Sel reedel Sirbis intervjuu Kristjan Järviga, kes tahab nihutada piire. Veneetsia ja Tallinna arhitektuuribiennaal, EXPO, arhitektuurikaubamaja ning Veneetsia kunstibiennaal ja NO99 Praha kvadriennaalil. Eesti suveteatri vaatajavaade, Liivi kirjandusfestival ja Võtikvere raamatuküla, Põhja-Venemaa kummalised etnomaastikudning setude usuelu.
Sirbi vahel on Diplomaatia nr 8.

KRISTEL PAPPEL: Dirigent peab leidma võtme
Kristjan Järvil (43) on Leipzigis peagi algamas neljas hooaeg Saksamaa vanima raadioorkestri – Kesk-Saksa Raadio (MDR) orkestri peadirigendina. Viimati juunikuus Leipzigis käies tundsin imetlust, kui palju on Järvil õnnestunud kavva võtta eesti muusikat. Ja mitte ainult enda juhatusel: ta kutsus Kristiina Poska dirigeerima Tubina V sümfooniat, samuti oli võimas ettevõtmine Tobiase „Joonase lähetamise“ ettekanne Neeme Järviga dirigendipuldis.

REIJO NIKKILÄ: Praha 21. VIII 1968
Kolmandal okupatsioonipäeval, reedel, 23. augustil 1968 jagati Prahas lendlehti, kus kirjas: „Kala ja venelane on ühesugused, hakkavad haisema kolmandal päeval.
Nii dokumenteerisin ma Prahas nähtu kirjastuse Tammi legendaarse raamatusarja „Hüüumärk“ („Huutomerkki“) esimeses raamatus „Praha 21.8.1968“. Raamat anti välja rekordlühikese ajaga, kõigest kolm nädalat pärast okupatsiooni algust. Minu kui pealtnägija jutustus ja just see kalalugu tõid mulle kaasa Nõukogude Liidu ligi nelja-aastase viisakeelu.
Nüüd on neist sündmustest möödas 47 aastat.

EERO EPNER: Perse poliitika – loevad inimesed!
Juunis korraldati Tšehhi pealinnas Praha kvadriennaal, maailma suurim lavastuskunstnike festival, kus tutvustatakse rahvusvahelise teatrimõtte värskeimat seisu. Kunagisest lavastuskunsti võimaluste presenteerimisest on see näitus kasvamas kogu teatri eri tahkude näitamise püüneks. Eesti ekspositsiooniks tegi Eesti Lavastuskunstnike Liit teatrile NO99 ettepaneku tutvustada „Ühtse Eesti suurkogu“ projekti (2010, lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper). Otsustati esitada live-installatsioon: näituseruumidesse rajati Ühtse Eesti parteikontor, kohal olid ka näitlejad Rea Lest, Helena Pruuli, Jörgen Liik, Jarmo Reha ja Simeoni Sundja. Nad mängisid noorpoliitikuid ning veensid külastajaid, et Ühtne Eesti pole siiani lõpetanud, vaid naudib suurt populaarsust – valimistel võeti 25% häältest – ning soovijatel on võimalus seda korrata ka oma koduriigis.

KAIRE NURK: Kaitstud kodu?
Tiiu Talvistu kodu mõistet käsitlev kuraatoriprojekt pakub tõsist kaasa- ja edasimõtlemist.
Näitus „Ruum minu ümber“ (koduinterjöör eesti kujutavas kunstis) Tartu kunstimuuseumis kuni 23. VIII, kuraator Tiiu Talvistu ja LXVI Veneetsia biennaali Okwui Enwezori kuraatoriprojekt „All the World’s Futures“ ehk „Kõik maailma tulevikud“ Arsenales ja Giardini keskpaviljonis kuni 22. XI.
Ka kahe sedavõrd võrreldamatu mahu ja kaaluga näituse, nagu lokaalne muuseumi kogude kuraatorivalik ja rahvusvaheline nüüdiskunsti biennaal, vahel võib tekkida huvitav aktuaalne dialoog. Pean silmas nende kahe näituse sõnumeid. Teisalt tasub ka meeles pidada, et Tartmusi fuajees tervitavad külastajat kõrvu Dan Perjovschi globaalse ja lokaalse skeemid: me hingame maailmaga ühes taktis.

Väliskuraator = edu pant? REET VARBLANE intervjueerib Eugenio Violat.
Tänavu on juba kolmas kord, kui Eesti kunstnikud on oma Veneetsia biennaali projekti usaldanud väliskuraatori kätesse. Marko Mäetamm kutsus Mika Hannula oma kuraatoriks 2007. aastal, 2013. aastal töötasid Dénes Farkasiga kuraator Adam Budaki kõrval veel Berliini arhitektuuribüroo Studio Miessen ja Londoni Zak Groupi graafilised disainerid. Jaanus Samma kutsus oma kuraatoriks Eugenio Viola. Mäetammel ja Farkasil on pärast biennnali ka rahvusvahelisel areenil hästi läinud.

OTT KARULIN: Madala lennuga rahvuskiik
EXPO maailmanäitus „Feeding the Planet, Energy for Life“ ehk „Toita maad ja anda planeedile eluks vajalikku energiat“ 1. V – 31. X 2015 Milanos. Eesti rahvuspaviljoni „Gallery of Estonia“ ehk „Eesti galerii“.

