NELE-EVA STEINFELD, INGRID VAIDLA: Tuttav punane auto uues action-ooperis
Tõnis Kaumanni ooper „Naksitrallid“ 1. VI rahvusooperis Estonia
Kui valdav osa maailma ooperiliteratuurist on üles ehitatud armastusele, siis „Naksitrallid“ on lugu sõprusest, kangelaslikkusest ja maailmaparandamisest, millest kujuneb hoopistükkis looduskatastroof.

ANNE AAVIK: Kas valgusvihk pilkasel teel või spordivõistlus?
Segadust kui palju ehk igale lauljale oma konkurss. Kas meie väikeses riigis on tegelikult vaja korraldada samal aastal mitu vokalistide konkurssi?
IV vabariiklik vokalistide konkurss
Mai lõpus saabunud teade lauljate võistluse kohta ajas algul korralikult segadusse: minu kalendris oli sündmus millegipärast kirjas 23. – 27. novembrini. Õnneks sai peagi selgeks, et tänavu on tervelt kaks konkurssi: maikuus üks ja novembris Vello Jürna nimeline võistlus Väike-Maarjas. Kui päris täpne olla, siis tegelikult on konkursse veel rohkem, sest 27. ja 28. septembril tuleb ka IX Mart Saare nimeline lauljate mõõduvõtt. See siiski erineb eelnimetatutest mõnevõrra, sest ooperiaariate asemel on kava põhirõhk kammermuusikal.

HANNO SOANS: Skulptuuriajaloo arusaamatused
Enamik skandaalidest pole skulptuuriloos lahvatanud seetõttu, et kunstnik oleks tahtnud publikut ärritada. Skandaaliga kaasnenud avalik tähelepanu on aga alati aidanud sellele kaasa.
11. ja 12. juunil toimub Telliskivi loomelinnakus teist korda festival „Ma ei saa aru“. Seekord on keskmes skulptuur – ja pole ime. See mõiste on praeguseks pihustunud ja kindlatest distsipliinidest kinnihoidmine on üldse nüüdisaegse hübriidse kunstipraktika tõttu kahtluse alla seatud. Ka monumentaalkunsti vallas, mis on seotud avaliku arvamusega, toimub olulisi ümberhindamisi. Seoses festivaliga on Telliskivi loomelinnaku Rohelises saalis avatud näitus „Tuur skulptuur“, kus on kaleidoskoopiliselt ühendatud eesti skulptorite põlvkondi ja väljenduslaade. Festivalil on skulptuuri- ning monumenditeemaga seotud vestlusringe ja ekskursioone. Siinne kirjatükk on inspireeritud festivali pealkirjast ja pakub sissevaate XX sajandi skulptuuriloo värvikamatesse arusaamatustesse.

SANDRA NUUT: Rutiinist vabaks
EKA graafilise disaini magistriprogrammi lõputööde näitus „Vaikus pärast varajast tundi“
Juunikuus lõpetavad Eesti kunstiakadeemia rahvusvahelise graafilise disaini magistriõppe esimesed kaheksa tudengit. Selle planeerimine algas 2018. aastal, esimesed magistriõppe üliõpilased alustasid 2020. aasta sügisel. Nüüd on Kanuti gildi keldrisaalis programmi lõputööde näitus „Vaikus pärast varajast tundi“ („Silence After Early Hours“), kuhu on koondatud noorte graafiliste disainerite projektid ja muud disainist lähtuvad tööd.
Graafilise disaini magistriõppest, õpetamise ja õppimise põhimõtetest ja esimese lennu kogemustest vestlesid õppekava juht Sean Yendrys, magistriprogrammi esimese aasta üliõpilane Oliver Long ja värske lõpetaja Paula Buškevica. Vestlust juhtis graafilise disaini osakonna õppejõud Sandra Nuut.

Mõnusalt kirju Eesti disainimaastik. Laura Reiter vestles Tiia Vihandiga
Tallinnal on au võõrustada 17. kuni 19. juunini Euroopa disainifestivali. Eesti Disainikeskuse (EDK) juhi Tiia Vihandi sõnul areneb ja muutub disainivaldkond üle maailma väga kiiresti. Näiteks on disain aina vähem asjadekeskne ja üha rohkem seotud suhete ja suhtevõrgustikega. Ka ei ole disainerid enam lihtsalt objektide loojad, vaid kogu disainiprotsessi algatajad ja probleemide lahendajad. Üha olulisemad on jätkusuutlikkusega seotud teemad ja tulevikuvisioon. Kõik eelnimetatu andis disainikeskusele sisendi selle aasta Euroopa disainifestivali teemade valikuks.

