Mesipuu esimene lend. Anete Sammler intervjueerib Vaike Uibopuud. VAIKE UIBOPUU: „Öeldakse, et meie esimesed heliloojad ei olnud professionaalsed. Tõsi, aga see tugev tunne, mis nende laule lauldes haarab, tuleb ürgsest olemusest, seda ei saa sõnadesse panna.“
Tänavune laulupidu on eriline mitmeti: 150 aastat möödub esimesest üldlaulupeost ning 75 aastat Gustav Ernesaksa laulu „Mu isamaa on minu arm“ loomisest. Vähem teadvustatakse aga seda, et 20 aastat tagasi, 1999. aastal, kõlas üldlaulupeol ühendkooride esituses esimest korda koorilaul „Ta lendab mesipuu poole“. Kas tol hetkel teati, et Peep Sarapiku laul, mis on loodud Juhan Liivi luuletusele, jõuab inimeste südamesse? Seda on mõistlik küsida Vaike Uibopuult, dirigendilt, kes juhatas seda esimest korda suurel peol.
Loe lisaks: näituse „Laulupidu 1869–2019. Kommenteeritud märgid“ arvustust

KAAREL TARAND: Bruce Jackson kummitab jälle
Ühel sombusel septembrihommikul kuuleme raadiost, et Eesti koos liitlastega on Iraanile sõja kuulutanud.
Sisemaise suve poliitikavaikust kompenseerib tänavu välispoliitiline hoogtöö, mille on ette kirjutanud Euroopa kalender.
Euroopa mitmesugustes organites astutud samme ühekaupa lähemalt vaadates ei saa Eestit tulemuslikkuse eest just kiita. Demonstratiivne rapsimine Euroopa Nõukogus ja selle parlamentaarses assamblees (ENPA), rääkimata sellele järgnenud kodumaistest avaldustest, on asetanud Eesti taas üldpildile riiukukena. Seejuures puudub aga strateegiline käitumiskava, nagu on osutanud Andres Herkel Postimehes (2. VII). Eesti esindajad võivadki jääda endale korrutama, et tegutsevad „väärtuspõhiselt“ ja on moraalselt vankumatud, kuid kui see tähendab demokraatlikes otsustuskogudes alatihti vähemuse hulka jäämist, siis võib sama hästi öelda, et tegu on kehva diplomaatia ja võimetusega läbirääkimistel koalitsioone luua ja enamust võita. Vähemuse häälena silmapaistmisest on saamas Eesti puhul norm ka Euroopa Liidu organites.

VAHUR KOORITS: Tõde on üle hinnatud
Kui võitlus on põhimõtteline, ei mahu sinna mõistagi ükski kompromiss, ent ilma kompromissideta on demokraatlik poliitika võimatu.
Inimesi ei huvita tõde, vaid omakasu. Inimesed tahavad küll tõde teada, aga omakasu huvides on üllatavalt paljud valmis nahaalselt valetama. Kujutage ette ühismeedia sõdalast, kes levitab pidevalt mustanahaliste kohta rassistlikke artikleid ja meeme. Tema levitatud materjal on ilmselgelt vale. Selgitad talle tema eksitust, aga kas see muudab rassisti käitumist? Muidugi mitte. Nimelt ei huvita rassisti materjali tõepärasus, vaid see, et saab näidata mustanahalisi halvas valguses. Selleks sobivad aga ühtemoodi hästi nii õiged kui ka valed väited. Teate küll: pole vahet, mis värvi kass on, peaasi et hiiri püüab. Rassism on väärtushinnang, mitte faktide alusel kujunenud seisukoht. Järelikult ei saa seda väärtushinnangut ka faktidega kummutada.

Tagasi vaadates edasi ei saa. Elo Kiivet intervjueerib lahkuvat Tallinna peaarhitekti. ENDRIK MÄND: „Kui on seatud eesmärk, näiteks tänavate projekteerimises teha asju teistmoodi kui kümme aastat tagasi, siis selle ühe päevaga tagasikeeramine külvab kaost.“
Juuni keskel jõudis avalikkuseni uudis Tallinna peaarhitekti ametist lahkumisest. Endrik Mänd on linnaplaneerimise ametis töötanud peaaegu veerand sajandit ja seega ei olekski sel uudisväärtust, kui ootamatu teade poleks langenud samasse aega värske linnapea Mihhail Kõlvarti ümberkorraldustega. Likvideeritud on iseseisev keskkonnaamet ja ühendatud see kommunaalametiga ning keset jaanipühi välja kuulutatud piinlikult lühikese tähtajaga linnaplaneerimise ameti uue juhataja konkurss. Eelmisel aastal korraldati põhjalikult ümber peaarhitekti büroo ja sellest jäi lammutamise, tähtsuse vähendamise mulje. Peaarhitektita jäänud pealinn seisab ühes rivis naabervalla Viimsiga, kus juba mitu aastat puudub vallaarhitekt.
Linnapea eestvõttel on antud tagasikäik mitmele suurele teeprojektile ja asutud keskkonnatundlikke teemasid 180 kraadi keerama – seega sammutakse võitluslikult mineviku, XX sajandi poole. Kannapööre autostumise toetuseks räägib vastu kõigile linna senistele strateegilistele eesmärkidele, sh rohelise pealinna tiitli unistusele, rääkimata nüüdisaegse linnaplaneerimise inimkesksema avaliku ruumi põhitõdedest. Mänd oli aga seda avaliku ruumi suunda viimasel ajal järjest rohkem toetanud.

