TAAVI HARK: Pärdi päevade põhijooni
Sofia Gubaidulina ja Arvo Pärdi aatekaaslus ei avaldu niivõrd helikeeles, kuivõrd nootide taha kätketud mõtteilmas, mis seob muusika vaimse ja religioosse mõõtme osava helilise ehituskunstiga.
Pärdi päevad 2. – 11. IX, kunstiline juht Tõnu Kaljuste.
Tänavused Pärdi päevad laotusid laia tekina üle Eesti: kontserte anti Tallinna ja Tartu kõrval ka Paides, Pärnus, Rakveres, Raplas, Haapsalus, Narvas, Viljandis, Kärdlas, Kuressaares ja Laulasmaal. Kümne eri kava ja kaheksateistkümne kontserdi iga kõlanud teosega saadeti kõrgustesse palve „Päästke meie hinged“. Südamlik ja tõsine palve tulenes trööstitust tõigast, et tänini on põhjust mõelda ukraina rahva kestvatele kannatustele, mis on kõigi ühine tragöödia. Enim mõtteainet pakkusid kolm väga erisugust kuulatud kontserti, millel nüüd peatungi.

ANDREI LIIMETS: Emmy auhinnad turvatsoonis
Tänavustel Emmyde jagamisel tehti nii mõnegi võiduga ajalugu, kuid üldine tulemus jäi võrdlemisi ootuspäraseks.
Nädala alguses, 12. septembril jagati kätte 74. Ameerika televisiooniauhinnad ehk Emmyd. Ehkki nii mõnegi võiduga tehti ajalugu, on võrdlemisi ootuspäraselt ja turvaliselt jaotunud preemiatel raskusi väikestel ekraanidel toimuva huviväärsuse peegeldamisega. Vaevalt see kellelegi üllatusena tuleb, et voogedastusplatvormide vallutuskäigu tulemuseks on väikestelt ja suurtelt ekraanidelt leitava materjali taseme ühtlustumine. Kui kunagi tähendas telekvaliteet suuri mööndusi, siis nüüd oleme jõudnud olukorda, kus sügise hakul pole ükski film pälvinud murdosakestki tähelepanust, mis on saanud osaks sarjadele „Lohede koda“ ja „Sõrmuste isand. Võimusõrmused“.

JOOSEP SUSI: Suitsu nurk XVII. Tõnu Õnnepalu „Peaaegu samasugune päev“
Mis leiab aset eesti nüüdisluules? Siin leiavad aset kõige kaalukamad toimingud. Siin tõustakse hommikuti üles ja tehakse lastele putru. Vahel viiakse lapsi kooli, käiakse toidupoes, saadakse linnas mõne tuttavaga kokku ja helistatakse telefoniga. Silmnähtava sagedusega pestakse pesu (või vähemasti riputatakse pesu nöörile või tagumisel juhul mõeldakse nööril rippuvale pesule) ja koristatakse tube. Samuti loetakse ajalehti ja kirjutatakse natukene, antakse kellelegi süüa, süüaksegi (mõni tavatseb pigem juua), vannitatakse lapsi ja minnakse magama. Kui juba voodis, räägitakse päevauudistest ja enne tuttuminekut ehk veel loetaksegi pisut.

KRISTA LEPIK: Seitse ühe hoobiga ehk Raamatukogud säästva arengu toetajana
Raamatukogudel on tarbimismustrite ja kultuuriharjumuste kujundamisel oma osa.
Õige pea, 20. – 26. septembril, korraldatakse Euroopa säästva arengu nädalal ka Eestis kampaaniaid ja üritusi, millega panustatakse jätkusuutlikusse arengusse. Mõistagi ei saa jätkusuutlik areng toimuda kampaania korras, kuid teemanädal pakub hea võimaluse tutvustada oma sellealast tegevust asutustel ja kogukondadel, keda ei ole märgatud säästva arengu valgusesse paigutada. Üks niisugune näide on raamatukogud. Üldiselt käsitletakse raamatukogusid (lugemis)kultuuriasutuse või riigi infotaristu osana, viimasel ajal ka kogukonnakeskusena, kuid säästvas arengus on neil samuti tugev potentsiaal. Lähtudes diskussioonidest kolleegidega Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu uue mõtte töörühmas ongi paras aeg üle vaadata, milles see potentsiaal väljendub.