Uute probleemide värsked lahendused. Merle Karro-Kalberg vestles Ruth-Helene Melioranskiga
Piir disaini ja seda ümbritsevate valdkondade vahel on nii hägune, et raske on aru saada, millega disain üleüldse tegeleb. Räägitakse muudatuste algatamisest ja nende toimimise suunamisest, meeskonna ja arutelude eestvedamisest, strateegiate väljatöötamisest, kuid sellega tegelevad ka kommunikatsioonijuhid, antropoloogid jt. Tartu ülikoolis õpetatakse muudatusi juhtima ja kogukondi arendama. Seda peavad ka disainerid oma pärusmaaks. Kuhu siis ikkagi piir tõmmata? Vastab kunstiakadeemia disainiteaduskonna dekaan, disainer ja uuringu „Tärkavate disainipraktikate kaardistamine“ üks autoreid Ruth-Helene Melioranski.

Tulevik on selline, milliseks me selle kujundame. Liis Kängsepp vestles Angela Oguntalaga
Euroopa disainifestivali rahvusvaheline konverents „Disaini haardes“ („Beyond Design“) toimub laupäeval, 18. juunil Kultuurikatlas. Seal uuritakse, milline on disaini tulevik ja millega tegelevad disaini eri suunad. Vaatluse all on disaineri amet ja tööülesanded. Osaleda saab töötubades, aruteludel ning luua valdkonnaüleseid visioone.
Disainikonverentsi üks peaesinejaid on disainer ja tulevikustsenaariume kavandav Angela Oguntala disainistuudiost Greyspace.

ERKKI LUUK: Sambakarneval sõja ajal
Kogu see punamonumentidele, s.t minevikku, suunatud tegevus kujutab endast millegi mõistlikuma asendustegevust, kuigi võiks otseselt panustada tulevikku.
Viimasel kuul meedias tuhlanule jääb mulje, nagu oleks suur osa rahvuskehandi prominentsemast osast leidnud oma Ukraina sõja tõttu jõuetust frustratsioonist tulenevale sihitule vihale jõukohase sihtmärgi, milleks on minevik, täpsemalt, seda tähistavad punamonumendid. Ajastus on ühtpidi seletatav masendusega selle kohutava ja pika (tehniliselt 8 + n aastat) sõja pealtnäha aktiivseima faasi venimise üle, teisalt aga traditsioonilise, sel aastal küll õnneks ebatavaliselt kahvatuks jäänud 9. mai sambakarnevaliga. Nii või teisiti on vähemalt viis omavalitsust (Tartu, Karksi-Nuia, Nõo, Otepää ja Türi), ajalehetoimetused (hiljutine Postimehe juhtkiri, Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand) ja poliitikud, nt Jaak Aaviksoo, Indrek Tarand ja Martin Helme, jõudnud nõuda juba nii konkreetsete kui ka kõigi punamonumentide teisaldamist.

ÜLLE MADISE: Vaikimise nõiaring
Kõige rohkem kasu on kriitilistest küsimustest ja teistsugustest seisukohtadest. Seda muidugi juhul, kui ise olla valmis oma veendumusi muutma või teisel arvamusel olijat ümber veenma.
Kümmekonna viimase aastaga on maailma tekkinud tohutult prügi, sh digiprügi. Järelemõtlematult levitatakse kuulujutte, raevupurskeid ja lihtsalt jampsi. Ju siis tõsi, kui nii paljud usuvad, kipub seesuguse info laviini alla jäänu mõtlema. Mõneski riigis on agressiivse vähemuse juhatusel jõutud vaikimise nõiaringi: mõistuse hääl surutakse ühismeedia õhutusel julmalt maha, mistap jääb üha vähemaks neid, kes rahulikult, teadus- ja loogikapõhiselt arutleda tahavad. Eestis ei ole asi kaugeltki nii hull kui näiteks USAs, ent tark õpib teiste vigadest.

ÜLO MATTHEUS: Ukraina üheksa sõda, kümnes nälg
Macronist ja Scholtzist on saanud Euroopa Pat ja Patasson, neid on aina raskem tõsiselt võtta, kuid nende „naljad“ on kurvavõitu ja naerma ei aja.
Ukraina võiduks Vene agressori vastu on vaja armeed, relvi, teiste riikide tuge ja finantsabi. Selleks et see kõik olemas oleks, tuleb sõdida mitmel rindel ja pidada mitut sõda, seda tingimustes, kus Venemaa ei vali vahendeid. Lisaks päris sõjale käib info- ehk propagandasõda, diplomaatiasõda, viljasõda, energeetikasõda, kübersõda, hirmutamissõda ja mitmed teised sõjad veel. Seda loetelu võib pikalt jätkata, kuid piirdun alljärgnevalt vaid mõne sõjavariandiga.

