Nähtamatu linn. Madli Ehasalu vestleb Anna Kaarma ja Jan Kausiga
Anna Kaarma: „Ühel hetkel hakkasin Lasnamäel eristama konnotatsioone, mida on sinna aastate jooksul jäetud. Suutsin kõike palju paremas valguses näha.“
Tallinna fotokuu selleaastane peanäitus „Intensiivsed paigad“ suunas külastajaid näituseruumidest väljapoole: muu hulgas sai minna avastama Lasnamäe hooneid, tühermaid ning, mis olulisim, Lasnamäe seni vähetuntud ajalugu, nõukogudeaegse suurprojekti raames rajatud kunstnike ateljeesid.

JOHANNA JOLEN KUZMENKO: Tänavaruum kui hoiakute võitlustander
Autode ilmumisest linnatänavatele on möödas sajand. Kuidas said omavahel läbi toonased liiklejad ning mis mured painasid linlasi sada aastat tagasi?
Teede ja tänavate problemaatika on juba pikka aega õhus olnud ja seda näitasid ka kohalike omavalituste valimised. Pole ka ime, sest avaliku ruumi kvaliteet mõjutab kõiki. Olukorra teeb keeruliseks see, et kunagi pole kõik rahul. Lahendused, mis on meeltmööda autojuhtidele, ei pruugi sobida jalakäijatele ja jalgratturitele. Asfaldiaugud, kinni pargitud kitsad jalgratta- ja kõnniteed, lõputud torupiirded, ummikud, tugeva vihmaga kaasnevad üleujutused, kõrged äärekivid, palava ilmaga kuumav asfaltkõrb. Probleeme on lõputult.

Majad, mida enam ei ehitata. Triin Ojari intervjuu Konstantin Budariniga
Konstantin Budarin on sündinud Tartus, kuid kolis lapsena 1990. aastate alguses Venemaale. Ta on õppinud Moskvas Strelka instituudis ja annab ametialaselt arhitektuuri- ja planeerimisalast nõu. Tema huviala on aga hilisnõukogude arhitektuur, täpsemalt puhkearhitektuur ehk sanatooriumid. Koos sõpradega rühmitusest Kultura algatas ta sanatooriumiarhitektuuri projekti „Sanatorium premium“i, kus selle aerenguloo uurimise kõrval on eesmärk mõtestada puhkearhitektuuri rolli ja võimalikku kasutust praegusel ajal. Kõigi toona ehitatud sanatooriumide ruumilise ülesehituse puhul lähtuti teaduslikult põhjendatud protseduuridest, mis pidid tervendama tööst kurnatud keha. Budarini meelest on kohane küsida, milliseid protseduure ja ruume vajatakse väsinud keha ja vaimu turgutamiseks praegu. Kas sovetlikust sanatooriumide süsteemist on midagi ka õppida?

Türgi edendab natsionalistlikku muinsuskaitsepoliitikat. Hille Hanso intervjuu dr Banu Pekoliga
LoBanu Pekol: „Lääne-Euroopa riigid on oma keeruka minevikuga leppinud. Mitmed konfliktirohke ajalooga riigid nagu Türgi ei suuda sellist lepitust leida.“
İstanbuli juurtega dr Banu Pekol on kultuurikorraldaja ja teadur, kes on pühendunud rahuloomele keeruka minevikuga ajalooliste hoonete kaudu. Ta töötab Saksamaal Berghofi sihtasutuses ning oli 2020. aastal Columbia ülikoolis inimõiguste instituudi stipendiaat.

Vaikivad Majad Euroopa tuuril. Henri Mäll intervjueerib Roman Komogortsevit
Paneelikad on tuttav vaatepilt nii Tallinnas kui ka Minskis. See kõhedus, mis seondub nende hoonete ja postsovetliku taagaga, peegeldub ka Molchat Doma muusikas ja sõnades.
Nõukogude nostalgia on on taas populaarne, eriti noorte seas, kes polegi Nõukogude aega otseselt kogenud. Näha on seda nii riietuses, kunstis kui ka muusikas. Valgevene pealinnast Minskist on pärit ansambel Molchat Doma (Молчат Дома, ee Vaikivad Majad), kes sõidab praegu selle liikumise laineharjal. Nende nimi viitab paneelmajadele, mida ehitati kõikides liiduvabariikides. Paneelikad on tuttav vaatepilt nii Tallinnas kui ka Minskis. See kõhedus, mis seondub nende hoonete ja postsovetliku taagaga, peegeldub ka nende muusikas ja sõnades ning on inspireeritud 1980ndate vene postpungist ja synth-popist. Bänd sai alguse 2017. aastal ja on Eestis mänginud tervelt kolm korda, kõik korrad 2019. aastal. 8. novembril esineb Molchat Doma Tallinnas klubis Helitehas, esimest korda pärast pandeemia algust. Bändi peamine lugude kirjutaja Roman Komogortsev vastas mõnele küsimusele.

