MIHKEL MÄRTENS: Lähis-Ida meediauuringute kirju maailm
Suur osa MEMRI tegevusest seisneb tagurlike ning antisemiitlike seisukohtade kajastamises. Lugematul hulgal on tõlgitud islamivaimulike sõnavõtte, kus siunatakse juute ja homoseksuaale ning õigustatakse naistevastast vägivalda
Lähis-Ida meediauuringute instituut (Middle East Media Research Institute – MEMRI) on 1997. aastast tegutsenud Washingtonis baseeruva peakontoriga mõttekoda, mille eesmärgiks on vahendada Lähis-Ida meediaruumi Lääne huvilistele keelebarjäärist hoolimata. MEMRI avaldab ingliskeelseid tõlkeid nii araabia-, pärsia-, urdu-, puštu- kui türgikeelsetest telekanalitest, ajalehtedest ning populaarsetest sotsiaalmeediakanalitest. MEMRI tõlked ja kokkuvõtted võivad esmalt paista komöödiasaatena. See ei ole aga mõttekoja eesmärk.

+ Kommentaar HILLE HANSOlt: Lähis-Ida on infosõdade, kallutatud uudiste ja laimu levila

ASKO LÕHMUS: Metsapoleemika neljas aasta: aeg rääkida riigist 
Metsanduse ühiskondlik kokkulepe jäi sündimata, sest poliitiline konjunktuur ja RMK valisid metsapoleemikas puidutööstuse poole.  
Avalikku väitlust Eesti metsa saatuse üle kutsutakse selle ägeduse tõttu üha sagedamini metsasõjaks ja käibel on mitu ajaarvestust. Peeter Ernitsa meelest käib juba kolmas metsasõda riikliku iseseisvuse taastamise järel.
Metsapoliitika praegune puhastustuli on igatahes eelmistest palju põhjalikum. Mäletan, et pärast avangut 2016. a sügisel keskkonnaühenduste kampaanias ennustati meedia metsahuvile umbes nelja elukuud. Sellest on saanud neli aastat pidevat kõneainet, mis haarab inimese ja ümbritseva looduse suhteid järjest laiemal rindel. Hakkan harjuma, et sügiseks tasub köita metsapoleemikast oma vihk, mis lõigatud nii akadeemilise pilgu, osalemiskogemuse kui ka meediavaatluse sirbiga.
Ent kui varasemaid aastaid kokku võttes olen läbi saanud sündmuste ja meedia jooksvate nopetega, siis eelmisel aastal kippus tihedas väitluses sisu asemel settima esmamulje. Seepärast vaatasin olukorra hindamiseks päevamärkmete kõrval ka juhuvalimit, kuhu võtsin Google’i otsingust „Eesti+mets“ iga kuu 20 esimest meediavastet. Soovitan enesekontrolli teistelegi, kes metsakäsitlusi üldistada püüavad, sh meediaproffidele, nagu Raul Rebane. Võite üllatuda!

MICHAL WIEZIK: Mille peaks rohelepe metsade heaks tagama? 
Meil on hädasti vaja mõista, et mets ei ole lihtsalt puiduvabrik ja paik, kus hobi korras jahil käiakse. Mets on tipptasemel looduse looming. 
Mets on tuhandete seoste võrgustik. Komplekssusest tuleneb kõik see, mis metsa on kätketud – stabiilsus, tootlikkus, kohanemisvõime, sitkus, mitmekesisus ja ilu. Me ei suuda ikka veel mõista, kui keerukas on see süsteem.

EDUARD PARHOMENKO: Ruumi saatusest Madis Kõivu maalidel 
Kõneldud ja mõteldud Madis Kõivu maalinäituse puhul Tartu ülikooli humanitaarteaduste õppehoone trepigaleriis 
See nüüd siin peaks olema kuues Madis Kõivu maalide näitus. Ei mõista kosta, kas on olnud rohkem, kuid need on aset leidnud kohvikutes, õppehoonetes, intiimsemates galeriides. Oma emalt olen kuulnud näitusest, mille korraldas Tartu Kunstiühing KÜ-galeriis 1993. või 1994. aastal. See väljapanek oli Kõivu enda koostatud. Järgmine toimus Tartu kõrgemas kunstikoolis millalgi aastatuhandevahetuse paiku. Selle juurde käib lugu, kuidas kunstikooli väravas ei tahtnud valvur Madis Kõivu tema eripärase olemise tõttu lasta oma maalide väljapanekut vaatama.

JOONAS KIIK: Musta lipu valguses 
Christopher Nolani  isikupära põhiallikad on film noir, ratsionaalne loogika ja radikaalne skepsis. Mida aeg edasi, seda rohkem on ta neist allikaist eemaldunud. 
Meile meeldib kõike kaheks jaotada. Ülal ja all, parem ja vasak, keskus ja perifeeria, külm ja kuum, liberaalsus ja konservatiivsus. Tihti kirvetöö, ent see-eest lihtne, kiire ja käepärane. Ainult lihtsustav modelleerimine lasebki ju inimese napil arul maailma otsatu mitmekesisusega reaalajas toime tulla. Vastandpaarideks hakkimine on tõhus ja viljakas valem, eriti kui paare edasi paaritada väärtushinnanguliste dihhotoomiatega nagu oma ja võõras, hea ja halb või õige ja väär.  

