MAARIN EKTERMANN, AIRI TRIISBERG: Kunstivaldkonna tasumäärad õiglasemaks!
Õiglaste tasumäärade kujundamisel tuleb arvestada töömahuga. Kõige täpsema tulemuse saab, kui projektiga seotud arutavad üksikasjalikult läbi töö teostamiseks vajaliku tegevusmahu ja ajakulu.
2018. aastal algatasime ürituste sarja „Räägime kunstipoliitikast!“ eesmärgiga sõnastada kunstielu kitsaskohad. Kaks sarja raames toimunud mõttevahetuste kokkuvõtet on Sirbis juba ilmunud: „Kust king pigistab?“ ja „Näitusetasud – kolm näidet mujalt“ (14. XII 2018 ja 6. II 2019). Kuna arutelu käigus nimetati pakilise probleemina alatasustatud tööd, sündis mõte töötada välja õiglasemate tasumäärade kehtestamise mudel. Selle kujundamises osales kahe aasta jooksul ligikaudu 70 kunstivaldkonna praktikut. Omaalgatuslikus korras sündinud tasumäärade ettepaneku leiab elektroonilise väljaande kujul, vt http://proloogkool.eu/kodutud-tekstid.

GRETE ELIISE KASK: Muusika Nõukogude poliitikas ja majanduses
Nõukogude-aegne aktiivne kunstielu pidi tõestama, et sotsialistlikus ühiskonnas hoolitsetakse kultuuri eest.
Muusikaga saab mõjutada inimesi nii teadlikult kui ka alateadlikult, selle mõju inimese ajule ja tunnetele on teaduslikult uuritud XIX sajandi lõpust.i Muusikal oli kunagi oma osa igapäevas nii töö- ja söögitegemise, lapse uinutamise kui ka rituaalide juures. Kontserttegevuse välja kujunedes kasutasid heliloojad kaasahaaravaid rütme ja hingeminevaid meloodiaid, et pälvida kuulajaskonna tähelepanu. See oli oluline eriti itaalia ooperi ajastul, kui publikust olenes, mitu korda ooperit mängiti ning kui suureks kujunes helilooja honorar. Muusikat saab kasutada nii majanduslikel kui ka poliitilistel eesmärkidel, näiteks riigihümn on mõeldud kandma rahva ühtsustunnet.

KARL LEMBIT LAANE: Sotside imagoloogiline lõks II. Mõtestamata revolutsioon
Eesti sotsid peavad õppima Portugali parempoolsete kogemusest, kohanema ning esitama oma sisu vastuvõetavamate siltide alt.
Paar aastat tagasi kirjutasin sotside imagoloogilisest lõksust, kuvandilisest pärilusliinist Nõukogude Liiduga, mida Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE) taastoodab ise või teevad seda kas tahtmatult või tahtlikult teised (vt Sirp 12. I 2018). Kuna selle aja jooksul on erakonna käekäik pigem halvenenud kui paranenud, tasub ehk uuesti arutleda selle olukorra lätete üle ja mõelda, mida erakond teha saaks.

Park pealinna paepealsel. Merle Karro-Kalberg intervjueeris Eva-Maria Aitsamit
Põhja-Eesti pankranniku märkimisväärseid loodusobjekte on paljanduv paeplatoo. Türisalu panka teavad paljud, kuid pealinnas asuvat suurejoonelist Lasnamäe klindiplatood, mis linna ära tükeldab, justkui polegi tallinlaste psühhogeograafilisel kaardil. Plaanil asetseb Lasnamäe üsna Pirita ja Kadrioru külje all, kuid ühest linnaosast teise minekuks tuleb klindi tõttu teha pikk ring. Unustatud ja suuresti ligipääsmatust klindist on aastakümnetega arenenud linnalooduse oaas. Nüüd kavandatakse sellest kesklinna, Lasnamäe ja Pirita linnaosa piiril kulgevat ligi üheksa kilomeetri pikkust klindiparki.
Kuni 22. I käib klindipargi veebisaidil ideekorje, mille käigus tahetakse teada, kuidas linlased klinti ja sealset keskkonda praegu tunnevad ja saab teha ettepanekuid kavandatava pargi osas.
Pargist ja ideekorjest räägib alljärgnevalt lähemalt Tallinna ruumiloome kompetentsikeskuse linnaplaneerija Eva-Maria Aitsam.