KALLE KÄSPER: Absoluutsest õigusest
Sõja ajal tõusevad esiplaanile inimesed, kellel on alati õigus: nad teavad hästi, kes on sõber, kes vaenlane, mis on hea, mis halb. Rahuajal öeldakse nende kohta „primitiivne tüüp“.
Pidin sõitma sügisel Venemaale kirjandusfestivalile. Kutsuti, kui sõda juba käis, aga ma ei hakanud loobuma, üksnes otsustasin, et kui jõuab kohale ametlik, kirjalik kutse, hoiatan korraldajaid: mõelge hästi järele, kas te pahandusi ei karda – toetust sõjale poleks nad minu suust küll kuulnud, ikka vastupidi.

GRETE TIIGISTE: Arhitektuuri ainevahetus
Tallinna arhitektuuribiennaalil käsitletakse tarbimist, seedimist ja jäätmeid, seda nii elusorganismi kui ka ehitatud keskkonna seisukohalt.
Kuuendale Tallinna arhitektuuribiennaalile (TAB) anti avalöök 7. septembril, mil arhitektuurimuuseumi saalis avati biennaali peanäitus „Söödav“ ning muuseumiesisel rohealal sai valmis arhitektuuristuudio Iheartblobi loodud maailma esimene plokiahela abil rahastatud arhitektuuriinstallatsioon.
Tänavuse TABi ja näituse „Söödav“ kuraatorid Lydia Kallipoliti ning Areti Markopoulou on arhitektuurivaldkonnas tuntud nimed, kes tegelevad nii õpetamise kui ka teadustööga.
Kallipoliti ning Markopoulou on seadnud biennaali keskmesse ainevahetuse ning selle seosed arhitektuuriga. Näitusel käsitletakse toitu otseses, aga ka ülekantud tähenduses, vaatluse all on tarbimine, seedimine ja jäätmed, seda nii inimeste maailmas kui ka ehitatud keskkonnas. Kuraatorid manifesteerivad, et hoonete ainevahetus on elusorganismide omaga sarnane.

SANDER PALING, ANNI MÜÜRIPEAL: Tark park taskus
Taskupark on tore Tallinna linnaruumi uus liige, mis toob tallinlase argiruumi ihaldusväärset vaheldust ja loob tänava kasutamiseks uusi võimalusi.
Tallinna esimesed taskupargid Kotzebue, Suur-Karja ja Sakala tänaval. Disainis Keiti Lige, tellis Tallinna linnavalitsus. Avati septembris 2022.
Külmade sügistuulte saabudes võib Tallinna linnatänavatel lisaks kooli naasnud koolijütsidele märgata ka midagi uut: Kotzebue, Suur-Karja ja Sakala tänavale on lisandunud väikesed, umbes ühe auto parkimiskoha suurused haljastatud puidust kehandid, mida kutsutakse taskupargiks. Kuigi mujal on sellised autode arvelt linnaruumi jalakäijale mõnusamaks muutvad sekkumised ja väikesed hüpikpargid juba vanem nähtus, tekkisid Tallinnasse püsivamad taskupargid alles nüüd, käesoleval sügisel. Ühest küljest on see linna senise poliitilise võimu ümberkujundamise tulemus – valmiste järel muutus ühe partei ainuvõim mitme partneriga koalitsiooniks –, teisalt näitavad taskupargid ka selgelt, et linnavalitsuses on enam värskeid ideid ning esile on kerkinud enam elukeskkonda väärtustavad ametnikud.

TAMUR TOHVER: Nullpunkt Stanislavski meetodis
Nullpunktipraksis on näitleja-lavastaja ühistreening, mis loob usaldava partnerluse ning kaotab lavahirmu põhjustatud blokeeringu juba prooviprotsessis.
Alustasin teatriõpinguid seitsmeaastaselt. Kolmeteistkümnesena mängisin nimiosa telelavastuses „Uus poiss“. Olin hämmingus Silvia Laidlast (minu vanaema selles loos), kellest ei saanud iial aru, millal ta proovis tekstiga alustas – niivõrd eristamatu oli tema orgaaniline Stanislavski-põhine esitus tavalisest vestlusest. Teine tähelepanek sellest ajast: kuigi telelavastuses mängimine võinuks olla iga teismelise näitleja unistuse täitumine, tundsin mina seletamatut piinlikkust ja hirmu. Mispärast?

