JÜRI SAAR: Mõtisklus ühe kohtumõistmise teemal
Kas tõe tuvastamine on üldse peamine eesmärk siinses kriminaalmenetluses või on tähtis saada asi tehtud?
Mõne aja eest jõudis nn Savisaare protsess kohtuotsusteni, mis tekitasid nii õigusasjatundjates kui ka avalikkuses elevust. Protsess algas ametlikult 2014. aastal, 2015. esitati peategelasele kahtlustused korruptsioonikuritegudes, erakonna ebaseaduslikus rahastamises ja rahapesus. 2016. aastal esitas prokuratuur süüdistuse kaheksale inimesele ja Keskerakonnale juriidilise isikuna. Keskerakonnaga tihedat koostööd teinud reklaamiärimees Paavo Pettaist sai 2016. aastal prokuratuuri tunnistaja ja tema suhtes rakendati oportuniteeti.

JOHANNA ROSS: Täiuslik teadlane – suur kombinaator, rukkilill rinnas?
Teadusasutused vajavad suuremat iseseisvust oma eelarvega ümberkäimisel ja töö korraldamisel. Humanitaaria püsirahastust tuleb suurendada, unustamata sealjuures ka „mitterahvuslikku“ humanitaarteadust.
Mõne nädala eest jõudis meediasse lühikese vahega kaks uudist: eesti keele instituudilt tahetakse võtta suur osa tema seniseid ülesandeid ja Eesti kirjandusmuuseum on rahastusest ilma jäänud. Avalikkus on reageerinud asjakohase nördimusega. Toimuvat on nähtud rünnakuna eesti kultuuri vastu, täpsemalt emakeelse keele-, kirjandus- ja rahvaluuleteaduse vastu, mis on selle kultuuri tugisammasteks.
Teisalt – vähemasti alates 2007. aastast, tihti ka Sirbi veergudel, on avaldatud väga sellesarnaseid kurtmisi eesti humanitaaria riikliku toetamise teemal. Tookord kirjutas kirjandusteadlane Tiina Kirss sellest, kuidas meie teadussüsteem alahindab eestikeelset teadust. Järgnesid teised kirjatükid, kus filoloogid kritiseerisid teadustööde tsiteeritavuse ületähtsustamist ja bürokraatliku masinavärgi survet tegevteadlasele.  Rõhutati, et humanitaaria on aeglane teadus, mille tulemusi ei saa numbriliselt mõõta, ent just seda üritab jäik teaduse hindamise süsteem teha. Ka kuluaarides ironiseeriti selle üle ohjeldamatult, näiteks levisid anekdoodid inimestest, kelle uhked rahvusvahelised publikatsioonid nn üks-üks-ajakirjades kujutavad endast tegelikult nekrolooge.

Avalik pöördumine Eesti teaduse ja Eesti-uuringute rahastamise asjus
Lugupeetud Eesti Vabariigi President, Vabariigi Valitsus, Riigikogu, haridus- ja teadusminister, kultuuriminister, Teadus- ja Arendusnõukogu, Eesti Teaduste Akadeemia
Pöördume teie poole murega Eesti teaduse valdkondliku järjepidevuse, Eesti-teemaliste alus- ja rakendusuuringute jätkumise ja laiemalt ‒ Eesti Vabariigi põhiseaduse täitmise pärast.
Seoses Eesti teaduse üldise alarahastatuse ning rahastuspoliitika orienteeritusega rahvusvahelisele tippteadusele ja tehnoloogilisele innovatsioonile näeme muret tekitavat arengut, mis seab ohtu Eesti teaduse laiapõhjalisuse ja valdkondliku mitmekesisuse, Eesti-alaste uuringute jätkuvuse, rakendusliku teadustöö eesti keele ja kultuuri järjepidevuse tagamiseks ning seeläbi Eesti riigi põhialused.

