PILLE-RIIN LARM: Juta Kivimäega suures skulptuuritoas
Romaanis „Suur tuba“ kirjeldab autor ühe lapsepõlve väärtushinnanguid sõjajärgses Eestis.
Jaanipäeva eel selgusid Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse tulemused. Esikohti anti välja kaks: selle pälvisid Juta Kivimäe ja Loone Ots.
Juta Kivimäe on hariduselt kunstiajaloolane ning ametilt Eesti Kunstimuuseumi skulptuurikogu juhataja. „Kui ma midagi olen kirjutanud, siis need teosed on mulle midagi väga olulist tähendanud. Ma näen seal põnevaid lugusid ja väga tugevaid emotsioone,“ on Kivimäe varem täheldanud kujude ja nende autorite kohta, see näib aga kehtivat ka tema romaani „Suur tuba“ puhul. On tuline kahju sellest, et suudan leheveergudele mahutada vaid killukesed külaskäigust Juta Kivimäe juurde Kumu skulptuurihoidlasse.
+ Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse žürii liikme Taavi Kanguri kommentaar
Loone Otsa „Armastus“ on Lugu
Romaanis tegutsevad reaalsed, eesti kultuuriloole tähtsad inimesed kanvaal, mis on samuti enamjaolt tõene.
Loone Ots on kirjutanud paljudes žanrides, tema sulest on ilmunud nii luulet, dokumentalistikat kui ka aimekirjandust. Enim tuntakse Otsa kultuurilooliste näidendite autorina, mille eest on ta pälvinud ka hulga auhindu. Loone Otsa teoste hulk küündib juba üle poolesaja, näib aga, et romaani nende seas veel ei ole olnud – kuni tänavu Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esikoha pälvinud käsikirjani „Armastus“.
+ Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse žürii liikme Andrei Hvostovi kommentaar
EEVA KESKKÜLA: Pandeemia ja tööelu mutatsioonid
Töö valdkonnas ei tähendanud pandeemia täielikku katkestust, hoopis protsessid, mis iseloomustavad neoliberaalset kapitalismi, intensiivistusid veelgi.
COVID-19 pandeemia on toonud ühiskonnas kaasa muutusi, mille kohta võime küsida, kas tagasi „vanasse normaalsusesse“ minemine on üldse veel võimalik või isegi soovitav. Üks suure muutuse läbi teinud eluvaldkond on töö: pandeemia on muutnud nii töö asukohta, riski eesliinitöötajatele kui ka hooletöö intensiivsust.
18.-19. juunil korraldasin Eesti Teadusfondi toetusel Tallinna ülikoolis virtuaalse töötoa „(Kaug)töö ja koroona: mobiilsus ja tööohutus pandeemia ajal“. Töötoas tutvustasid ligi 20 antropoloogi oma värskeid etnograafilisi uurimistöid koroona mõjust eri ühiskonnagruppide tööle.
ÜLO MATTHEUS: Hallist hiirest Kadriorus ehk Miks on vaja tiksuvat presidenti?
Süsteemile kuuletuma harjunud vihmavarjukandjast välja kasvanud isikupäratud (mitte)mõtlejad ei ole üleajalised, nende järgi ei nimetata lennujaamu.
Geeniuste aeg on möödas, suurte presidentide aeg on möödas. Uut Lennart Merd pole kusagilt võtta. Välispoliitika guru, sisepoliitikas köielkõndijat, tugevat ühiskonnakriitikut. Tuntud inimesi muidugi on – on poliitikuid, lauljaid, näitlejaid, teadlasi, on Kaljulaid, Kaljurand, Soomere … Esimene nimetatuist on pannud paljusid küsima, kas meil presidenti ikka on üldse vaja. Kas meil on vaja tiksuvat presidenti, kellel puudub autoriteet ja kes jääb oma kandepinnalt keskmise riigiametniku tasemele?
PRIIT URING: Kas Päts ja Laidoner küüditati?
Eesti Vabariigi kunagistest riigipeadest vahistati esimesel okupatsiooniaastal kaheksa inimest kümnest. Nad kas mõrvati või surid vangistuses. Imelikul kombel pääses Päts.
Ühe Eestis käibel ning kahjuks juba peaaegu ajalooliseks tõsiasjaks kujunenud vaatenurga kohaselt nii president Konstantin Päts kui ka kindral Johan Laidoner küüditati 1940. aasta suvel Venemaale. Nii väidab ka ajaloolane Magnus Ilmjärv: „Eesti president Konstantin Päts küüditati koos perekonnaga 30. juulil 1940 Baškiiriasse Ufaa linna. Koduabiline Olga Tünder sõitis nendega kaasa vabatahtlikult. Presidendile määrati 2000-rublane pension…“ Tegelikult Päts arreteeriti Venemaal ligi aasta hiljem, alles 26. juunil 1941 seoses Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja puhkemisega ning paigutati Ufas asuvasse Baškiiri ANSV riikliku julgeoleku rahvakomissariaadi sisevanglasse.
Mis on meie päritolu kood? Tristan Priimägi intervjueeris Rao Heidmetsa
RAO HEIDMETS: „Mina püüan animatsiooni kilbil hoida ja ükskõik mis vahenditega saavutada see, et animatsioonist natukenegi räägitaks.“
Tartu armastusfilmide festivali „Tartuff“ tänavuseks avafilmiks oli staažika animarežissööri Rao Heidmetsa uus kaheksaminutine film „Kood“. Heidmets oli enne linastust nõus külastama ka „Tartuffi“ filmikriitika suvekooli, et rääkida pisut oma loomingust, uuest filmist ja autori ning kriitiku suhtest.