TAAVI HALLIMÄE: Sotsiaalne disain vaatab tulevikku
Ükski disainilahendus ei ole alatine ega paku lahendusi kõigile. Hierarhitu ja avatud sotsiaalse disaini puhul teadvustatakse piiratust eriti teravalt.
Mida aasta või siis ka kuu edasi, seda rohkem tundub, et Mark Fisheri „Kapitalistliku realismi“ algus, kus ta viitab Alfonso Cuaróni „Inimlastele“, ei ole meie igapäevaeluga võrreldes enam üldse nii uskumatu. Jah, selle 2006. aastal linastunud düstoopilise filmiga markeerib Fisher hiliskapitalismi, mida on terve eelmise sajandi kirjeldatud ja analüüsitud – selle peatne saabumine on korduvalt ka välja kuulutatud –, kuid pandeemiast, kliimast ja sõjast tulenevate kriisidega on düstoopiline tulevikukujutlus üha relevantsem, mõjudes nüüd juba paiguti trafaretselt ja isegi igavalt.

Raivo Vetik: „Lisaks poliitilise vastupanu kanaliseerimisele on meil soomeugrilust vaja ka inimeseks olemisel.“
Meie soomeugriline elurikkus uues geopoliitilises olukorras
Paide arvamusfestivali „Rände ala“ raames toimus 12. VIII arutelu teemal „Meie soomeugriline elurikkus uues geopoliitilises olukorras“, vestlejateks politoloog, Tallinna ülikooli professor Raivo Vetik, Tartu ülikooli kaasprofessor, folklorist Madis Arukask, Eesti kunstiakadeemia professor, ajaloolane Linda Kaljundi ja Fenno-Ugria nõunik Jaak Prozes. Vestlust juhtis Fenno-Ugria projektijuht Barbi Pilvre.*

ART LEETE: Soome-ugri pimeda maa hääled
Uurali rahvad ühendavad maailma alguse, teadmiste loomise ja vahendamise justkui kaootiliste, kuid ka käepäraste nähtustega nagu soo, tundra, laul, hääled, vaimud, jumalad, öö ja päev.
Raske öelda, kas soomeugrilaste maailmast arusaamiseks on võtit. Kõigest korraga arusaamine on teadlasi ikka huvitanud, isegi kui uuritakse vaid mingeid soome-ugri üksikasju. Seda ebamäärast küsimust võib püüda lahendada jälgides, kuidas soomeugrilased ise igasuguseid hämaraid ilminguid mõistavad, seletavad või järele teevad.

MAKSIM ŠTŠURA: Tuttava linna tuled. Aatomijanu ja lootustäratavad meretuuled
Uraani rikastamiseks ehitatud tehasega loodi Sillamäele telg, mille ümber pöörlesid linna tööstus ja ühiskonnaelu.
Kui sõita Sillamäe kesklinna poole praeguse Silmeti tehase territooriumilt mööda hiljuti renoveeritud Kesk tänavat, siis avaneb kõrgendikult laskudes paremat kätt mõtlik vaade Sõtke jõe laiale, tammiga eraldatud basseinile. Tuulevaikse ilmaga päeval peegelduvad kristallselges vees kaeblikud remmelgad. Kunagi vangoghilikult päevalillelise, nüüdseks ammu kulunud värvi tõttu Kollaseks tembeldatud jalakäijate sild justkui ripub kahe taeva vahel. Nõnda asub Sõtke vasakul kaldal linna industriaalne raison d’être, paremal aga Sillamäe kesklinna ainulaadne hooneansambel – kuulus stalinistlik ampiir, mida imetlevad mereäärsesse linna sattunud arhitektuurihuvilised.

Arvustamisel
Andrei Ivanovi romaan „Õuduste teater“
Jessica Bruderi raamat „Nomaadimaa“
festival „Station Narva“
Tartu kammermuusikafestival
Pärnu näitused: Uno Roosvaldi „Siin Põhjanaela all“, Janno Bergmanni „Les Fleurs du mal“ ja Vaskjala loomeresidentuuri väljapanek
Kai Kaljo näitus „Hunnik räpaseid kaltse“
Eesti Noorsooteatri „Palle üksi maailmas“
Tero Saarinen Company „Hz“
dokumentaalfilm „Kukerpillide rapsoodia“
dokumentaalsari „Kõik või mitte midagi. Arsenal“
mängufilm „3000 aastat igatsust“