BERK VAHER: Vabastatud puiestee: Tartult kae eemaldamine
Paljudele tartlastele ja Tartu külalistele kujunes Autovabaduse puiestee mitte ainult mõnusaks ajaviiteks, vaid pani ehk kogu linnaruumile teise ja värskema pilguga vaatama.
Kipub püsima eelarvamus, et suvi pole Tartu aastaaeg. Tartu linna päev on ometigi just juuni lõpus ning pandeemiaeelseil aastail ilmestasid ka juulit-augustit mitmed festivalid ja kontserdisarjad, tänavakohvikute melu ja tihenevad turistivood – ja ikka leidub neid, kes kuulutavad, et „suvel jookseb Tartu tühjaks, seal pole midagi teha“. Mis salata, olen selle käibetõe vaikiv kaassüüdlane: putkan ju ka ise juuliks ära ja põikan vaid põgusalt Tartusse tagasi, sest mu jaoks pole suve metsa, mere ja maaõhuta.

TIIT REMM: Autovabaduse puiesteelt Tartu tulevikku
Tänava sulgemise arutelu kõrval on vähem tähelepanu pälvinud küsimus, millist tulevikku ja linnaruumi me tahame.
Tartus oli juulikuus autoliiklusele suletud lõik Vabaduse puiesteest – jõeäärne tänav Raekoja platsi ja kaubamaja vahel. Autode asemel olid sõiduteel kiiged, liivakast, bassein, konteinerhaljastus, tänavatoiduhaagised ning uudistavad, kohtuvad, lesivad ja tegutsevad inimesed. Ootamatult sai projekt suurt vastukaja, ent eelkõige ammu kuuldud liiklusteemaliste arvamustena. Autovabaduse puiestee oli siiski enamat kui liikluskampaania. Ent mis siis?
Autovabaduse puiestee on nüüd möödanik ning elava eeldiskussiooni kõrval on praegu võimalus heita pilk sellele, mis teoks sai.

„Pidu elutoas“, Merle Karro-Kalbergi intervjuu Tartu linnaarhitekti Tõnis Arjusega.
TÕNIS ARJUS: „Autovabaduse puiestee oli müüdimurdmise projekt. See näitas, et eestlane on sotsiaalne loom nagu kõik teisedki, ka linnakultuur on meis sees.“
Tartu Vabaduse puiestee kavandati 1950. aastatel tribüüni ja alleega paraadide pidamise paigaks. Nüüdseks on idee ammu vananenud: paraade, mis sellist ruumi vajaksid, enam ei peeta. Selle tänavalõigu – Raekoja platsist kaubamajani – ümbermõtestamisest on räägitud kaua. Tehtud on analüüse, joonistatud lahendusi, üldplaneeringutes koostatud visioone. Puiestee on nädalavahetuseti ja mõne päeva kaupa autoliiklusele suletud olnud ennegi, sel suvel aga terve juulikuu. Tartu linnaarhitekt Tõnis Arjus, Autovabaduse puiestee üks eestkõneleja ja idee autor ütleb, et COVID-19 pandeemiast tingitud karantiiniaeg andis tugeva tõuke mõte teostada just nüüd, et tuua linlased taas kodunt välja ning toetada kriisist räsitud kultuuriettevõtjaid.

VAHUR AABRAMS: Üleujutatud linnaosa, milles asuvad köögiviljanimedega tänavad
Kui Supilinna nimi ongi läinud laiemasse käibesse sulaajal ja lähtub irooniliselt mõeldud supellinna tiitlist, siis aeg on teinud oma töö. Sellest, mis võis olla pilkenimi, on saanud tähtis osis Tartu identiteedis.
Ma ei olnud Supilinna nimest enne eriti mõelnud. Teadsin, mida selle kohta tavaliselt teatakse. Et nimi tuleneb tõenäoliselt asjaolust, et selles piirkonnas on hulk tänavaid, mis on nime saanud supis kasutatavate köögiviljade järgi (Herne, Kartuli, Oa jne). Teadsin ka, et ei ole selgust, kui vana see nimi on. Mõne arvates alles Teise maailmasõja järgne, mõne arvates eelne. Kirjalikud allikad olevat sellele küsimusele vastuse leidmisel väga kitsid. Supilinna kõige põhjalikumalt uurinud Lea Teedema ütleb oma magistritöös (2010), kus on vaatluse all Supilinna asustuse kujunemine aastatel 1704–1899, et Supilinna nime käibele tulek „ei olegi täpselt teada, allikates seda nimetust ei kohta. Nimetus näib olevat kasutusse tulnud nõukogude ajal“.

