Ilmar Raagi kahevahelmaailm. Johannes Lõhmus vestles Ilmar Raagiga
Ilmar Raag: „Ma ei arva, et kunst kunsti pärast on tähtis. See on alati vahend millegi ütlemiseks.“
Kohtusime Ilmar Raagiga oktoobris, kui Poolas oli just esilinastunud tema uus lastefilm „Erik Kivisüda“ ja läbi saanud Ukraina sõduritele talveks kvaliteetse sõjavarustuse soetamise kampaania. Raagi puhul on tegemist ühe Eesti ühiskondlikult kõige aktiivsema filmitegijaga, kes seisab hea nii kunstiliselt julgete taotluste eest filmimaailmas kui ka eetilise perspektiivi eest päriselus. Nüüd on „Erik Kivisüdame“ kinolevisse jõudmas, Ukrainas kestab aga endiselt sõda.

JAN KAUS, VIIVI LUIK: Kohustuslik ja paratamatu kirjandus
Viimasel ajal on palju polemiseeritud kohustusliku kirjanduse muutumise üle soovituslikuks. Mõttevahetusele lisab uue tahu Viivi Luige ja Jan Kausi vestlus.

MERILIN ARUVEE: Emakeeleõpetus, keeleteadlikkus ja keeleallikad
Enam ei piisa pelgalt keeleteadmiste edasiandmisest – õpilastes tuleb kujundada keeleteadlikkust, harida neist kriitilisi ja mitmesuguseid suhtlusolukordi valdavaid keelekasutajaid.
Keelekorralduse või -arenduse diskussioonis on vähe räägitud sellest, kuidas peab teaberikkas keelekeskkonnas eesti keelt emakeelena õpetama. Kuidas läheb emakeeleõpetusel ning missugused suunad siin valitsevad?

Finlandia kirjandusauhind 2022

KARIN BACHMANN, MIRKO TRAKS: Järgmine suur samm on ette võtta paljud väiksed asjad
Maastikuarhitektuuri ja maastikuehituse jalajälg on üllatuslikult palju suurem, kui seni arvatud. Kuidas seda vähendada?
„Viiskümmend aastat pärast puhta õhu seaduse vastuvõtmist on reostus kogu maailmas hullem kui kunagi varem. Nelikümmend aastat pärast puhta vee seadust kaalub plast ookeanis üles seal elavad kalad. Nelikümmend aastat pärast ohustatud liikide seadust on maa elurikkus järsult langemas. Ja pärast mitukümmend aastat kestnud kliimakokkuleppeid kliima allakäik muudkui kiireneb“.

Rohealad kui ühiskonna lakmuspaber. Merle Karro-Kalberg intervjueeris Bianka Plüschke-Altofi
Suvel ilmus Springeri teaduskirjastuselt raamat „Kellele kuulub roheline linn?“ (Whose Green City? Contested Urban Green Spaces and Environmental Justice in Northern Europe), mille on kokku pannud Tallinna ülikooli teadlased Bianka Plüschke-Altof ja Helen Sooväli-Sepping. Selles analüüsitakse rohealasid kasutaja vaatenurgast. Välja on toodud Eesti, Rootsi ja Suurbritannia juhtumid. Alljärgnevalt räägib Bianka Plüschke-Altof tulemustest lähemalt.

ÜLO MATTHEUS: Ukraina märksõnad golodomor’ist holodomor’ini
Sõjapidamist raskendav bezdorižžja, kus pinnase pehmenemise tõttu tuleb lahingut pidada sageli vööni jäises vees ja mudas, on paraku üle kandunud ka poliitilisele tasandile.
Igal aastal novembri neljandal laupäeval mälestab Ukraina suure näljahäda golodomor’i ohvreid. Sedakorda toimus see 26. novembril, andes põhjust tõmmata paralleele Venemaa nüüdse terroriga Ukraina vastu ja nimetada see holodomor’iks.ii Kui möödunud sajandi kolmekümnendatel aset leidnud golodomor’i peamine eesmärk oli näljasurma abil välja juurida Ukraina jõukas talupoegkond, maa kollektiviseerida ja lämmatada sellega viimasedki iseseisvuse püüdlused, siis sedakorda, Ukraina energiataristut hävitades soovib Venemaa viia Ukraina humanitaarkatstroofini ja sundida ukrainlased alistuma külma kaudu. Kõikidest elumugavustest ilmajäämine peaks Venemaa lootuste kohaselt ära vintsutama ukrainlaste vastupanutahte ja sundima Ukraina valitsust Venemaaga läbi rääkima.

RAHUL SHARMA, IVETA AARE: Siiruviiruline, armastusest kantud
Tänavune Pimedate Ööde filmifestival pakkus märkimisväärse valiku emotsionaalselt tooreid, temaatiliselt keerukaid ja kohati kummastavaid filme.
Pimedate Ööde filmifestival 11. – 27. XI 2022, Tallinn, Tartu, Narva, Kohtla-Järve, Jõhvi.
Taas oli näha legendaarset hundisiluetti heitmas valgust Tammsaare pargi lumistele teedele ning mõnda Tallinna trammi muundumas PÖFFi lühifilmitegijate eritranspordivahendiks. Isegi Tallinna lennujaama välireklaamid tutvustasid Põhja-Euroopa suurimat filmifestivali. 26. PÖFF rullis välja „musta vaiba“ ja tema hunditegevus tõi sära ja glamuuri. Elutööpreemia laureaatide hulgas olid nii saksa näitleja Udo Kier kui poola lavastaja Krzysztof Zanussi, kelle viimane film „Ideaalne number“ linastus ka festivalikavas. Bollywoodi näitlejanna Radhika Madan oli Tallinnas kohal, et esitleda oma uut filmi „Sanaa“.

