KAI TAAL: Kuidas mängida saatanat?
Age Juurika kontsert pakkus palju mõtteainet sellistel igavikulistel teemadel nagu jumalikkus ja saatanlikkus, armastuse võimalikkus ning inimlikkus.
Age Juurika klaveriõhtu sarjas „I nagu interpreet“ 9. VI Estonia kontserdisaalis. Age Juurikas (klaver). Kavas Ludwig van Beethoveni, Richard Wagneri (Zoltán Kocsisi transkriptsioon) ja Ferenc Liszti muusika.
Mäletan eredalt esimest korda, kui kuulasin tervikuna läbi Wagneri „Tristani ja Isolde“ – see hingeliselt ja füüsiliselt raputav elamus ei unune. Mida teeb armastus inimestega, mida tehakse armastuse nimel, mida nimetada armastuseks – pole vist muusikateost, kus käsitletaks neid küsimusi kirglikumalt ja mõjuvamalt. Just sel päeval sai minust wagneriaan. Age Juurika sooloõhtul tundus teist kontserdipoolt alustanud Wagneri ooperi „Tristan ja Isolde“ avamäng ungari pianisti Zoltán Kocsisi seades teiste teoste, pikemate ja kaalukamate kõrval tähtsusetum.
MARIA MÖLDER : Pärast pikka paid
Kuidas korraldada paremini riigikogu ja kultuuritegijate mõttevahetust? Rahvaesindajatel on informatsiooni vaja, miks mitte neile siis seda pakkuda.
Eesti muusikaturu fookuspäev 11. VI Von Krahli teatris.
Eelmise aasta erandlikes tingimustes peetud Tallinn Music Week oli tõeliselt sisutihe suunanäitaja. Eesti muusikaturu fookuspäev, mis pidi toimuma tänavuse TMW osana, algas heietustega, kui tublid ja ägedad kõik on kriisis olnud. Pikk pai kulubki kahtlemata kõigile pidevate muutustega kohanenud ja kiiresti reageerinud korraldajatele ära, ent õnneks jõuti ka konstruktiivsete mõteteni, kuidas veelgi paremini jätkata. Näib, et kodumaise muusikavälja osalistele on heitlikus olukorras väga tähtis üksteise tegemistega kursis olla, üksteiselt õppida ja koostööd teha.
MALL LAUR: Liiasuse printsiip ja sõnastikureform
Miks rikkuda toimivat süsteemi? Olgu ühendsõnastik ja ÕS, digisüsteem ja paberväljaanne.
Sirbis avaldatud Arvi Tavasti EKI sõnastikureformi puudutavates vastustes on kõik justkui avatud diskussiooniks, samas näib, et mõni asi on juba otsustatud: uut ÕSi eraldi digitaalses vormis enam ei tule, ÕS uputatakse ühendsõnastikku. Veelgi enam, uut ÕSi ei näe enam ka paberil. Näilikult on see raha kokkuhoid, kuid ka digisüsteemi ülevalhoidmine ja hooldus maksab ning üha paisuv süsteem aina rohkem. Digisüsteem on haavatav, see võib blokeeruda, kokku kukkuda, rääkimata häkkimisest, viirustest jms. Mis saab, kui see juhtub kriitilisel hetkel, nt eesti keele lõpueksami päeval? Paberväljaanne peab kindlasti alles jääma.
JAAK ALLIK: Prohvet, kes pole kuulus omal maal
Miks ei täitunud paljude lootus, et pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist jõuab kätte suurriikide konfrontatsioonita ajastu?
Rein Müllerson, Elada huvitaval ajal – needus või võimalus? Inglise keelest tõlkinud Peeter Villman, toimetanud Kalev Lattik. Kaane kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2021. 336 lk.
Rein Müllersoni olulisust ja vastuolulisust Eesti poliitikas ilmestab fakt, et mehele, kes kirjutas EV välisministri kohusetäitjana Mart Laari ja Jüri Luige palvel 1991. aasta 20. augusti hilisõhtul Ülo Nugise haamriga kinni löödud iseseisvuskuulutuse ja mõni päev hiljem Boriss Jeltsini ülesandel ka need read, millega Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust, pole ükski Eesti president mingitki teenetemärki andnud. Olgugi et vabadusvõitlejaid tekib iga aasta veebruaris ja augustis juurde nagu seeni pärast vihma. Kirsina tordil olgu lisatud, et just Müllerson kirjutas visandi Aleksander Jakovlevile kõne tarvis, millega too sundis NSVLi rahvasaadikute kongressi 1989. aasta 24. detsembril tunnistama Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide olemasolu ja need tühistama.
