Usk sõna jõusse. Pille-Riin Larm vestleb Eesti Kirjanike Liidu esimehe Tiit Aleksejeviga
Tiit Aleksejev: „Kirjandus on meid kandnud ja seda traditsiooni ei ole põhjust katkestada või kiratsema jätta, sest asemele ei pruugi midagi paremat tulla.“
Eesti Kirjanike Liit saab saja-aastaseks. Kohtusin sel puhul EKLi esimehe Tiit Aleksejeviga. Märkan alles salvestust kuulates, et me ei olnud nelja tee ristil, nagu Aleksejev liidu aadressi kohta Tallinnas Harju tänaval märgib, kahekesi: jutuajamise taustal tiksub, et mitte öelda osaleb vestluses seinakell. Viimaks, kui soovin liidule pikka iga, tähendabki Aleksejev võib-olla hoopis tollele kellale: „Sirbist võib lugeda, et ühes sekundis plahvatab 40–70 supernoovat. See asetab kirjanike liidu sada aastat päris huvitavasse konteksti.“

HELI ALLIK: Väikesed imed
Mis juhtub siis, kui tõlkijad ei pea ummisjalu kiirustama, kui müügitont ei kohusta kirjastusi avaldama vaid kõige värskemaid hitte ja kui lugejad tunnevad, et neid võetakse tõsiselt?
„On huvitavalt kohane, et püha Hieronymuse, tõlkijate kaitsepühaku mälestuspäev 30. septembril [—] langeb sügise algusesse, kui tõlkijad hakkavad tõmbuma laualampide lähedale, oodates uusi tundmatuid õndsusi ning ette aimates ka kannatusi, mis ei jää tulemata.“ Nii kirjutas Marju Lepajõe 2018. aastal artiklis „Hieronymus ehk kuidas saadakse tõlkijate kaitsepühakuks“.

ÜLO MATTHEUS: Venemaa mogilizatsija
Osa eurooplastest näib lootvat, et ehk läheb sõja suurem raskus neist mööda, nagu nad lootsid seda ka enne Teist maailmasõda.
Pseudoreferendumid okupeeritud Ukraina aladel, mobilisatsiooni väljakuulutamine Venemaal ja tuumarelvaga ähvardamine osutavad, et Putin ei loobu sõjategevusest enne, kuni viimnegi võimalus selle jätkamiseks on ära kasutatud. Nn kollektiivne lääs, kelle vastu Putin väidab end sõdivat, on omalt poolt aru saanud, et järeleandmisi Vene diktaatorile teha ei saa, sest see vaid suurendaks ta aplust, õigustaks tema imperiaalseid ambitsioone ja seaks ohtu kogu Euroopa. Olukord on hakanud pikkamisi kohale jõudma ka Prantsusmaa ja Saksamaa liidreile, kes küll pole loobunud Putiniga vestlemast, kuid nüüd juba teda kapituleeruma kutsudes.

JANEK KRAAVI. Post-sõnastik LXIX. Liitteos (mashup)
Möödunud kümnendi alguses märkasin Helsingis Akateeminen Kirjakauppa riiulil raamatut pealkirjaga „Android Karenina“. Kunagine huvi kõikvõimalike kultuuriliste veidruste ja äärmuste vastu –pealkiri väljendas seda üsna ühemõtteliselt! – ärgitas asja lähemalt uurima ning selgus, et tegemist on populaarkirjanduse alamžanri, nn mashup-romaaniga. Kui muusikaline mashup on eesti keelde tõlgitud sõnaga „segapuder“i, mis sisaldab küll nähtusele omast mängulisust ja nurjatuse varjundit, siis mõnes teises valdkonnas, nt kirjanduses kõlab see üsna harjumatult ja liigselt kulinaaria radadele eksitavalt. Narratiivsemate teoste puhul eelistan seepärast vasteid „liitteos“ või „seguteos“.