TIIT RIISMAA: Õndsaks eristunud venelased
Venemaa strateegia tähendab, et ta maadleb Paul Keresega ja maletab Kristjan Palusaluga. Venelased mängivad kahtlast mängu, kuid teevad seda järjest paremini.
Kui Nürnbergis lähiminevikust kokkuvõtteid tehti, siis üks surmamõistetuist, ajalehe toimetaja Julius Streicher peatunud hetkeks oma maise teekonna lõpul ameeriklaste rühma ees ja käratanud, et kord poovad bolševikud neidki. Aga hoolimata sellest, et venelastele sigines tuumarelv, ei tahtnud maailmarevolutsioon edeneda. Venelasi kardeti ja ehk seetõttu püsis õhtumaa kangekaelselt ja visalt turumajanduse siledal, kuid nagu nüüd on selgunud, kitsal ja käänulisel rajal. See oli tõenäoliselt turumajanduse kuldajastu. Võõrast ei himustatud, aga oma ka ära ei antud.

TARMO SOOMERE: Teadusnõustamise tuleproov
Koroonakriis näitas ilmekalt, et klassikaline teadusnõustamine kriisiolukorras ei toimi. Riigile antud nõu tuleb lahti rääkida ka üldsusele.
COVID-19 pandeemia on olnud meie kaaslaseks juba mitu kuud. Euroopa riikide peateadurite foorumi värske eesistuja, Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere vahendab Euroopa Komisjoni peateadusnõunike rühma kogemusi, kuidas teadusnõustamine on selliste kriiside puhul toiminud, ja kaalutlusi, kuidas see võiks toimida.
2019. aasta lõpul tuvastati Hiinas Wuhanis uus raske hingamisteid ja paljusid muid inimkeha organeid kahjustav haigus COVID-19, mida kannab edasi koroonaviirus (ka pärg- ehk kroonviirus) SARS-CoV-2. Rahvusvaheline terviseorganisatsioon kuulutas 11. märtsil 2020 selle pandeemiaks ning kutsus kõiki riike üles täie jõuga kiiresti reageerima. Praeguseks on kogu maailm haaratud tõsisesse rahvatervise kriisi, mis eeldatavasti mõjutab tugevasti Euroopa ühiskonda ja majandust.

EERO EPNER: Harmooniline õnnelik inimene
Kuna keskmine SKP oli viimastel aastakümnetel märgatavalt tõusnud ning ajakirjanduses läbiviidud rahvaküsitlused näitasid inimeste rahulolu tõusu oma elukvaliteediga, oli riiki saabunud aeg tegeleda headusega.
Karin ärkas maasikavälul. Kuidas ta sinna oli jõudnud, Karin ei teadnud. Lihtsalt jõudis − ja sellega oli kõik öeldud. Tahtetult vaatas Karin, kuidas sääsk tema paremale silmalaule laskus ning oma londiga silmamuna kompama hakkas. Märkamatult oli jõudnud Karin sellesse ikka, kus ta teadis, et iga armastus võib olla viimane. Hommikuti oli Karin sellele vaatamata peaaegu et reibas, tema hinge tungisid kõikvõimalikud tunded (pahurus, asjalikkus, hetkeline tublidus etc), ent mida hämaramaks kiskus õues, seda tühjemaks muutus Karin seest.
Ta teadis, et viimasel ajal oli ta hakanud kasutama vähem omadussõnu. Karin ei tundnud, et ta sooviks millegi kirjeldamiseks kasutada midagi enamat nimisõnadest, kõik lisandused olid liialdused, millele tema hing ei suutnud alla kirjutada. Ta sai aru kontseptsioonist „koer“, kuid kui keegi ütles „hea koer“, kehitas Karin õlgu ning lehitses raamaturiiuli juures varast Handket. Elu meenutas talle üha enam sedaani: nagu on, ja nagu ei ole ka. Selles polnud midagi traagilist. Karin ei tundnud vajadust kellelegi kurta või perearsti järjekorras ajakirjast näpunäiteid välja korjata, mida sellistel puhkudel teha. Ta lihtsalt ei tahtnud. Sest Karin oli jõudnud punkti, kus iga tahtmine, iga soov või unistus oli vaid õhuke rebenenud aukudega katteloor kuristiku kohal, mida erialases kirjanduses nimetati „keskeaks“.