Loe lisaks!
Ehk võib Eesti huve erinevalt mõista ja teenida? Valle-Sten Maiste intervjuu Jaak Allikuga
MÄRT LÄÄNEMETS: Aasia sajand IV. Myanmar – valesti kokku pandud riik.
Klopsiti kokku tüüpiline postkolonialistlik bamaritest enamuse suva järgi toimiv riigimoodustis, kus vähemusrahvastel enesemääramisõigust poliitiliste vahenditega peaaegu ei ole.
Esmalt pilk ajalukku. XVIII sajandi keskel ühendas kuningas Alaungpaya birmalaste maad Irrawaddy (Ayeyarwady) jõe keskjooksul ehk Ülem-Birmas, alistas oma võimule monide Hanthawaddy kuningriigi lõunas, Shani riigid idas ja mägirahvad põhjas ning rajas Kagu-Aasia oma aja võimsaima riigi Konbaungi dünastia valitsemise all. Nii algas viimane vaatus Birma kuningriikide tuhandeaastases ajaloos. Alaungpaya hävitas ka prantsuse ja briti esimesed tugipunktid Birma aladel, pannes mõneks ajaks seisma Euroopa koloniaalambitsioonid. Tema järeltulijad Konbaungi troonil laiendasid riiki veelgi, vallutades idas maid Siiamilt ning läänes Arakani (praegu Birma Rakhini osariik), Manipuri ja Assami (praegu India koosseisus).
Rõõmus saab olla ka nappide vahenditega. Igor Kotjuh intervjueeris Luulurit
Luulur: „Mida rohkemad tunnevad heameelt, teevad heameelt ja hoolivad kõigest elusast, seda rohkem ma rõõmustan.“
Ta on Jaan Malin ja ta on Luulur. Ta on kirjarahva ja ühtlasi kunstirahva esindaja. Ta teosed kompavad piire: asemantiline romaan „Maa ja ilm“ kõrvaldati 2015. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanikonkursilt, sest oli kirjutatud väljamõeldud keeles. Uus teos „SA“ ei saanud osaleda konkursil „25 kauneimat Eesti raamatut“, sest ISBN-koodi asemel oli kaanel … sõrmejälg. Õigupoolest puudus üllitisel ka autori nimi. Ja üldse – see pole raamat. See on ümbrik, mille sees on trükitud ajaleht ja üks paberileht käsitsi kirjutatud luuletusega.
JOOSEP SUSI: Suitsu nurk VI. Jan Kausi „Balti jaam“
Luulesalv. Kristjan Haljak
RIIN ALATALU: Nullenergia veab vägisi miinusesse
Ehk oleks kliimaeesmärkide saavutamise toetusmeetmetega targem keskenduda hoonete energiatõhususe parandamisele, mitte lammutamisele?
Sel kevadel restaureeris Randel Saveli kõrgema kunstikooli Pallas lõputööna Põlvamaal Peris ekspressiivse ja väljendusrikka hiigelsuure pannoo „Mahtra sõda“i, mille 1985. aastal tellis Andrus Kasemaalt Ed. Vilde nimeline kolhoos Ado Eigi ja Ann Toode projekteeritud kolhoosikeskusele. Suur oli aga mu üllatus, kui selgus, et vald tahab hoone lammutada liginullenergia meetme raames.
