HERKKO LABI, PEETER LAURITS: Ökoesteetika ajastu
Ökoesteetika pöörab tähelepanu elu tervikule ja paljutahulisusele ning õpetab nägema, et inimkunst on suures osas olnud üksnes inimsilmne.
Kas kunst ja esteetika on mõtestatud mõisted vaid inimkultuuri piires? Kas esteetika laiendamine üle liigipiiride on võimalik ja kuidas mõistame teiste liikide omailma, sellist esteetikat, mis on inimkesksest esteetikast väljaspool? Kuidas jõuda kooskõlani teiste liikide ja kooslustega? Mis on ökoesteetika ja igaühe loodusime?
Vestlesid bioloog ja semiootik Kalevi Kull, semiootik Timo Maran ja zooloog Tiit Maran, vestlust juhtis kunstnik Peeter Laurits.
Piret Hartman: „Loodan, et inimesed, kes mind vähegi tunnevad, teavad, et kui ma midagi olen pähe võtnud, siis ma alla ei anna ja proovin parimat.“
Sirbi intervjuu kultuuriministriga 3. augustil 2022
President nõudis valitsuse ametisse astumisel, et täistuuridel töö peab hakkama kohe esimesest päevast. Kuidas see on õnnestunud ja milles seisnenud?
Meil ei olnud tõesti aega sisse elada, aga kuna olen samas majas seitse aastat töötanud, siis ma seda ka eriti ei vajanud. Kohe pärast ametivande andmist istusin kolleegidega arutama, seejärel olid laua taga kultuurivaldkondade eestvedajad, olen jõudnud käia mitmel kultuurisündmusel, kohtuda Euroopa kolleegidega, rääkida põgenike teemal. Sel nädalal kohtusime spordivaldkonna eestvedajaga ning meie kõigi asutuste juhtidega.
…
PAMELA KRISTIN KAJAKAS: Hooned, mis lagunevad, pragunevad, pudenevad, kasvavad kinni
Kõike ei ole vaja rutakalt lammutada või üles vuntsida. Hoonetele tuleb läheneda hellalt, tajuda keskkonda, säilitada neile iseloomulikuks saanud hääbumise tunnused.
Lagunevaid hooneid, veel vaevu püsti püsivaid maju ja nukralt tühjana seisvaid ehitisi on kõikjal. Nii maal kui linnas, nii külades kui asulates. Kusagilt koorub värv, kusagilt pudeneb krohv, kusagilt lahkub rentnik, kuhugi tekib grafiti, kusagil on ruum, mida enam ei kasutata, kusagil on ruutmeetrid, mida enam ei vajata. Mõned hooned hääbuvad väärikalt, teisi aga on valus vaadata, need riivavad silma.
Sageli on hääbuvatel hoonetel kuvand, nagu oleksid need ebaturvalised kohad, kuhu koguneb kahtlane seltskond, kus käiakse lõhkumas ja laamendamas. Samal ajal peitub hääbuvate hoonete lagunemises, tühjuses ja hüljatuses miski, mis intrigeerib. Sõnadesse on seda uudishimu tekitavat tunnet raske panna, eelkõige on see silmaga nähtav, kõrvaga kuuldav, meeltega tajutav. Hääbuvate hoonete tühjus mõjub salapäraselt, sellega koos käib vaikus ja eemaldatus, eraldatuse luksus, mis teeb meeled erksaks, taju teravaks ja peatab mõtted.
ÜLO MATTHEUS: Ukraina, oodates Godot’d ehk Kuhu jääb suur pealetung?!
Kui keegi muretseb oma külma toa pärast saabuval talvel, siis tasub mõelda ka võimalusele, et ülejärgmisel talvel köetakse seda tuba Vene rakettidega.
Vene-Ukraina sõda on juba pikka aega olnud patiseisus, Vene vägede ründevõime pole ikka veel ammendunud ja Ukraina pole otsustavaks pealetungiks ikka veel valmis. Nii elab Ukraina pidevas ootuses ja lootuses, otsekui oodates Godot’d, kes ei tule ega tule, kuigi on lubanud. Iga järjekordne Venemaa sõjakuritegu – Ukraina sõjavangide massimõrv Olenivkas, video sõjavangi kastreerimisest, foto tänavale riputatud sõjavangi peast ja kätest – valab õli ootuste tulle aina juurde. Pinge teravik on idarindelt paigutunud Hersoni ümbrusse ja Lõuna-Ukrainasse laiemalt. Venemaa on koondanud sinna vägesid, et Hersoni vabastamist ära hoida, Ukraina lootus on saavutada Hersoni all otsustav võit. Nii on käima läinud sõjateatri järjekordne vaatus, kuid esialgu pole veel selge, milline on kulminatsioon ja lõpplahendus.
KRISTA SILDOJA: „Eesti etno“ on vaikse vooluga jõgi
Merike Paberits: „Etnolaager on turvaline paik, kus on võimalik jagada oma kultuuri, oma tundeid ja olemust, oma muusikat. Kõike saadab koostegemine.“
21. juulil esilinastus Tallinna kinos Sõprus Jürgen Volmeri dokfilm „Eesti ETNO armastab“. Filmi kaastekstist saame teada, et juba 25 aastat toimunud „Eesti etno“ laagri fenomeni kokku võtva dokumentaalfilmi keskmes on noored, kes armuvad pärimusmuusikasse ja leiavad selle käigus iseenda. /—/
Selleks et kirjeldada etnolaagrite fenomeni ning pakkuda laste ja noorte muusikaõpetusele lisavaadet, kohtusid Viljandi pärimusmuusika festivali ajal ühises vestlusringis „Eesti etno“ laagriga seotud muusikainimesed. Vestluses osalesid laagrilised Hellika Otsar ja Lisanna Kadarik, mõlemad klassikaliselt treenitud noored viiuldajad. Juhendajate seisukohti tutvustasid muusikaõpetajad-muusikud Merike Paberits ja Maarja Soomre. Tegevmuusikuna lisas vestlusele vürtsi mandoliinimängija-pilliõpetaja, varem etnolaagrites osalenud Villu Talsi. Laagri tegemisi mõtestas korraldaja ja praegune ideoloog Margit Kuhi. Vestlusringi juhtis Krista Sildoja, „Eesti etno“ laagri algataja ja etnolaagrite korraldaja aastatel 1997–2005.
Arvustamisel
Kira Jarmõši „Uskumatud juhtumused naistekongis nr 3“
Non Grata suvised aktsioonid ning kestvus-performance „Kas sa etendad iseennast?“
mängufilm „Murina“
Intsikurmu festival
lavastused „Diktaator, naljamees ja liiderdaja“ ning „Vihmameister“