HEIKI VALK: Eesti arheoloogiapärand: kaitstud või kaitseta?
Arheoloogiapärandi kaitsmise sõlmküsimused on avastatud muististe võtmine kaitse alla, muinsuskaitseameti haldussuutlikkuse suurendamine ja arheoloogiaalase võimekuse taastamine.
Eesti enam kui 13 000 aasta pikkusest ajaloost kajastuvad kirjalikes allikates arvestataval määral vaid viimased kolm sajandit. Teadmised kaugema mineviku kohta põhinevad üksnes arheoloogiapärandil – kinnismuististel ja esemeleidudel. „Eesti ajaloo“ esimese köite (2020) kirjutamine ei oleks olnud võimalik nende minevikujäänuste poolteist sajandit väldanud uurimistööta. Meie ajalookäsitlus oleks alanud, samal viisil nagu vähem kui kahe sajandi eest, sõnumiga saksa ja taani ristisõdijate saabumisest Läänemere idakaldale.

ESTER ORAS: Arheoloogia XXI sajandil
Kuidas panustab arheoloogiateadus ühiskonna arengusse ja hüvangusse?
Arheoloogia kui teadusharu tegeleb mineviku uurimisega materiaalsete jäänuste abil, olgu nendeks siis inimese tehtud esemed (artefaktid), objektid maastikul (muistised), või hoopiski laiemalt kunagise keskkonnaga seotud leiud (ökofaktid nagu loomaluud või taimejäänused) ja looduslikud ladestused. Arheoloogiat võib nimetada ka muinasteaduseks, sest enamasti tegeleb arheoloogia esiajaga ehk muinasajaga, s.o perioodiga, millest pole (säilinud) kirjalikke allikaid.

VAHUR LUHTSALU: Teadusdiplomaatia III. Tark jõud ja Soome tee
Kui artiklisarja I ja II osa avas teadusdiplomaatia (edaspidi TD) olemust, selle harusid ja mida riigid TD valdkonnas teevad, siis käesolevas artiklis veidi sellest, mida saab teadus teha, et parandada riikidevahelisi suhteid ning millised on Soome hiljutise TD teemalise teadusuuringu tulemused.

JULIA KUZNETSKI, MIRIAM ANNE MCILFATRICK-KSENOFONTOV: Tõlkija odüsseia
Vestlus James Joyce’i suurromaani „Ulysses“ kolme eestindajaga
16. juunil tähistavad iiri kirjaniku James Joyce’i loomingu austajad Dublinis ja üle kogu maailma Bloomi päeva, sest just sel kuupäeval toimub Joyce’i suurromaani „Ulysses“ (1922) tegevus. Leopold Bloom on üks kolmest peategelasest, uusaja Odysseusi, kelle eksirännakud kulgevad ühe päeva vältel. Vaid ühte päeva mahuvad Iirimaa ajalugu, iiri keele ja rahvusliku identiteedi põhiküsimused, Iirimaa ja Euroopa pärast Esimest maailmasõda, tegelaste sügavalt isiklikud ja kehalised kogemused ning mõtisklused, mis vahendatud allusioonide, mütoloogia, Joyce’i enda leiutatud sõnade ning modernismile iseloomuliku teadvusvoolu kaudu. Tipuks on Molly Bloomi 40-leheküljeline monoloog, kus pole kasutatud ühtegi kirjavahemärki. Tänavu on Bloomi päev eriline, sest 2. veebruaril täitus sajand „Ulyssese“ ilmumisest ja aasta lõpuks on oodata romaani täisteksti tõlget eesti keelde. Siinkohal vahendavad selle mahuka ja ülikeerulise teose lugemise ja tõlkimise kogemusi kolm „Ulyssese“ tõlkijat: Märt Väljataga, kes avaldas esimesed kolm peatükki ajakirjas Vikerkaar (1991), Kullo Vende, kelle vahendatuna ilmusid „Ulixese“ peatükid 4–9 ajakirjas Akadeemia (2016) ja Paul-Eerik Rummo, kes on Eesti Kultuurkapitali toel seiklemas terve teksti tõlkimisega.

URMAS LÜÜS: Olulised asjad. Infolikud asjad
Olen varem vaadelnud tarbekunstniku ja materjali suhet paaristantsuna. Peetakse kahekõnet, mida nimetaksin materjali kaudu mõtlemiseks. Sellisel juhul muutub klaas, tekstiilikiud või raud teeviidastikuks, millele kunstnik intuitsiooni ajel järgneb. Kuid raua ja sepa või savi ja keraamiku suhe pole kunagi monogaamne. Kahevahelisele intiimsusele lisanduvad tööriistad, kemikaalid, abivahendid. Keraamilises avatud suhtes hullavad sängis veel kõikvõimalikud glasuurid, mille segamine ja katsetamine moodustab laboratoorse nõiaköögi.

Arvustamisel
Tõnu Õnnepalu romaan „Palk“
Eeva Pargi raamat „Ringmäng“
Justus Lipsiuse traktaat „Laimamisest. Meelekindlusest“
Haapsalu graafilise disaini festival
Ugala teatri „Arst“
Netti Nüganeni „Müüt: päeva äärel“
Johhan Rosenbergi „Traps“
mängufilmid „Õnne- ja fantaasiaratas“ ning „Top Gun. Maverick“