Näitekirjanik etnodramaturgia välitööl. Piret Jaaksiga vestles Tambet Kaugema.
Kirjanik ja dramaturg Piret Jaaks kaitses juunis Eesti muusika- ja teatriakadeemias teatrikunsti alal filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks töö „Kirjutada inimesi: kogukondade uurimine ja dokumentaalteatri loomise vahendid dramaturgi töös“ („Writing the People: Community Research and Tools for Documentary Theatre Creation in the Work of a Dramaturg“). Tema doktoritöö eesmärk on kirjeldada ja analüüsida etnodraama loomise meetodeid, mille abil saab dramaturg uurida kogukondi ja neis esinevaid sotsiaalseid probleeme. Loovuurimuse lähtepunktiks on sotsiaalse segregatsiooni esinemine Eesti ühiskonnas ja soov seda vähendada teatri kui kohtumispaiga kaudu, mis pakub kogukondadele kommunikatsiooniplatvormi.

HOLGER KIIK: Populistlik tõlgendus demokraatiast: üks rahvas, üks arvamus, üks võim
Populistlik lahendus rahva määratlemisele on mõistlike eriarvamuste eitamine või osa inimeste rahva seast moraalselt välja arvamine.
„Populismi“ mõistet kohtab avalikes aruteludes niivõrd tihti, et selle tähendus kipub hägustuma. Seda jõulist sõna kasutatakse konkurentide kõrvalepühkimiseks ka etteheidet täpsustamata ning selle eest üritatakse valijat hoiatada, kuigi ka siis võivad populismi erinevad tähendused ebaselgelt läbi põimuda. Kuidas mõista „populismi“?
Populismiks esimeses tähenduses nimetatakse Eestis vastutustundetut ja valijatega manipuleerivat käitumist, demagoogilisel ja ebasiiral viisil populaarsuse taotlemist. Sinna alla käivad majanduslik vastutustundetus ehk vastuolulised või liigkulukad ettepanekud; oportunism, kui poliitikud esitavad ebasiiralt enda arvates populaarseid ideid, eriti kui soovitakse meeldida „valel viisil või valedele inimestele“; koguni igasugused riiklikud kulutused, nagu maksurahade eest tasutud ühistransport või kõrgharidus; emotsioonidele tuginevad argumendid, lihtsustamine ja demagoogiavõtted jpm. Nii seostatakse populismi demagoogiaga, vastutustundetusega ja n-ö majanduspopulismiga.

JOOSEP SUSI ja SAARA LIIS JÕERAND: Suitsu nurk XVI – Genka & DEW8 „Majaka“
Me peame rääkima kinnisvaraturust! Päris pöörane, mis toimub. Tallinna korterihinnad on hüpanud lakke, suure raha eest soetatakse väikeseid kastikesi, mille sees saab elada. Kui ennemuiste soetati suure raha eest väikeseid kastikesi sellistesse piirkondadesse nagu Kesklinn, Kadriorg ja Kalamaja, siis nüüd on nõutud ka linnaosad, mida varem üritati iga hinna eest vältida. Eemalt vaadates võib ju tunduda, et „seal“ elatakse jätkuvalt ühiskorterites, püha kolmainsuse moodustavad tusk, töötus ja armetus, mehed ei tee muud kui kaanivad palgapäeval viina, allaandmise märgiks lehvivad hruštšovkade mureneva krohvi ja kuritegevuse läppunud lehas täislastud voodilinad. Iseäranis on hinda tõusnud piirialad, kus minevik põkkub „meie“ maailma väärtusruumiga, mida põlistavad progress, progress, progress, mereäärsed kõikvõimalikkuse tuuleiilid, ontlike väikekodanlaste võitlused Linnateatri pääsmete ja aja eest psühholoogi vastuvõtule.

ANNA WILCZYŃSKA: Nähtamatu linn Tartus
Teinekord on linnastrateegia seisukohalt parem jätta mõni koht disainimata, lasta ruumil rahulikult olla, et jääks ruumi ka spontaansusele ja elule.
Hoolimata sellest, et linnadel on n-ö ülalt alla planeerimisstrateegiad ning linnavõim on sõnastanud arenguperspektiivid ja visioonid, vormivad meie elukeskkonda ja ümbritsevat ruumi paljuski linlased ise, nende tegevus ja harjumused. Linna kujundamine rohujuure tasandil ehk alt üles toimub mitmel viisil ja vormis: aedades, isetekkelistel ja ebastandardsetel mänguplatsidel, grafitina, linlaste ise otsitud kohtumispaikades, pargipinkidel ja mujalgi. Seda nähtust on märganud ja uurinud mitmed autorid, olenevalt kohast ja rõhuasetusest nimetatakse seda mitut moodi: igapäevaurbanism (everyday urbanism), isetegemise urbanism (do-it-yourself urbanism) või nähtamatu linn (invisible city). Need käsitlused ja nähtused ei hakka kergesti silma ja inspireerivad oma ootamatusega.

JAANIKA ANDERSON: Ülikoolid, muuseumid ja kollektsioonid ehk Akadeemilise pärandi minevikukatsumused ja vastutus
5.–8. juulini toimus Belgias Euroopa akadeemilise pärandi võrgustiku Universeum XXII aastakonverents „Ülikoolimuuseumid ja -kogud: minevikukatsumused – vastutus tänapäeval“. 2000. aastal loodud võrgustikus tegeletakse akadeemilise pärandiga, nii materiaalse kui ka immateriaalse pärandiga selle kõige laiemas tähenduses. Universeumi eesmärk on soodustada Euroopa ülikoolide kogude säilimist, uurimist ja neile ligipääsu, edendada tegevust kogudes, muuseumides, arhiivides, raamatukogudes, observatooriumides ja ka botaanikaaedades. Konverentsi keskpunktis olid ülikoolimuuseumide ja -kogudega seotud minevikukatsumused, kuid ka ühiskondlikud ja poliitilised muutused. Akadeemilise pärandiga tegelevates asutustes nähakse endal kohustust neil teemadel aktiivselt kaasa rääkida ja olla esirinnas aruteluteemade tõstatamisel ning toimida akadeemilise institutsiooni ja ühiskonna vahel sillana.

JENS JAANIMÄGI: Kodakondsuspõhine migratsioonipoliitika ei austa inimõigusi
Mõne riigi pass on oma väljastajariigi välispoliitilise isolatsiooni tõttu sedavõrd nõrk, et sellega on peaaegu võimatu ühtegi riiki seaduslikult siseneda.
Euroopa Liidu reaktsioon Ukrainale kallaletungimisele on olnud pretsedenditu. Liikmesriigid viskasid peaaegu kohe varasema migratsioonivastase retoorika üle parda ja uksed avati miljonitele hättajäänud võõramaalastele. Kuid miks on selline otsus niivõrd erandlik? Miks peab puhkema sõda, selleks et Euroopa riigid näitaksid rahvusvahelist solidaarsust ning avaksid ukse ja südame inimestele, kelle põhiõigused on tõsiselt ohustatud? Mis peamine: miks laieneb selline ulatuslik liikumisvabadus vaid inimestele, kes põgenevad sõja ja kuritegude eest?

Arvustamisel
Ugala teatri „Kolm musketäri“
David Hume’i „Uurimus inimese arust. Uurimus moraali printsiipidest“
näitus „Tuur skulptuur“
muusikafestivalid „In Horto Regis“ ja „Klaaspärlimäng“
ajakiri Ehituskunst
telesarjad „Armastus, surm ja robotid“ ja „Armastuse saar“