Kuidas suhtuda Tartu toomkiriku varemetesse kavandatavasse restorani?
Hiljuti jõudis avalikkuse ette tippkokk Tõnis Siiguri plaan rajada Tartu toomkiriku varemetesse tipprestoran, millest nüüdseks on välja kasvanud sündmusruumi loomise mõte. Idee vormisid klaaspaviljoniks Koko arhitektid, kellel on uue ja vana arhitektuuri põimimisel pikaajalised ja eeskujulikud kogemused. Nüüdseks on restorani plaan käima tõmmanud pineva arutelu. Siin avaldavad sel teemal arvamust eksperdid, kes pärandi ja arhitektuuriga igapäevaselt kokku puutuvad: arhitektuuriajaloolane, ehitismälestiste ekspertnõukogu esinaine Leele Välja; Tartu ülikooli muuseumi direktor Mariann Raisma; muinsuskaitseameti peadirektor Liisa Pakosta ja muinsuskaitse nõukogu esimees Riin Alatalu.

MARIANN RAISMA: Kas muuseumid peaksid tegutsema kiiresti või aeglaselt?
Viimastel aastatel on muuseumides esile kerkinud uued trendid, mis peegeldavad ilmekalt ühiskonnas toimuvaid muutusi. Pandeemia muutis ka mäluasutuste rütmi.
Aeganõudva ja kiirmuuseumi mudel vaheldub pidevalt. Kui viimasel paaril aastakümnel valitses esimene, siis praegu on taas näha liikumist teises suunas. Seda peegeldavad ka selleaastase Euroopa muuseumide aastaauhinna (European Museum of the Year Award ehk EMYA) huvitavamad arendused.

LAURA JAMSJA: Kaasav muuseum Kalamajas
Muuseum tegeleb iga päev loodud suhete hoidmisega ja jätkab omal vimkalikul moel küsimuste esitamist, et pühendada oma tegemistesse ka uusi huvilisi.
Kui 2018. aastal hakati Kalamaja muuseumi looma, kaasati esimesest hetkest ka endisi ja praegusi Kalamaja elanikke, põhjatallinlasi ja muid huvilisi. Hiliskeskaega ulatuv kirev ajalugu, aktiivne elanikkond, muuseumimaja Kalamajas Kotzebue tänaval – need on komponendid, mis julgustasid ette võtma seiklust nimega kogukonnamuuseum. Kalamaja ja selle elanike kaasamise võtmeks sai julgus küsida.

Tähelepaneliku empaatiaga. Kulla Laasi intervjuu Tamara Luugiga
30. oktoobrini on Tallinna botaanikaaias vaadata VIII Artishoki biennaal „Taimed kui tunnistajad“, kus on kümme kunstnikku või kollektiivi toodud kokku kümne kirjutajaga. Biennaal saab alguse maratoniga, kus esitletakse kümnel järjestikusel õhtul kümmet uut kunstiteost ja sadat kunstikriitilist teksti.
Üks VIII Artishoki biennaali kirjutajatest on Tamara Luuk, kunstiajaloolane ja praegu Tallinna Kunstihoone kuraator, kes on avaldanud artikleid nüüdiskunstist ning tõlkinud ja toimetanud kunstiraamatuid.

Kuningapoeg, kes ei surnudki ära
Alerce Costero rahvuspargis kasvav fitsroia on tõenäoliselt maailma vanim elusolev (mitteklonaalne) isend.
Lauri Laanisto, õigupoolest siis FitzTiigirand
Käin reede pärastlõunati paari kolleegiga sulgpalli mängimas. Juba õige mitu aastat. Meil on väga rahvusvaheline seltskond, on hispaanlane, tšiillane, mina ja üks setu ka veel lisaks. Kõik me uurime pisut erinevaid sessiilseid organisme ja teeme seda eri ülikoolides ja õppetoolides. Täpselt selline mõnusa distantsiga kollegiaalsus, mis ei vii üksnes otseselt põnevatele teaduse radadele, vaid suunab ka teadusevahelistele hämaraladele. Kuuled, kuidas on asjalood naaberülikoolis, näiteks et putukauurijad on osutunud kõige kõvemateks pinksimeesteks loodusteadlaste seas, või kuidas üks üliambitsioonikas teadlane oli otsustanud enda ümber lausa uue teaduskonna luua. Selliseid lugusid, nii rohkem kui vähem paeluvaid (ja usutavaid), tuleb pea iga nädal.

