ASKO LÕHMUS: Metsapoleemika viiendal aastal tehti mets puust ja punaseks
Metsapoleemika on elavdanud Eesti keskkonnapoliitikat ja uurivat ajakirjandust. Mis säästlikust metsamajandusest saab, on selguseta.
Eesti metsapoleemikast on viie aastaga saanud kultuurinähtus, milles avalduvad vastuolud ja sündmustik ei pruugi meeldida, aga mis sunnib tegelema inimese ja looduskeskkonna suhete põhiküsimustega. On aeg metsapoleemika täpsemalt määratleda, et see eristuks teistest keskkonnaarutelu osadest. Pakun põhivastandusest lähtuva variandi:
„Metsapoleemikaks nimetatakse Eestis 2016. aastal alanud mitmekülgset avalikku kriitikat, mille kohaselt rikub Eesti metsamajandus säästliku metsamajanduse mitut tingimust ning sellega ka ametlikku metsapoliitikat (1997), metsa- ja looduskaitseseadust. Enamiku kriitikute vaade metsandusele hõlmas vajadust leevendada XXI sajandi suuri keskkonnaprobleeme (elurikkuse- ja kliimakriis, ületarbimine ja elukeskkonna halvenemine); visioon tugevnes Euroopa Komisjoni strateegiadokumendiga „Euroopa roheline kokkulepe“ (2019). Eesti valitsus, vastutavad ametkonnad ja metsatööstusega seotud osapooled pidasid kriitikat üldiselt alusetuks ja roheleppe loodushoiueesmärke piisavalt täidetuks ning üritasid poleemikat summutada ja pisendada.“

Heaolu on objektiivne väärtus. Kadri Simmi intervjuu Peter Singeriga
Peter Singer on Princetoni ülikooli bioeetikaprofessor, loomaõiguste eest seismise liikumise esiisa ja moraalifilosoof. Tartu ülikooli filosoofiaosakonna korraldatud XVI Eesti filosoofia aastakonverentsi raames 23. septembril vestles ta Kadri Simmiga oma eetiliste tõekspidamiste kujunemisest, sellest, kuivõrd universaalsed või ratsionaalsed saavad olla moraaliküsimusi puudutavad arusaamad, heategevusest, loomade kaitsmisest jm.

MATTIAS TUROVSKI: Spetsiesism on šovinismi vorm nagu rassism ja seksismki
Kui süüvime loomade tundevõimesse, vaatab meile vastu uus, senisega võrreldes tükk maad hoolivam ja tundevõimelisem humanism.
Peter Singer, Loomade vabastamine. Tõlkinud Martin Garbuz. Toimetanud Külli Keerus ja Mariliis Vaht. Tartu Ülikooli Kirjastus 2021, 388 lk.
Peter Singerit võib pidada meie aja üheks viljakamaks eetikuks. Alates tema akadeemilise karjääri algusest 1970. aastatel on Singeri sulest ilmunud tublisti üle tosina raamatu, nendest viimane alles möödunud aastal. Kaasautori või toimetajana küündib Singeri publikatsioonide loetelu üle kolmekümne. Peale märkimisväärse produktiivsuse on teda kerge klassifitseerida ka XX–XXI sajandi mõjukamate filosoofide, järjekindlate eetikute hulka.

TANEL MÄLLO: Nutikas veepudel II. Bürokrati unenäod (inimkomponendiga)
Kuidas jõudsime otsuseni suunata ühised ressursid just nimelt nähtamatute ja tehisintellekti-põhiste teenustega digiühiskonna arendamiseks?
Käesoleva artiklisarja avaloos esitasin umbes säherduse mõttekäigu: oleme ühiskondadena teinud hästi suure ja kiire tehnoloogilise arenguhüppe, aga üksikisikuna jäänud sellega kohanemata. Seepärast närib meid üha sagedamini tunne, et midagi suurt on valesti läinud. Aga näppu peale panna, mis see on, me ei oska. Või jääb selle teema käsitlemine mugavustsoonist välja. Mugavustsoon on sageli maailma valitsejate – megasuurte institutsioonide ning nende rakendatavate tehnoloogiate loodud. Mõnikord realiseerub mugavustsooni loomine äriplaanina, mõnikord juhusliku disainieksimusena.

Lõpetamatuse paine. Birgit Rosenbergi intervjuu Carlos Lesmesega
Carlos Lesmese dokumentaalfilm „Üht kaotust igavesti kandsin“, mis on võitnud juba kaks auhinda – parim dokumentaalfilm EFTA galalt ja Eesti Dokumentalistide Gildi aastapreemia – jõudis eelmise nädala lõpul pärast pikka ootust meie kinolevisse. Filmis naaseb Colombiast pärit Eesti filmitegija oma kodulinna, et otsida seal kaduma läinud eestlast Laurit.
„Üht kaotust igavesti kandsin“ on läbi Bogotá tänavate kulgev pingeline odüsseia, mille mootoriks on ema, õe, venna ja sõltuvuse keeruline suhtedünaamika. Filmitegija räägib, kuidas ta tegi filmi, mis oli koputanud ootamatult uksele ja viinud ta aastatepikkusele rännakule – ja see oli kõike muud kui lihtne. Peale filmi tegemise oli ta võtnud vastutuse otsida kaootilisest suurlinnast üles inimene ja seista silmitsi omaenda mineviku ja kaotusega.