MARELI REINHOLD: Müüdid naiskunstnike ümber
Naiskunstnike ajalooline positsioon võrdluses meeskunstnikega on kunstikirjutistes ikka ja jälle käsitlemist leidnud ja see ajendab vaatlema üldpilti.
Kui süveneda aastatel 1919–1943 Pallase kunstikooli lõpetanud naiskunstnike tegevusse, kerkib esile mitu küsimust. Kas nende positsioon oli juba ettemääratult nõrgem kui meeskunstnike oma? Kas peab paika väide, et ühiskonna survel tuli perekond luua ja seetõttu oli naiskunstnikel eneseteostusvõimalusi vähem?
Naiskunstnike loometegevuse käsitlemine on keerukas, sest tegemist on väga laia nähtusega, mida esmajoones seostatakse feministlike kunstiteooriate arenguga. Feministlikud lähtepunktid küll toetavad, aga ei prevaleeri – kunstiajalooliste protsesside ja arengusuundade hindamine soopõhiselt on olnud hilisem nähtus, mis lääne kultuuriruumi ja kunsti peavoolu jõudis 1960.–1970. aastatel nn feminismi teise lainega. Eesti kunstis hakkas see selgemat kuju võtma alles 1990. aastatel.

IMMO MIHKELSON: Veljo Tormise muusika ja mõte elab
Helilooja Veljo Tormise 90. sünniaastapäeval pannakse nurgakivi tema virtuaalsele keskusele. Kümne aasta pärast, kui ette lööb 100, võiks „hoone“ ja selle sisustus olla enam-vähem valmis.
Virtuaalne Tormis? Miks ka mitte. Või just nimelt virtuaalne – natuke näiline ja tinglikult reaalne, samal ajal tegelikult päris. Selline mäng sõnadega ümber Veljo Tormise muusikalise pärandi võib ju tunduda imelik, sest Tormis ise rääkis alati otse ja ilma ringita – lühemat teed pidi. Võimaluse korral püüdis ta üldse mitte rääkida. Kuid helide looja ei pääsenud sõnade eest kuhugi ja seletama pidi tihtilugu temagi. Sest inimesi oli vaja veenda. Suur Idee, mis teda kannustas, ei olnud kaugeltki kõigile mõistetav või ilmne. Pole seda paljuski siiani, sest Mõttest ei saa kätega krabada, ei kamaluga krahmata.

LAURENCE BOYCE: Lühifilmide uus kodu
Eesti lühifilme tasuta vaatamiseks pakkuv veebisait Estonian Shorts on praegu veel pealiskaudne, aga see on suure potentsiaaliga lühifilmide tutvustaja siin ja välismaal.
Filmisait Estonian Shorts (www.estonianshorts.com) on pressiteate sõnul ellu kutsutud eesmärgiga „kasvatada vaataja teadlikkust lühifilmidest ning tutvustada publikule värskeid hääli meie filmimaastikul“. Kas ollakse üldse valmis hindama lühifilmi – Eestist või mujalt –, eriti ajal, mil vaatajale pakutakse välja liiga palju sisu?
Meediumina on lühifilmil alati olnud ebakindel positsioon. Nii vaataja kui ka filmitööstuse poolelt on terminiga „lühifilm“ kaasnenud teatud alavääristav suhtumine: nagu peaks eelnema lühifilm, enne kui liigutakse pika mängufilmi juurde. Mulle kui lühifilmide propageerimise ja näitamise vallas pea kaks aastakümmet tegutsenule on selline seos imekspandav ja frustreeriv. Eriti kui arvesse võtta, et mõne teise kunstiliigi puhul oleks selline võrdlus naeruväärsuseni küündiv lihtsustus. Keegi ju ei väida, et Jaan Krossi lühijutud on lihtsalt käeharjutus enne ühe korraliku romaani kirjutamist. Nii et miks peaks ka filmi puhul ainsaks arvestatavaks kvaliteedi mõõdupuuks olema selle pikkus?

Arvustamisel
Ernst Enno päev Haapsalu raamatukogus
Taavi Eelmaa „Electraumur“
Ajateatri „Tema taevaliku Õnneküla potitehas“
2 × näitus „Hõbetüdrukud. Fotograafia retušeeritud ajalugu“
mängufilm „Lõputusest“