Mare Müürsepp: Mütopunk heiskab purje
Catherynne M. Valente „Lugu tüdrukust, kes purjetas ümber Haldjamaa omatehtud laevaga“ väärib esiletõstu ühe ereda õiena meie tõlkekirjanduse rikkalikul lilleaasal.
Laste- ja noortekirjanduse tõlkimine on meil hakanud käima üsna kärme sammuga. Vanemate põlvede kultusteostel on kulunud aastakümneid eestikeelse vahenduseni: „Karupoeg Puhh“ ilmus aastal 1926 – eesti keeles 1968, „Pipi Pikksukk“ vastavalt 1945 ja 1968, „Lõvi, nõid ja riidekapp“ 1950 ja 1995, „Kääbik“ 1937 ja 1977. Seega pole teos ületanud üksnes keele- ja kultuuripiiri, vaid saabunud ka eelmisest või üle-eelmisest ajastust, mistõttu võib selle tähendus olla algupärandiga võrreldes tugevas nihkes.

TARMO PIKNER: Mis jääb linnadevaheliste kiirete ühenduste vahele?  
Nüüd peab uurima, kuidas kohandada praegust infrastruktuuri mugavamate ühenduste saavutamiseks ning mida ollakse valmis ohverdama. 
Kiirraudtee Tallinnast Kesk-Euroopa pealinnadesse kütab kirgi ja kutsub tuliselt arutlema. Üha rohkem võimendub avalikus sfääris seisukoht, et raudtee realiseerub igal juhul ning praegused arutelud ei muuda selle peamist trassi. Kusagil toimub maade võõrandamine ning planeeritakse ehitust varustama hakkavaid kaevandusi. Selle protsessi iseloomustamiseks sobib igati planeerimise ratsionaalsus, mille abil püütakse eesmärki igati kaitsta, sest järjest raskem on loobuda juba kord seatud poliitilistest eesmärkidest ja tehtud tööst. Siinkohal sooviksin arutelusse tuua mõned aspektid näitamaks, et selline megainfrastruktuuride ja kiirete ühenduste ihalus ei ole ühiskonnas tekkinud üleöö, vaid iseloomustab üldisemat suundumust.

LIINA ALLIKAS-PÜRN: Suvekodu Lahemaal 
Linnakära eest põgenetakse küll mere äärde, kuid rannaküla liikumisviis kipub ikkagi olema autokeskne ja naabritega ei suhelda. 
Transpordi ja kommunikatsioonivahendite areng ning nende laialdane kasutus on muutnud arusaamist nii ajast kui vahemaadest, samuti ruumitaju. Need kohad, mis olid enne kaugel, on nüüd lähedal. Parem majanduslik olukord ja tehnoloogia areng on suurendanud inimeste mobiilsust, mis omakorda võimaldab valida elamiseks, töötamiseks ja vaba aja veetmiseks sobivaid kohti. Aegruumilised muutused mõjutavad inimeste liikumismustreid ja seaduspärasusi. Ühiskonna arenguga kaasnevad muutused kajastuvad väärtushinnangutes ja eelistustes. Väärtused juhivad sageli inimeste käitumist ja vajadusi.

Kõik pildid peaksid olema võrdsed
Jevgeni Zolotko: „Raske on valida tähtsat, aga veel raskem on valida seda, mis ei ole tähtis.“
Tartu kunstimuuseumis on 27. septembrini avatud näitus „Vaikiv“  – vaade vaikimise eksistentsiaalsele ja poliitilisele mõõtmele. Jevgeni Zolotko ja Eero Epner on projekti kuraatorid, Zolotko ka näituse keskse video- ja ruumiinstallatsiooni autor. 13. augustil näituse raames peetud vestlusringis avasid kuraatorid-kunstnik väljapaneku tagamaid, neid küsitles kunstiteadlane Maria-Kristiina Soomre.

VAHUR AABRAMS: Tunnismärgid kadunud maast
Setomaast on tänapäeval saanud uue haldusüksuse ametlik nimi. Nüüd, mil see vajutatakse templina ka kõikvõimalike dokumentide alla, kaasneb selle sõna kasutusega ka paratamatult teatav sundus.
Petserimaa sõnaga toimub viimasel ajal midagi huvitavat. Selle tähendus muutub. Kõnekeeles olin märganud seda juba mitu aastat. Must valgel torkas muutus mulle esmakordselt silma eelmisel suvel, kui Postimehes ilmus kolmest artiklist koosnev sari eluolust Petseri rajoonis.i Autor Jaanus Piirsalu kasutab neis südamlikes artiklites Petseri rajooni tähenduses enamasti Petserimaa sõna. See on seal lihtsalt Petseri rajooni sünonüüm. Et ma olin harjunud mõtlema Petserimaast kui omaaegsest Eesti maakonnast, mis 1918. aastal loodi ja 1945. aastal likvideeriti ning Vene NFSV ja Eesti NSV vahel ära jagati, olin lugedes algul segaduses. Siis taipasin, et Petserimaa tähendus on muutunud. Muutunud ei

MELE PESTI: Pilk Berliinist VII. Metssiga Elsa ja tema kodulinn 
Augusti alul läbistas maailma meediat komeedina lõbus foto. Kogukas saksa nudist ajas taga metssiga, kel joostes rippus hambus kollane kilekott härra sülearvutiga. Statistidena olid pildil näha ka metssea põrsad, kes toimuvale kaasa elasid, ja paar rannalinal istuvat suvitajat, kes naerul näoga vahvast võidujooksust telefoniga pilte klõpsisid. Nagu tänapäeval ikka: kus häda näed laita, seal pildista ja postita.

Arvustamisel
Inese Zandere „Tuhatnelja edasi!“ ja Anete Melece „Kiosk“
Tallinn Music Week
XVI Tallinna kammermuusika festival ja noorte klassikalise muusika festival „Kratt“
Vana Tallinna gala
Riia II nüüdiskunsti biennaal RIBOCA 2
näitus „Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20. sajandil“
näitus „Vaikiv“
2 × Supersonicumi „Poeesia ja vägivald“
Misanzeni „Sõsara sõrmeluud“
dokumentaalfilm „Banksy. Lindprii kunsti tõus“