ANNE AAVIK: Turvalised valikud ehk Kellele anda tappa?
Ooperigurud hoiatavad, et klassikaline laulukool on alla käinud, aga meie kodukootud bel canto koolkond rühib alles usinasti tipu poole, teadmata, kus see täpselt asub.
Vello Jürna nimeline vokalistide konkurss 23. – 27. XI Eesti muusika- ja teatriakadeemia kammersaalis ning Väike-Maarja seltsimajas.
Võis ju kahelda, kas väikeses Eestis üldse leidub nii palju noori ja julgeid vokaliste, et tasub korraldada kolm võistlust aastas. Vaid pool aastat sai mööda eelmisest üleriigilisest lauljate konkursist ja juba sööstsid võistlustulle uued lauljad, üks parem kui teine. Näib, et nimekates muusikaõppeasutustes üle maailma tudeerib praegu hulganisti Maarjamaalt võrsunud noori vokaliste, keda avalikkus veel ei tunne, ja konkurss ongi parim võimalus imetleda neid kodumaa laval, seekord siis hellitavalt maa-Estoniaks ristitud Väike-Maarja seltsimajas.

ÜLO NIINEMETS: Traditsioonilised ja uued teaduskirjastused
Avatud juurdepääsuga teadusajakirjade teke on teaduskirjastamise juhtinud uudsete lahendusteni ja avardanud rahvusvaheliselt publitseerivate autorite geograafilist esindatust.
Teaduskirjanduse avaldamine on valdavalt suurte globaalsete kasumit taotlevate kirjastuste pärusmaa. Avaliku juurdepääsuga teadusinfo andmebaasi Scilit andmetel olid suurimad traditsioonilised kirjastused 2021. aastal Springer Nature (praegu pidevalt ilmuvaid nn aktiivseid ajakirju 2950), Elsevier BV (2872), Informa UK Ltd. (Taylor & Francis, 2558), John Wiley & Sons, Inc. (1685), SAGE Publishing (1141), Walter de Gruyter (738) ja suurima ülikoolikirjastusena Oxford University Press (458). Juba niigi suured kirjastused on konsolideerumise tulemusena järjest suuremaks kasvanud.

ESTER ORAS: Kas ja milleks vajame soolise võrdõiguslikkuse kava?
Kuigi esmapilgul kitsalt soolisele kuuluvusele viitav tegevuskava, on SVK elluviimine Tartu ülikoolis osaks laiemast võrdse kohtlemise programmist.
Alates 2022. aastast kuulub soolise võrdõiguslikkuse kava (ingl gender equality plan) kohustusliku terminina kõigi Euroopa Liidu akadeemiliste asutuste kõnepruuki. Nimelt nõuab üks Euroopa teaduse juhtivamaid arengumootoreid, rahastusprogramm „Euroopa horisont“ („Horizon Europe“), et soolise võrdõiguslikkuse kava (SVK) oleks kõigi rahataotlejate koduülikoolides kas juba vastu võetud või vähemalt koostamisel, ning ilma sellele küsimusele jaatavalt vastamata taotlust esitada enam ei saagi.

URMAS LÜÜS: Olulised asjad. Tulevikku mäletavad asjad
Tuimade fallostena kõrguvad monumendid näivad kalgid, kindlameelsed, muutumatud, kuid meedias ja meeltes on need hingestatud, elavad salaelu. Mitte küll nagu filmis, kus muuseumis öösel skulptuurid ja topised jalad alla võtavad, põrgu valla päästavad, hommikuks aga ontlikult kohale tagasi kobivad. Veergudelt võib leida, kuis punamonumendid levitavad okupatsioonimeelsust, äratavad taas haudades suikunud vägede vaenu, ornamendid stalinistlike hoonete seintel deklareerivad õelalt allutatust.

Arvustamisel
Balthasar Russowi „Liivimaa provintsi kroonika“ uus väljaanne
Sverre Lasni „Risti vägi“
Sirje Kupp-Sazonovi ja Vladimir Sazonovi „Su kiri on täis koera haukumist – valik Ivan Julma läkitusi“
Serhi Žadani „Internaat“
festival „On the Edge Fest. Ukraina dokumentaalfotograafia“
„Üle heli“ festivali kontsert „Üle heli sfääriline õhtu vol. 1“
näitused „Crawl Out Through the Fallout“ ja Maria Kapajeva „Üksikud fotod ja muu tühi-tähi“
Pimedate Ööde filmifestival
Rakvere teatri „Nipernaaditalv“
Vene teatri „August: Osage’i maakond“
Tatjana Romanova ja Gert Preegeli lavastus „… sinule“