ANDRES KOPPEL: Teadusrahastus vajab kooskõlas toimivat süsteemi
Kahjuks kujutatakse teaduse rahastamise debattides rahastuspilti sageli ühekülgselt. Kogu teadussüsteem näib koosnevat pelgalt ETAgi uurimistoetustest.
Teaduse rahastamisest on viimastel aastatel räägitud ja kirjutatud palju. Loomulikult on palju räägitud rahast, täpsemalt, selle nappusest. Teadusleppega tekkinud lootusejärgses pettumuses on n-ö suure pildi teemad leidnud paraku vähe tähelepanu. Viimase aja teadusdebatis on paigast nihkunud arusaamine, millised on põhiprobleemid ja millised neist tulenevad detailid. Kui kaob fookus, on probleemidele raske lahendusi otsida ja pole võimalik aru saada, kes peab need leidma.

SIRET RUTIKU: Õnnestunud granditaotlus peab eelkõige veenma teisi teadlasi
Teadlaste uurimistoetuste taotlemise üksikasjade lahkamine ajakirjanduses võib teadussüsteemiga vähem kursis olevates lugejates tekitada segadust. Seepärast on ilmselt vajalik selgitada, kuidas toimub Eesti Teadusagentuuris (ETAgis) uurimisprojektidele rahastuse taotlemine, taotluste hindamine ning rahastusotsuste langetamine.

MART RANNUT: Eesti keele aasta 2019
Keelepoliitika tegelikku mõju saab hinnata valitsuse ja ennekõike keelega seotud ministeeriumide toimimise alusel – need on aga seotud erakondlike ministritega.
Aasta 2019 oli eesti keele aasta, aga tähistasime seda ka ÜRO põliskeelte aastana. Miks teha seda Eestis ühegi põliskeeleta (kõige lähemal on meile saami keeled, Eesti muud keeled on õiguslikult vähemuskeeled), jääb kultuuriministeeriumi ametnike suureks saladuseks. Muuseas, maailma 7000 keelest on põliskeeli u 90%, nende kõnelejaid aga 5% maailma rahvastikust.

TRIINU TAMM Kuidas elab Eesti kirjandustõlkija aastal 2020?
Tõlkijate seas läbi viidud küsitlus näitas, et üks mureküsimusi on kaua samal tasemel püsinud tõlketariifid.
Oleme Eestis ikka olnud uhked selle üle, et meil ilmub palju head tõlkekirjandust ja et sedakaudu oleme saanud osa rikastavast ülemaailmsest kultuurivereringest. Selles töös on oluline roll kirjastajatel, ent vähemalt sama tähtis tõlkijatel, kelle tegemistest ja vaatenurkadest kuuleme kummati üsna harva.
Ega see väga ei üllatagi, et tõlkijad ja tõlkimine näiteks ajakirjanduses eriti jutuks ei tule. Tõlkija vähene nähtavus või lausa nähtamatus on selle ametiga ikka kaasas käinud. Kui palju on neid, kes tõlkekirjandust lugedes teadvustavad, et tekst on käinud läbi tõlkija valikufiltri, et nad ei loe algupärandit, vaid selle loomingulist teisendust? Paar kuud tagasi avaldas Mele Pesti artikli tõlkijatöö perspektiividest masintõlke ajastul, kus ta tõdeb: „Tõlkijad on alati pidanud leppima maailmaga, kus nende panust väärtustatakse selle tegeliku kaaluga võrreldes uskumatult vähe.“  Märt Väljataga on tõlkijaid võrrelnud Egiptuse püramiidide ehitajatega, kelle nime keegi ei mäleta.