+ HELENA MAARJA TARRO arvustab Rao Heidmetsa Filmistuudio lühianimatsiooni „Kood“
KATARIINA LIBE: Kuidas elada kaotajana?
„Supernoova“ ja „Nomaadimaa“ näitavad, et elu eksisteerib ka väljaspool võitjate maailma.
Kui veel paarkümmend aastat tagasi keskendus lääne peavoolufilm pea eranditult võitjatele – noortele, edukatele, ilusatele, jõukatele, tervetele –, siis nüüd on äärmiselt tervitatav, et Oscari nominentide hulka tõuseb viimaseil aastail teoseid, kus on välja toodud luuserid – inimesed, kellele elu pole jaganud kätte trumpässasid. Eesti keeli võime neid nimetada ka kaotajaiks. Just kaotajaid portreteerib nii möödunud aastal parima filmi Oscari-laureaat „Parasiit“ kui ka selle aasta Oscari-võitja „Nomaadimaa“.
Satun „Nomaadimaad“ vaatama järjestikustel õhtutel veel ühe kaotaja-filmi, „Supernoovaga“, ja avastan kahe filmi vahel kummalise dialoogi. Kokkupuutepunktide mustris on teatav ühiskonna peegeldus või kommentaar ühiskonnas toimuvale.
Helge määramatus. Reet Varblane intervjueeris Stine Bidstruppi
Stine Bidstrup: „Kuraatoriprojekt tähendab vabadust, aga ka vastutust, sest see peab olema kontseptuaalselt veenev, veenvam kui avatud konkursiga näitus.“
VIII Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitus „Kumab läbi“ Kai kunstikeskuses kuni 15. VIII.
Tänavuse rakenduskunsti triennaali peanäituse kuraator on taani kunstnik, kunstiajaloolane, õppejõud ja kuraator Stine Bidstrup. 2009. aastast õpetab ta Taani kunstiakadeemia disainikoolis Bornholmis, 2015. aastal oli vahetusõppejõud USA Wisconsini-Madisoni ülikoolis. Ta on üks Kopenhaageni Luftkrafti klaasistuudio loojaid ja 2018. aastast kuulub Ebeltofti klaasimuuseumi nõukokku. 2019. aastal pälvis ta Taani kunstifondi kolmeaastase uurimistöö stipendiumi.
URMAS LÜÜS: Asjade nimekiri seitsmes alajaotuses
Rakenduskunst hakkab tasapisi tänu uusmaterialismi värsketele hoovustele ja materjalikunstide naasmisele Eesti kunstimaastikul taastama oma kolme-neljakümne aasta tagust seksikust.
See, et kõrgel tasemel rakenduskunst vastu kevadet Tallinna vallutas, kumiseb mu ühismeedia kajaruumis juba mitmendat kuud. Kui algul plaanisin kajastada ka kõiki kõrvalnäitusi, siis kirjamahu saleduse huvides lõikan need 24 väljapanekut menüüst välja. Vastasel korral tuleks Sirbi veerud sügiseni ära broneerida.
MARIA MÖLDER: Maarjamäe ala on ühismälu tugevdav koht
Kuidas vastuolulist paika edasi arendada? Kas see peaks olema vaikne mõtiskluspaik või atraktiivne ja aktiivne linnaruum?
Projektis „ELU mõõde Maarjamäe mälumaastikul“ uurisime, milline võiks olla Maarjamäe ala kasutus tulevikus. Sel tundlikul mälualal asuvad eri rahvusest inimeste matmispaigad ja mälestamiseks loodud mõjusad arhitektuurivormid. Võib-olla polegi see tulevik kuigi kaugel, sest Maarjamäe memoriaali korrastamisest on viimasel ajal olnud senisest rohkem juttu.
PEETER HÕRAK: Kokkuhoidlik keha, õrnad poisslapsed ja eri sorti ressursid
Triversi-Willardi hüpoteesi versioon, mille järgi on poisid evolutsioneerunud õrnemaks ja stressitundlikumaks kui tüdrukud, ei pea igas olukorras paika.
Ühes Aisopose valmis läksid kehaosad omavahel vaidlema. Käed, jalad, suu, hambad ja keel süüdistasid magu, et too ei tee midagi kasulikku ja kuulutasid välja streigi, et magu mitte toita. Lõpuks oli kõigil väga paha ja saadi aru, et magu on siiski ka millekski vaja, streik lõppes ja lauldi hümni koostööle. Aga mõte sellest, et mõni kehaosa võib olla tähtsam kui teine, ei pruugigi olla nii naiivne, nagu Aisopos seda paista lasi.
Arvustamisel
XXVIII Viljandi pärimusmuusika festival
elektroonilise muusika festival „Sõru saund“
VIII Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitus „Kumab läbi“
Jaan Malini multimeedium-lavastus „Keerub keerdus ehk Per aspera ad absurdum?“
EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise tudengite varjualune Nurk
Endla teatri „Põrgupõhja uus Wanapagan“
Skene Katus Kunstile ja Kujunduskuuri „Stseenid ühest abielust“
Rao ja Pauline Heidmetsa lühifilm „Kood“
Urmas Rohu „Lehtpuud II“