KATRIN KOOV: Arhitekti roll muutuvas maailmas
Ees ei oota just mugav aeg: meil kõigil koos ja igaühel eraldi tuleb rohkem tegeleda nii tervise, kliima, energia kui ka sotsiaalse õigluse teemaga.
Lõpetasin oma teise ametiaja Eesti Arhitektide Liidu presidendina koroonapandeemia esimese poolaasta täitumisel. Viiruse pealetungiga oldi parasjagu kohanemas ja esimene suurem haigestumislaine üle elatud. See oli igas valdkonnas aeg järele mõelda, millised on meie tegevuse järelmõjud. Tärkas lootus, et kui pandeemia ei mõju liiga laastavalt, siis teeb see ehitusvaldkonnale hoopis teene: iga kriis on võimalus oma tegemised kriitiliselt üle vaadata. Eriti veel sellepärast, et küsimus pole üksnes tervishoiukriisis, vaid üha akuutsem on keeruline ja tõsiste tagajärgedega kliimakriis, mida ikka veel suuresti ignoreeritakse. 

MIHKEL KAEVATS: Tulevik tuleb Tallinnas ootamatult
Millist päriselu me Tallinnas siis õigupoolest soovime? Ja kes selle üle otsustab? Sest – vähemalt teoorias – on Tallinn meie kõigi linn, meie kõigi asi.
Kas maailma päästavad keskkonnasäästlikud kohvitopsid? Kas eestluse päästab finantsvabadus?
Mõnikord tundub, et inimeste ajud on täiesti sodid. Muidugi, võib-olla ei peaks kividega loopima … Ühelt poolt täielik muutuste eitamine, hoolimata – või tulenevalt – sellest, et me pole viimased 35 aastat muud teinud kui muutunud. Teiselt poolt täiesti pimestatud tehno-optimism stiilis, et arvutiajastu pidigi looma ajaloos enneolematud ja kontrollimatud monopolid – ja see on hea, sest nende teenuseid kasutavad kõik … Et nendele ja nende robotitele võikski kogu valitsemise anda, oleks mureta – vähem bürokraatiat. Aga isegi andmemonopolistid, rääkimata teistest, ei tea, milline on tulevik. On ainult sinisilmsed, mustad ja toored nägemused.

Teispool vikerkaart. Harly Kirspuu intervjuu Keio Soomeltiga
Umbes viis aastat tagasi võttis grupp julgeid kätte ning tegi LGBT-filmifestivali „Festheart“ – ja mitte Tallinnas või Tartus, vaid Rakveres. Täiesti juhuslikult elasin ise ka tollal Lääne-Viru maakonnas ja mäletan hästi, kuidas see vastu võeti. Isikud linnavalitsusest võtsid tuld, protestisid festivali vastu, muu hulgas üritas linnavalitsus festivali rahast ilma jätta. Kui „Festheart“ sellega kohtusse läks, ei suudetud oma tegusid kuidagi põhjendada. Pärast seda pole festivali vähemalt rahaliselt juletud torkida.
Tänavu toimus see esimest korda kahes linnas ja Eesti filme oli rohkem, kui ma varasematest aastatest mäletan, enamik üsnagi tundmatute inimeste tehtud. Tabasin „Festhearti“ peamehe Keio Soomelti ja pärisin talt ühe ja teise asja kohta natuke aru.

Ehitada uus maailm või väärtustada olemasolevat? Vestlevad Francisco Martínez ja Corina L. Apostol
Antropoloog Francisco Martinez on Eestiga olnud seotud juba kümme aastat, kuraatorina on ta ennast näidanud 2014. aastast peale. Tema kuraatoriprojektid on olnud väljas kunstiakadeemia galeriis, Tartu kunstimuuseumis, EKKMis, tarbekunsti- ja disainimuuseumis ja sel suvel Kohtla-Nõmmel kaevandusmuuseumis. Nagu Eesti teadusinfosüsteemis seisab, on tema uurimusvaldkonnad seotud materiaalse kultuuri, loomingulise uurimistöö meetodite ja perifeeriaga.
Kunstiteadlane Corina L. Apostol tegutseb Eestis küll alles kolmandat aastat, kuid tema kuraatoriprojekte on Tallinna Kunstihoone galeriis ja Tallinna Linnagaleriis olnud väljas juba ligi kümmekond, praegu on Tallinna Kunstihoones tema kureeritud näitus „Kuidas sillutada teed uuele maailmale“, mis põhineb samamoodi pealkirjastatud raamatul, mille ta koostas koos Nato Thompsoniga ja mille andis välja vahetult enne üleilmset pandeemiat mainekas Routledge’i kirjastus.

Kõik me vajame oaasi. Grete Tiigiste intervjuu Irma Arribase ja Erich Weissiga
Arhitektuurimuusemi galeriikorrusel on uue aasta jaanuarini avatud näitus „Oaas“. Barcelonas elav arhitekt ja visuaalkunstnik Irma Arribas ning Belgia päritolu videokunstnik ja kuraator Erich Weiss on kutsunud kunstnikke, arhitekte ja disainereid mõtlema, milline keskkond pakub vaenulikus maailmas turvatunnet.

JOOSEP SUSI, ANTI SAAR: Suitsu nurk X Maarja Kangro „Liiklusmärk“

URMAS LÜÜS: Olulised asjad. Piiritud asjad

Arvustamisel
Mart Laari „Hoia Ronk. Ühe konservatiivi elukaar“
Heidi Iivari „Tarton sarjarakastaja / Tartu sariarmastaja“
Riia nüüdiskunsti festival „Survival Kit“ ja Tallinna Kunstihoone näitus „Mis sillutab teed uuele maailmale?“
Pärnu Linnaorkestri XXVIII hooaja avakontsert
konverents „Arvo Pärt – tekstid ja kontekstid“
Eesti Noorsooteatri „Ninasarvik“ ja NUKU koori „Libahunt“
Ugala teatri ja EMTA lavakunstikooli „Suveöö unenägu“, Paide teatri „Lahinguväli“ ning Väikese Objekti A „Häbi“
mängufilm „007. Surm peab ootama“