lõpul. Teaduskirjanduse jagamine PDF-failide kujul muutus erakordselt lihtsaks ja odavaks. Mitmed trükiajakirjad läksid täielikult veebi ja trükitavate ajakirjade hulk on progressiivselt ajas kahanenud. See on säästnud tuhandete hektarite ulatuses vihmametsa.
MARGUS OTT: Argidialektika XIII. Geenius
On kaks levinud ettekujutust geeniusest. Domineeriva kujutluse järgi on geenius täiesti suveräänne ja sõltumatu ning võtab kõik iseenda seest, täiesti seletamatul kombel. Teistsuguse, kuid samuti üksjagu levinud ettekujutuse järgi pole geeniusel enda sees midagi, vaid ta saab kõik väljast ning lihtsalt paneb kokku, ehkki taas seletamatul kombel. Seletamatus, ootamatus, erakordsus näibki olevat mõlema mudeli puhul geeniuse üks põhitunnus.
Arvustamisel
Piret Raua „Nimepanija“
Innocentius III „Inimolu viletsusest“
kogumik „Kalevi alt välja“
XXVII rahvusvaheline festival „Orient et occident“
Eesti Sinfonietta jõuluootuskontsert „Helendused“
kogumik „Igor Bezrodnõi. Kunst, mõtted, isiksus“
kontsert „Sümfooniline Duke Ellington“
näitused: „Mis saab neist armsatest tüdrukutest?“, „Põlev mees Peeter Mudist“ ja Enn Tegova „Ajaviiped“
Vanemuise „Pähklipureja ehk Imeline jõuluöö“ ja Theatrumi „Mood“
Pariisi sügisfestival
mängufilm „Menüü“
dokumentaalfilm „Neidsaare hoo peal“
BFMi tudengite lõputööde kassett „Pilet tundmatusse“
Järgmine Sirp ilmub 6. jaanuaril 2023.