Peenetundelised ruumiloojad. Anna-Liiza Izbaš vestles Karisma arhitektidega
2008. aastal loodud büroo Karisma Arhitektid on ruumiloomega tegelenud pigem vaikselt, kuid see-eest kindlalt. Nende viimaste aastate loomingus tõusevad kirkalt esile riigigümnaasiumide ja teiste haridusasutuste projektid: 2020. aastal avati Türi põhikool ja spordihoone, 2021. aasta sügisel Saaremaa gümnaasiumi hoone. Arhitektid on nutikalt ja mänguliselt loonud inspireeriva õpperuumi, kus on hea ja mugav olla.
Arhitektuurist, ruumist ja oma loomingust räägivad lähemalt büroo Karisma ühed asutajad Kai Süda ja Risto Parve.

MARGUS OTT: Argidialektika 3. Mina ja sina
Mina olen mina. Selge see. Mul on need-ja-need omadused, tunnused, iseloom, keha. Ma olen sellest-ja-sellest rahvusest, soost, eagrupist, ajastust, ühiskonnagrupist. Mul on need-ja-need vanemad. Mul on need-ja-need mälestused, unistused, tajud, mõtted. Ma olen paigas. Mul on see kõik – teisisõnu, ma oman end.

RAGNE KÕUTS-KLEMM: ERR läks valeinfo liimile
Tavapärane valeuudise legitimeerimise juhtum – professionaalne ajakirjandus korjab marginaalsest kanalist vale üles ja vajutab sellele infot kontrollimata tõepärase uudise pitseri.
ERR avaldas 7. jaanuari hilisõhtul oma veebis uudislaadse teate pealkirjaga „Allikad: USA on valmis arutama vägede kohaloleku vähendamist Ida-Euroopas“.*
Lugu tugineb varem samal päeval veebikanalil NBC News avaldatud pikemale tekstile, milles samuti tehakse uudis sündmusest, mida ei ole toimunud. Esmalt tsiteeritakse anonüümseid allikaid, kellest üks kuulub väidetavalt president Bideni administratsiooni ja kaks pidavat olema riikliku julgeoleku endised ametnikud. Väidetavalt on need allikad USA ametlikule infole väga lähedal ja edastavad selle kuuldusena meediale. Samas loos lükkavad ametlikud allikad kõik esitatud kuuldused kui valeväited ümber.

LAURI LAANISTO: Head, halvad ja inetud taskukesed
Millistest teostest on teadlased ammutanud inspiratsiooni teadusartiklite pealkirjastamisel?
Säutsuversumis kogus aastaid tagasi tuure selline „teenus“, kus teatud spetsiifiliste kontode alt (nt @SavedYouAClick) või ka mittespetsiifiliste kontode alt nii-öelda vabakutselise vormis säutsutakse klikke püüdvate pealkirjade taga olevate uudiste sisu minimalistliku elegantsiga. Näiteks, kui on põhjalik artikkel pealkirjaga „Üks lause, mis teeb sinust parema avaliku esineja“, siis mahub kenasti säutsuga öelda, et püüa oma jutt ühe lausega kokku võtta ja see ongi see lause. Ja kuna see ongi see lause, siis pole ju enam mõtet lugeda artiklit, millest saab lõpuks ikka ainult sedasama järeldada. Rääkimata siis kõiksugu tabloidsetest clickbait’idest, et kes nüüd jälle kellega käib, ja et sa ei arva iial ära, kui vana see naine pildil on, sest ta sööb iga päev seda üht asja. Kui neile tulevad voost kiired ammendavad vastused – uuesti ekspeikaga, 51 ja avokaadod –, siis on mingigi võimalus, et jätad pealkirjale vajutamata ja sel viisil prokrastineerimist tõhustades jõuad selle kõrvalt veidi ikka ka käsikirja kallal nokitseda…

Arvustamisel
Tarmo Vahteri „Võitlus tuleviku pärast. 1933–1936: Pätsi aja rääkimata lood“
Tim Marshalli „Geograafia vangid“
Kristina Sabaliauskaitė „Peetri keisrinna“
Loone Otsa „Armastus“
Juta Kivimäe „Suur tuba“
Viktor Gurovi näitus „Aeglased sammud – kõndija maastikus“
kontserdid: „Uuestisünd“ ja „Maestra Ester Mägi 100“
Endla teatri „Kolm õde“, Vene teatri „Delhi tants“ ja Maria Metsalu „The Well“ („Kaev“)
mängufilmid „Hukkunud alpinisti hotell“ ja „Prantsuse lähetus“
lühidokumentaalfilm „Eesti lood. Uue aja kunstnik“