HELDUR SANDER: Jaht jahukastelistele
Harry Karise artiklid ja monograafiad jahukasteliste kohta toetuvad Siberis ja Kaug-Idas kogutud rikkalikule herbaarmaterjalile.
Aastail 1961–1997 Eesti NSV Teaduste Akadeemia alluvuses olnud Tallinna botaanikaaed (TBA) oli nii aia- kui ka kraadikeskne teadusasutus. Nähti vaeva ja tunti teadusest rõõmu, tehes kandidaaditöid teaduskraadide kaitsmiseks või loovuurijatena.
Üks silmapaistvamaid teadlasi oli Harry Karis (1930–2018), kelle lapsepõlv möödus Tallinna-lähedases talus, kus ta huvitus loodusest karjas ja metsavahist isaga metsas käies.

MARGUS OTT: Ilu ja nali kui elu fundamentaalsed aspektid
Kaht aspekti – lõimitu eristamist naljas ja eristatu lõimimist ilus – võib käsitleda avaralt ja laiendada kogu elavale.
Mis on ilu? See on „täiuslik semiootiline sobivus“, nagu ütleb Kalevi Kull, ehk lõiming. Esiteks teiste olendite ja ümbrusega, aga teiseks ka iseenda sees eri protsesside vahel. (1) See puudutab esiteks seda, kuidas tal on pistmist teiste olenditega, kuidas ta on nendega läbi põimitud, moodustab nendega koos toimiva koosluse või koguni sümbioosi. Siin on ajal, kestusel selgesti tuvastatav roll: üldiselt on nii, et mida vanem kooslus, seda mitmekesisem ja liigirikkam ta on. Siin on muidugi palju erandeid, aga kooslusel on oma sisemine loogika, mille järgi tagasiside mehhanismid mängivad aega-mööda niimoodi välja, et tekib ruumi rohkematele. Mitmete liikide pealetungimised ja tagasitõmbumised moodustavad ajapikku hästi mitme osalisega koostoimiva süsteemi, ilusa koosluse. (2) Oluline on ka see, kuidas protsessid olendis endas üksteisega sobituvad.

AILI KÜNSTLER: Selge vikikeele suunas
Iga Vikipeedia kasutaja ootus ja kohendaja eesmärk võiks olla selgus ja üldarusaadavus.
Parasjagu oodatakse Eesti Keele Instituudis selge sõnumi auhinna kandidaate kuni 7. oktoobrini aadressil https://eki.ee/selgesõnum/ ning EKI direktor Arvi Tavast on võistluse saateks öelnud: „Sama teksti on võimalik mõista uskumatult erinevatel, mõnikord kirjutaja jaoks täiesti üllatavatel viisidel. Väljenduse selgus eeldab oma lugeja väga head tundmist ja tema ootustega arvestamist.“

+ 2022. aasta Edvin ja Lembe Hiedeli nimelise toimetajaauhind

URMAS LÜÜS: Olulised asjad. Organiseeritud asjad
Mäletan üht õhtut Haapsalu kunstikoolis. Pakun, et võisime olla 12- või 13-aastased. Kas tegu oli nüüd joonistamise, kompositsiooni või maalimise tunniga, enam tagantjärele kindlalt väita ei tihka. Paber igatahes ees oli, mis tähendab, et saviga ei mätserdanud. Istusime sõbraga klassi parempoolses tiivas, otse akna all. Väljas oli juba pime, õhtune aeg, talv. Nagu varateismelised ikka, rääkisime sõbraga kunstist ja elu mõttest, kui ta korraga ütles, et ainult looduses saab kaos kaunis olla, aga kui inimene tahab luua kaunist kaost, tuleb tal kaos mingil moel organiseerida. Juba siis tundus see mulle väga tark mõte.

Arvustamisel
Sadeq Hedayati „Lunastust lootes. Valik jutustusi“
Kelefa Sanneh’ „Seitse suurt. Levimuusika ajalugu“
Eesti Kontserdi kontsert „Meresillad“
Richard Wagneri „Valküür“ Soome Rahvusooperis
Kammerkoori Kolm Lindu kontsert Mustpeade majas
Eesti näitus „Orhideliirium. Isu külluse järele“ Veneetsia biennaalil
Edith Karlsoni näitus „Lemmikud“
Tantsuteatri Fine 5 ja Vene teatri „Eutopia“
Vaba Lava „Yerma 9 PM“
Daniel Kötteri, Sarah Israeli ja Elisa Limbergi „Maastikud ja kehad“
mängufilm „Kurbuse kolmnurk“
mängufilm „Kalev“
dokumentaalfilm „Tartu sarvede all“