TRIIN MÄNNIK: Üks väike detail võib avada kogu maailma
Hiljuti avalikustati järgmisel suvel toimuva XV rahvusvahelise Veneetsia arhitektuuribiennaali peakuraatori nimi. Maailma kõige pikema ajalooga ja mainekaima arhitektuurisündmuse etteotsa asub Tšiili arhitekt Alejandro Aravena. Eesti osales arhitektuuribiennaalil oma ekspositsiooniga esimest korda juba 2000. aastal. Eesti ekspositsiooni kuraatorikonkursi esimene etapp lõpeb 31. augustil, mil konkursitööde seast valitakse kolm parimat, mille märgusõnad avalikustatakse hiljemalt 22. septembril.
Žüriisse kuuluv kultuuriministeeriumi arhitektuurinõunik arhitekt Veronika Valk avab siinkohal arhitektuuribiennaalil osalemise tausta.

MERLE KARRO-KALBERG: Arhitektuur kaubamajas
Arhitektuurieksporti veab Eesti Arhitektuurikeskus, kes korraldab EASi kaudu koolitusi ja jagab toetusi väljaspool Eestist toimuvatel võistlustel osalemiseks. Välisturunduse eesmärki täidavad nii Veneetsia arhitektuuribiennaalil osalemine kui ka Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB) korraldamine. Mujale on õnnestunud projekteerida vähestel. Valdkonna ekspordiga tegelevad mõnes mõttes hoopis need, kes on kodumaalt välismaa büroodesse tööle läinud ning seal oma teadmisi ja oskusi realiseerivad. Kohalik arhitektuuriturg on killustunud, koostööd tehakse pigem üksikisikute kui büroodega. Hoopis edukamalt on Skandinaavias kanda kinnitanud meie puitmajade tootjad. Eesti Puitmajaliidu korraldatud aasta tehasemaja võistluse võitjamajad asuvad Norras ja Inglismaal. 2013. aastal loodud arhitektuurikaubamaja Katus.eu soovib kokku viia kodu otsiva inimese, puitmaja tootja ja arhitekti. Kaubamaja juht Tiit Sild peab seda ühtlasi võimaluseks müüa seeläbi ka Eesti arhitektuuri.

MATHURA: Lõhestunud Eesti
Mäletan veel aega, kui Eestis hakati taas tasahilju rääkima iseseisvusest. Mäletan, kuidas kihutasime venna Moskvitšiga osa saama Balti ketist ja meie 150 km/h sõitnud autode kolonnist kihutasid teised veel mööda. Keegi ei tahtnud seda hetke maha magada, kõik tahtsid kinnitada, et „meie maa on meie kätes”. Ja kes ka kohale ei jõudnud, sai sest tundest ikka osa – õhk oli muutuste tulekust pinevil. Selleks hetkeks oldi tõesti valmis kas või kartulikoori sööma, peaasi et saaks oma vabaduse tagasi. Me kõik tahtsime seda.

ART LEETE, JURI ŠABAJEV: Põhja-Venemaa kummalised etnomaastikud
Nõukogude Liidus kehtis ametlik rahvaste nimekiri. Ometi oli rahvaid, kes oma arust olid olemas, aga võimude meelest neid ei olnud. Pärast nõukogude aja lõppu käivitus Venemaal suuremat sorti etniline killustumine ja rahvuslikkuse ümbermõtestamine. Nõukogude ajal olid mitmed vanad identiteedid tühistatud, aga 1990. aastatel ilmusid need taas avalikkuse ette. Samuti on mitu seni etnograafiliseks rühmaks peetud kogukonda taotlenud ja osaliselt ka saavutanud tunnustuse omapärase identiteediga rahvana. Etnilise identiteediplahvatuse äärmuslikumad näited ilmnesid esimesel sotsialismijärgsel rahvaloendusel, mille andmete järgi tõusid muistsetest kurgaanidest üles sküüdid, Tolkieni raamatutest astusid välja kääbikud, päkapikud ja haldjad. Võidi end nimetada, nagu sooviti ja kõik pandi kirja.

KRISTIINA TIIDEBERG: Võõrast usust omausuks
Setumaa õigeusu ajalugu on olnud ülejäänud Eestist erinev. Kui Eestisse ja eesti rahva sekka jõudis õigeusk valdavalt XIX sajandil usuvahetusliikumise käigus, siis Setumaa on õigeusu kultuuriruumi kuulunud märksa kauem.

JÜRI TALVET: Puunott ja müüdi vägi. A. H. Tammsaare ja Juhan Liiv tööst ja armastusest
A. H. Tammsaare püüdles tõe ja õiguse poole, aga jutt läks liiga pikaks. Ajas segadusse kaasmaalased. Need olid elanud kaua pimeduses, pandud üheskoos mõisa põldu harima ja muid orjatöid tegema, aga olid ikka igatsenud elada omaette, igaühel oma metsatukk, põllulapp ja majake. Võõramaalased, kes tulid laiast ilmast, olid kõik sestsamast isandate tõust, kes maarahvast rõhusid, ei lasknud omaette olla. Panid preestrid maarahvale sisendama, et muud hingeõnnistust peale töörügamise olla ei saagi.

Arvustamisel
David Hume’i „Dialoogid loomulikust religioonist. Loomulik usundilugu“
Jelena Skulskaja „Marmorluik“
Muusikalise loovuse suvekool Viljandis
Tallinna galeriid suvel
Tartu kunstimuuseumi näitus „Ruum minu ümber“
Kätlin Kaldmaa „Väike terav nuga“
Mängufilmid „Irratsionaalne mees“ ja Victoria“