MART LÄÄNEMETS: Kas Hiina päästab maailma?
1980ndatel alanud pöördega avanemise ja majandusvabaduste suunas kaasnes ka konfutsianismi pehme jõu taaselustamine ehk selle taasrakendamine Hiina autoritaarse riigivankri teenistusse.
Kui 1980. aastate lõpus ilmus eesti keeles esmakordselt Linnart Mälli tõlkes Hiina suurima mõttetarga Konfutsiuse (Kong Zi – 孔子) õpetussõnade kogumik, oli see suursündmus kõigile idahuvilistele ja kogu toonasele Eesti kultuurieliidile, eelkõige muidugi tema õpilastele, kes hiina keelt ja kultuuri juba natuke nuusutanud. Viimaste hulka kuulusin ka mina. Mäletan seda vaimustust, mille hiina iidne humanismiõpetus toona äratas nii lugejates kui ka tõlkijas endas. Mäll oli Konfutsiuse tõlkega tegelenud aastaid, seejärel oodanud aastaid, enne kui see nõukogude aja keerulistes kirjastusoludes lõpuks ilmuda sai. Korraldati seminare, Konfutsiuse tsitaate õpiti pähe ja kasutati vestluses. „Valgus idast“ sai uue, tõelise ja sisukama tähenduse. Hiina tundus olevat tõeline tarkuseallikas ja konfutsianism oma lihtsate, selgete ja sügavate mõtteteradega parim õpetus, mida järgida ja elus rakendada.

Kui piirid jäävad suletuks, hakkab Hephaistose sperma inimesi tapma. Ahto Lobjaka intervjuu prantsuse poliitikauurija Yves Mény`ga. YVES MÉNY: „Omapäi ei suuda poliitikud rahvusvahelist kapitali kontrolli all hoida, selles mõttes on populistlikul vastuhakul ja mässul kasulik roll.“
Veebruari keskpaigas toimus Tallinna ülikoolis konverents „Ärevad ajad: populism ja rahulolematus demokraatiaga“ („Angry Times. Populism and Democracy Discontent“), kus astus üles ka prantsuse poliitikauurija Yves Mény. Mény arvates oleme jõudnud ajajärku, kus kõik muutub. Võimalik, et me läbime perioodi, mis on sarnane, kuid kraadi võrra kangem XIX sajandi lõpul aset leidnud muutustega.

KATRIN NYMAN METCALF: Sõnavabadus Eestis: kas ikka maailma tipus?
Sõnavabadus on inimõigus nii iseseisvalt kui ka teiste õiguste ja vabaduste teostamise ja demokraatia toimimise eeldusena. See tähendab, et riigi sõnavabandusele antud hinnang näitab rohkem kui ainult mingi konkreetse õiguse olukord. Sõnavabadus sisaldab vabadust väljendada mõtteid ja levitada informatsiooni ning õigust teavet saada. Sellega on seotud meediat käsitlevad seadused, ligipääs teabele ja andmekaitse. Sõnavabadus – nii nagu ka muud inimõigused – ei ole absoluutne, vaid seda saab teatud olukordades ja teatud tingimustel piirata teiste õiguste (näiteks privaatsuse ja sellega seotud andmekaitse) kaitseks, julgeolekukaalutlustel, vaenuõhutuse piiramiseks või muudel põhjustel, nt kommunikatsioonitehnoloogia regulatsioon.

KARIN PAULUS: Oma stiil või üheülbalisus?
Praegune ehitusbuum on olnud arhitektuuri originaalsuse vaenaja. Leib tuleb kergemini lauale kommertsprojektide, mitte loomeotsingute ja „kunsti panemisega“.
Moevõtteid on kasutatud ajast aega. Kadrioru ja Rundāle lossi juures on park pöetud põõsaste ja korrapäraste parteritega à la Versailles – Prantsuse pargistiil, öeldakse selle kohta. Ilusaid triibumustreid – mida me millegipärast ehedaks eesti talupoeglikuks peame – kandis juba Louis XV esiarmuke stiiliikoonina tuntud markiis de Pompadour. Sama on lugu sakslaste Bauhausi kunstikooliga, mille Dessau lamekatuse ja lagedate pindadega ülikoolihoone  kumiseb vastu Lasnamäel ja Annelinnas, Jõgeva ja Pärnu elamutes, koolides, haiglates.

ANNI MARTIN: Tähenduse minetanud memoriaalansambel
Kuna Maarjamäe memoriaal jäi juba nõukogude ajal poolikuks, on olemas kõik eeldused, et selle tähendus ümber mõtestada.
Inimesele on oluline mõtestada oma olemasolu, siduda minevik oleviku ja tulevikuga ning anda tähendus(likkus) asjadele enda ümber. Enamasti on see protsess seotud kindla asupaiga ja füüsiliste objektidega, mälumaastikega, kus luuakse side minevikusündmustega visuaalsete füüsiliste märkide ja tegevuse toel (paraadid, rongkäigud, miitingud). Mälumaastik võib olla traumaatiline ja ideoloogiliselt laetud, kui selle rajamine seostub traumaatiliste perioodide ja režiimiga, mida mäletada ja meenutada ei taheta. Vahetute mälestuste tõttu on lähiajaloo arhitektuuriobjektide uurimine tundlik ja keeruline teema, sest neid ei saa vaadata üksnes arhitektuuriloolisest vaatepunktist.