Lennelda priiks. Kas see on linnas üldse võimalik? Merle Karro-Kalberg intervjueeris Sigrid Solnikut
Sirgrid Solnik: „Oma koha tunnet ei kasvata normid. Kui avalik ruum füüsiliselt ja vaimselt lukku pannakse, siis ei saa ruumist hoolimist mitte kusagil harjutada.“
Juuni aluses tekitasid pealinlastes pahameelt Noblessneri nooblisse sadamapiirkonda üles seatud sildid, mis annavad loa veeäärsel terrassil istuda vaid neile, kes on Kai külalised. Oma toidu ja joogiga keelab silt vee ääres külitamise. Kuigi silt on väike asi, annab see edasi suhtumist ja mõjub tõrjuvalt. Keelavad sildid on n-ö pehme viis linnaruum normeerida. Füüsilised torupiirded ja tarad on üks asi, aga sildid, mis keelavad rulaga sõita, ostlemisvabalt istuda, jalgratast kinnitada, maja ees kilgata jne rusuvad vaimu ning pärsivad loovust. Kuidas sellised regulatsioonid linna kuvandit ja linlasi mõjutavad, räägib antropoloog Sigrid Solnik.
ANDU RÄMMER: „Igapäevaelu lisab teaduslikele teadmistele mõjukust“
Miks sotsiaalsetes gruppides kujunevad samast allikast pärit teaduslikest teadmistest erineva rõhuasetusega arusaamad?
Sotsiaalpsühholoogilised uuringud näitavad, et teadusteemalisi avalikke arutelusid juhivad inimeste mured, hirmud ja tulevikuootused. Aruteludes kaaluvad turvatunnet ja identiteeti puudutavad emotsionaalsed seisukohad sageli üles teadlaste argumendid. Seetõttu ei üllatagi, et enamasti annavad neis tooni teaduslike teadmistega vürtsitatud tavaarusaamad.
LAURI LAANISTO: Ääremärkusi teaduse vahelt IV. Dressidega ballisaalis
Kunagi aastatuhandevahetuse paiku sattusin esimest korda välismaale teaduskonverentsile. Kopenhaagenisse. Mu toonane juhendaja valmistas mind ette: peamine on majutuskohas kõvasti end hommikuses Rootsi lauas täis laadida, kohvipauside ajal head-paremat pugida ja õhtusöögil nii palju kui võimalik tasuta veini kaanida. Nii saab päevaraha pealt kokku hoida, kõhu ikkagi täis ja ka lõbutseda. (1990ndate lõpul ei olnud Kopenhaageni hinnad tudengile tõesti taskukohased.) Ta soovitas läänemaise konverentsiatmosfääri paremaks mõistmiseks enne minekut läbi lugeda David Logdeʼi „Väikese maailma“, mis on humoorikas sissevaade romantilise kirjanduse uurijate konverentsitsüklile, mille käigus asjaosalised innukalt oma uurimisteemasid kõikvõimalikes paarumiskombinatsioonides ellu rakendavad.
SILVIA URGAS: Tuttava linna tuled. Haapsalu õpetab elama
Kui mainin kellelegi, et olen pärit Haapsalust, reageeritakse sageli ohhetuste ja ahhetustega peaaegu et käsi kokku lüües. „Kui armas!“ hüüatatakse ja järgnevad meenutused Haapsalu kohvikute rikkalikest kreemikookidest, kaunist promenaadist, muinasjutulisest linnusest ja kõrgkultuurielamustest Tšaikovski festivalil. Need kõik on muidugi vestluskaaslaste täiesti tõesed mälestused ning loovad minus meeldiva tunde, et olen eksootiline pärismaalane, kes on välja astunud Ilon Wiklandi illustratsioonilt mõnest Astrid Lindgreni raamatust.
Arvustamisel
Sten Lassmanni klaveriõhtu „Non plus ultra“
Una Corda kontsert „Vaikuse labürint“
Tallinna keelpillifestival
Eva Kofi „Kirgas uni“
Haapsalu graafilise disaini festivali näitused „Absurd“ ja „Värske Eesti kultuuriplakat“
näitused: „Eraldatuses“, Kai Koppeli, Julia Maria Künnapi ja Kadri Mälgu „Püha nõu“, Andres Tali „[ S ⅄ M B O L ]“, Mirjam Hinni ja Alar Tuule „Tuhandesilmne saar“
galaetendus „Tallinna balletikool 75“ ja „Klaasist loomaaed“
Laur Kaunissaare „Mäletan / Ei mäleta“, Artjom Astrovi ja Ruslan Stepanovi „Gangstarap“ ning Ingrid Mugu „Põlemine“ ja Allar Valge „Love me Tinder“
mängufilm „Eesti matus“
dokumentaalfilm „Naised rindejoonel“
Järgmine Sirp ilmub 2. juulil