Vaikne õnnistus. MARINA Richteri intervjuu filmirežissöör Terence Daviesega
Terence Davies: „Ma jumaldan aja kontseptsiooni, ühest hetkest teise liikumist. See, kus asub mälestus, on äärmiselt tähendusrikas.“
Terve karjääri vältel on inglise filmitegija Terence Davies tundnud tõmmet ühiskonna heidikute poole. Olgu need siis inimesed tema enda keskkonnast („Kauged hääled, vaiksed elud“), need, kes on endast maha jätnud märgatava jälje, ent keda on valesti mõistetud ja tõrjutud (luuletaja Siegfried Sassoon, „Õnnistus“), või kes valisid oma eluajal eraldatuse (Emily Dickinson, „Vaikne kirg“).

TANEL MÄLLO: Nutikas veepudel 3. Peldik oli õues
Kuni inimesel puudub teadlikkus, tunnetus ja vastutus oma andmete suhtes, on ta vaba tahteta objekt tehnoloogiate arendajate ja rakendajate meelevallas.
Eelmistest artiklitest koorus tõdemus, et asja saab vaadata nii, et elame vana kena ahvina tehnoloogiliselt võimendatud institutsioonide ajastul ega saa toimunust veel üldse aru. Ei indiviidi ega ühiskonnana. Meie ahviaru on hõivanud kümned uued august tõugu urgitsemise tehnikad ning teist sama palju on säherdusi asju, mis hoopis meilt vägisi banaanid käest võtavad (vist). Võimustruktuurid on läinud palju võimsamaks kui ükski senine alfaisane või -emane, nii et enam ei mõista sedagi, kellele, millele või miks me allume. Ega hakkagi mõistma, kui oma vabadused üha enesestmõistetavamalt aina ahtamasse eluks määratud mugavustsooni pakime. Institutsionaalsete vaikeseadete levikut ühiskonnas, nt et õppimine tähendab koolimaja ja hindamist, et toit tähendab plastkarpi ja kiirkullerit, et lähisuhe tähendab seaduslikku kooseluõigust ning et omaenda tervis tähendab meditsiinisüsteemi, illustreerib see, et arengubioloogist presidentki tunnistab end uskuvat, et „me kõik oleme oma esimesed hingetõmbed siin ilmas teinud tänu meditsiinitöötajatele“. Hea, et meie institutsionaalse toe ootused kalana kuivale maale ronides nii kõrged polnud.

MARI UUSKÜLA: Kirglik, energiline ja vastuoluline punane keeles, meeles ja sümboolikas
Ei leidu ühtki teist värvi, mis kutsuks esile nii positiivseid kui ka negatiivseid emotsioone, sest punasega seostuvad nii armastus kui ka viha.
Paljude lemmikaastaajal sügisel võib looduses leida erksaid värve, lisaks kollasele ja oranžile ka punast. Punane värv torkab hästi silma, kuna eristub rohelisest ja ka sinisest, mida looduses rohkem leidub. Sügisesed kontrastid – sinine taevas ja kollased-punased puud moodustavad tõelise vaatemängu. Mida punane sümboliseerib või on ajalooliselt sümboliseerinud?

AIRI KAPANEN: Omadussõna „kõrge“ pandeemia
On asju, mis ei muutu: hulk ja kõrgus on kaks täiesti eri asja ning seda teab iga insener ja majandusinimene ning ka I klassi laps – vaatasin õppekavast järele.
„Vaata-vaata! Seal kõrgel traadi otsas istub kõrge arv linde!“ – „Kas tahtsid öelda, et neid on palju, suur hulk?“ – „Nojah noh!“ Kuigi linnud võivad istuda kõrgel ja lennata kõrgele, ei ole loogiline öelda, et nende arv on kõrge. Koroonapandeemia ajal on sõna „kõrge“ olnud küll eriti kõrge lennuga.
Paljudes lausetes, kus tähenduse poolest võiks leida sõnad „suur“, „palju“, „suur hulk“, „suur arv“, laiutab sõna „kõrge“. Veel pole kuulda, et sõber kutsuks külla lausega „Tule kindlasti, igaüks toob midagi kaasa ja kindlasti on nii kõrge arv kooke, et jätkub kõigile“.

Arvustamisel
Juhani Karila „Väikese haugi püük“
Asko Künnapi „Minu riik“
Teele Lemberi „Süstemaatiline unistaja“ ja Anna Kaare „InteГрация“
väljapanek „Näitus kui vestlus“
festivalid: „Afekt“ ja „Accordionfest“
kontsert „Child of Tree“
Theatrumi „Kuningas sureb“ ja Vene teatri „Inspektor tuleb“
mängufilmid „Eile õhtul Sohos“ ja „Maailma halvim inimene“