MADLI PESTI: Köielkõnd üle teatrihariduse kireva maastiku
Etenduskunstide kõrgharidusõppes tõuseb esile kaks võrdselt tähtsat poolt: baasõpe ja käsitööoskus ning kriitiline, avatud mõtlemine.
Tänavu möödub sajand Eesti teatrihariduse algusest: 1920. aastal asutas lavastaja Paul Sepp õppestuudio, millest kasvas välja Eesti Draamateater. Mis sünnib aga praegu Eesti teatrihariduses? Vestlusringis, kus keskenduti etenduskunstide kõrgharidusõppe bakalaureusetasemele, osalesid Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna juhataja Taavet Jansen, Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunsti osakonna peakoordinaator Jaak Prints, Eesti kunstiakadeemia stsenograafia osakonna juhataja Ene-Liis Semper ning Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi koreograafia õppekava juht Oksana Tralla.

Luua tuleb oma laulukoolkond. Anne Aavik intervjueerib Juhan Trallat. JUHAN TRALLA: „Noorte ja vihaste kunstnike armee on ooperis puudu ja kogu meie muusikateatri kultuur kannatab selle all kohutavalt.“
Tenor Juhan Tralla on ainus eesti laulja, kes on jõudnud mainekal Cardiffi konkursil 25 parima hulka. Uhke rahvusvahelise ooperikarjääri teinud Tralla on hoolimata kestvalt heast vormist loobunud aktiivsest teatritööst Saksamaal ja pühendanud end oma õpilastele Eesti muusika- ja teatriakadeemias. Kümne lauljakasvandiku kõrvalt jõuab ta küllalt sageli ka kontserdilavadele: näiteks täna, 6. märtsil saab teda kuulda Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ees koos Estonia rahvusooperi kunstilise juhi Arvo Volmeriga dirigendipuldis.

TALVI NURGAMAA Kõlavärviline kevadkuu veebruar
Veebruarikuus pakkusid elamuse mitmed rikkaliku kõlavärviga orkestrikontserdid, aga kõrva jäid ka osavalt koostatud kavaga esinenud omanäolised kammerkoosseisud.
Üsna kevadises veebruaris oli üüratult võimalusi emotsionaalselt sügavateks või ka silmaringi laiendavateks elamusteks. Kontserdielu ilmestasid „Mustonenfest“, „Jazzkaare“ „Talvejazzi“ programm ja Tallinna talvefestival. Eestit külastas taas legendaarne löökpillimängija Evelyn Glennie ning esimest korda fantastiline ja unustamatuid elamusi pakkunud Tōkyō NHK sümfooniaorkester Paavo Järvi dirigeerimisel. Haruldaselt kontserdirohke oli kuu algus, näiteks 7. veebruar, mil meie väikese Eesti pinnal, küll eri paigus, musitseerisid ühel ajal Antwerpeni Sümfooniaorkester, Novosibirski Kammerorkester, Pärnu Linnaorkester ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester.

RAINER KUUBA: Riigimetsad kümme aastat pärast riigikontrolli auditit. I osa
Seninägematult suur raieintensiivsus, mille tunnistajaks on olnud igaüks, kes on looduses liikunud, tuleb oma valusas eheduses välja ka avalikest andmetest.
2010. a avalikustas riigikontroll auditiaruande riigimetsade majandamise jätkusuutlikkuse kohta. Auditi tulemusena selgus, et kui Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) jätkab lageraiete tegemist samamoodi nagu RMK oli raied kavandanud 2010. aastaks, siis väheneks vanade metsade pindala paremates metsatüüpides, mistõttu omakorda halveneks metsade ökoloogiline seisund ja väheneks tulevikus riigimetsast saadav tulu. Kuna riigikontroll ei ole kordusauditit veel teinud, siis enne uueks kümnendiks tehtava metsanduse arengukava valmimist annan ülevaate, milline seis on RMK halduses olevates riigimetsades kümme aastat pärast riigikontrolli auditit. Ökoloogilised aspektid olen jätnud sellest ülevaatest välja ja kirjutan lühiduse pärast ainult hektaritest ja tihumeetritest, sest ainult hektaritest ja tihumeetritest räägivad ka suurte raiemahtude õigustajad. Ühtlasi teen metsasõpradele üleskutse osaleda 21. märtsil ehk ÜRO algatatud rahvusvahelisel metsapäeval Eesti metsade väärtuse teadvustamiseks ja kaitseks Tallinnas Vabaduse platsil korraldataval ühismeeleavaldusel.

Arvustamisel
animafilm „Sipsik“
„Eesti linnaehituse ajalugu“
Alec Butleri „Rämeparadiis“
Kaur Riismaa „Väike Ferdinand“, Aarne Rubeni „Öönaine“, Veronika Kivisilla „Salutatio!“
„Ekspeditsioonid läänemeresoome muinasmaale. Eesti etnograafide vepsa välitööde päevikud (1962–1969)“
näitused: Cloe Jancise ja Maris Karjatse „Vahepeal“, Taavi Suisalu ja Siim Pikkeri „Datafanta“, „20.20. Apokalüptiline Noa laev“
Theatrumi „Felicitas“