ARTUR NILSON: Mõtlemise stiilist – globaalne tulumaksu akrobaatika
Eestil on võimalus olla teenäitaja kogu maailmale loobumisel ajast ja arust astmelise tulumaksu akrobaatikast ja üleminekul vahetule täieliku tulumaksu arvutamisele.
Uhkustame oma e-riigiga. Maailma keskmise taustal ehk isegi õigusega, kuid infotehnoloogia ja matemaatika võimaluste taustal on uhkustamiseks alust napilt. Selle põhjuseks on inimeste mõtlemise stiili ja arvutite võimaluste vaheline vastuolu, mis on tekkinud õppimise, mõtlemise ja otsustamise alusprotsessides meie kauge mineviku pärandi liigse osatähtsuse tõttu.
Tulumaksu protsent tulust kasvab koos tulu suurenemisega kogu arenenud maailmas. Seda protsenti arvutatakse kõikjal tulu astmete kaupa. Astmeline arvutamine sarnaneb akrobaatikaga, kus akrobaat ronib mingi puki otsa, asetab sellele uue puki, ronib selle otsa, asetab sellele uue puki, ronib selle otsa … ja lõpuks teatab uhkelt, kui kõrgele ta jõudis. Selle akrobaatika tunnetuslikest põhjustest tuleb juttu kirjutise lõpuosas.

JĀNIS DRIPE: Rail Balticu Ülemiste terminal kui julge arhitektuurižest
Zaha Hadid Architectsi kergelt futuristlik Ülemiste terminal on koos laiendatud lennujaamaga suurepärane Eesti maamärk.
Lätlastel on ebaharilik, kuid populaarne ajaviide: meile meeldib oma saavutusi võrrelda põhjanaabrite omadega. Eestlased on küll sageli osutunud paremaks, kuid hoiame kangekaelselt teie tegemistel silma peal ja püsime kannul. Sama kavatsen teha minagi. Detsembri keskel lõppesid läbirääkimised Rail Balticu (RB) ühisterminali projekteerijatega ning arhitektuurivõistluse võit määrati Zaha Hadid Architectsi ja Esplani ühistööle „Light Stream“ Võistluse žürii liikmena avan siinkohal väheke võidutöö tausta ning põhjendan tehtud valikut.

HELMI MARIE LANGSEPP, KRISTEL ALLIKSAAR: Kohtla-Järve viimane korter
Milline peaks olema kahanemisstrateegia Ida-Virumaa tööstuslinnas, kust inimesed kolivad naaberlinna, korteritest loobutakse ja linnasiltide taga on tükk tühjust?
Kohtla-Järve lugu on põlevkivitööstuse lugu. 1916. aastal avati Kohtla raudteejaamast nelja kilomeetri kaugusel põlevkivikarjäär. Suure ilmasõja aastatel rajasid kaks Peterburi erafirmat pealmaakaevanduse Järve külla ning allmaakaevanduse Kukrusele, kus parun von Tolli eestvõtmisel oli põlevkivi kaevandatud juba 1870. aastatest saadik. Nõnda avanesid tasapisi Ida-Virumaa maa-alused sfäärid.

ART LEETE: Komi kütid ja teadus
Kuidas kooskõlastada teaduslik käsitlus küttide tunnetuslike ootustega?
Vahel ikka mõtlen, et huvitav, kuidas suhtuvad komi jahimehed minu teaduslikku püüdlusse mõista nende maailmapilti. Kas me kulgeme isesugustes vaimuilmades või on maailmas kõik nii sarnane ja seotud, et kütil ja etnograafil polegi enam suurt vahet? Arusaamisele võiks kaasa aidata seegi, et oleme juba veerand sajandit tuttavad ning üksteisega harjunud.

Arvustamisel
Alan Wattsi „Raamat iseenda tundmise tabust“
Rimini Protokolli 20. aastapäevale pühendatud festival
Paide teatri ja Vaba Lava „Ma olen tuul“, Liina Vahtriku ja Piret Simsoni „Doktor Esperanto“
näitused: Liina Siibi „Huldufólk / Varjatud rahvas“, „Arkaadia“, Mandy Barkeri „Mereleiud“, Laura Põllu ja Eva Volmersoni „Tuleb ise“
torupilliseminar
Jakob Teppo ja Ingely Laivi kontsert
Franz Lehári operett „Krahv Luxemburg“
improvisatsiooni õppesuuna intensiivprojekt „METRIC“
mängufilmid „Väikesed naised“ ja „Pommuudis“