MART NIINESTE: Hädavajalik järjepidevus
Tänavune „Mägede hääl“ oli selgelt kuraatorifestival, mille külastamise pooltargument oli eelkõige usaldus Raul Saaremetsa maitse ja valikute vastu.
Festival „Mägede hääl“ 28. – 29. VI Eesti kaevandusmuuseumis Kohtla-Nõmmel.
Mulle meeldis, kuidas Narva mull kärgatas kultuuride kokkupõrkes kildudeks. Ida-Virumaa venekeelse võimuladviku uute tuulte trots saatis Eesti Vabariigi tema enda territooriumil sirgelt seenele. Külvivolinik Kukemeri seiklused kauge maanurga kolhoosi ideaalmaastikul said ajakohase ning tõsielulise naispeaosalisega järje. Kukkumine iseenesest ei tee veel haiget, seda teeb alles kokkupõrge maaga. Ida-Virumaa lahtimuukimine ei käi nii, et lähen kohale ja olen valmis messias. Selleks on vaja aastaid järjepidevat tööd.
Kui võrdleme kolme järjestikust „Mägede häält“, siis märkame selget suunamuutust. Kahel esimesel aastal tõi festival kohale kohaliku n-ö alternatiivpeavoolu paremiku ja meelitas sel moel püüne ette platsile ka keskmist publikut, kes on nõus maksma ennekõike selle eest, mis on talle eelnevast tuttav.

KEIU KRIKMANN: Kirjastamise korratu ajalugu
Liz Allan: „Me ei lase endale enam pähe istuda. Selline tugev seisukohavõtt on ajendatud praegusest poliitilisest olukorrast.“
Maryam Fanni (MMS), Matilda Flodmark (MMS), Sara Kaaman (MMS / Girls Like Us) ja Liz Allan (Tender Center / AtCS) osalesid Lugemiku sümpoosionil „Kirjastamine ja kogukond: erialased kontekstid“, kus rääkisid oma kogemustest kirjastaja ja graafilise disainerina ning feministlike projektide ja koostöö vajalikkusest kogukonna loomisel.
Loe lisaks: näituse „Väljaandja Lugemik. Trükiseid aastatest 2010–2019“ arvustust ja sümpoosionist-raamatumessist „Kirjastamine ja kogukond. Erialane kontekst“.

ANDU RÄMMER: Väärtustes peegelduvad ühiskonna minevikukogemused 
Eestlaste unikaalses väärtusmaailmas lõikuvad Kesk-, Põhja- ja Ida-Euroopa kultuuriruumide mõjud.
Rahvuslikke eripärasid nimetatakse sageli kultuurierinevusteks. Kuigi naabruses elavate rahvaste maailmanägemise viisid võivad sarnaste elutingimuste ja pikaajaliste kokkupuudete tõttu olla mitmetes aspektides vägagi sarnased, pole rahvuste vahelised erinevused kusagile kadunud. Rahvuslikke eripärasid selgitab väga hästi Hollandi kultuuriuurija Geert Hofstede poolt aastakümnete jooksul ülemaailmselt kogutud andmete analüüsii põhjal välja töötatud väärtusteooria. Kuna Hofstede 76 maal kogutud andmetele tugineva väärtusteooriaga selgitatakse kultuuridevahelisi erinevusi kokku kuues erinevas mõõtmes, siis võimaldab nende sügavam analüüs kõrvutada Eesti elanike väärtusi nii naaberühiskondades kui ka meid ajalooliselt tugevasti mõjutanud Saksamaa ja iseseisvuse taastamisel eeskujuks võetud liberaaldemokraatliku USA ühiskonnas valitsevate arusaamadega.

REET KASIK: Kust tuli helilooja?
Helilooja on Karl August Hermanni loodud nimetus, nagu ka näiteks haritlane, sünnipäev, salakuulaja ja veel tublisti üle saja sõna, mida me siiani eesti sõnavara püsiosana tunneme ja kasutame.
Laulupeo juubeliaastal on põhjust meelde tuletada kultuuritegelasi, kes on jäänud Eesti ajalukku seoses rahvusliku liikumise ja ärkamisajaga XIX sajandi lõpukolmandikul. Tolle aja kultuuritegelased ei olnud ühe eriala spetsialistid, vaid tundsid kohustust edendada mitmekülgselt ja avaralt kogu eesti kultuurivaldkonda: nad andsid välja ajalehti, arendasid seltsielu, kirjutasid laule, jutte ja luuletusi, korraldasid laulupidusid ja näitemänge, arendasid ja korrastasid eesti kirjakeelt.

Arvustamisel
Stuart Halli „Representatsioon. Kultuurilised representatsioonid ja tähistamispraktikad“
Andreas Heppi „Meediakultuur. Meediastunud maailmade kultuur“
Andrei Hvostovi „Kirjad Maarale“
kogumik „Minu lapsepõlvekodu oli Eesti NSV-s“
Jelena Skulskaja „Piiriamastus“ ja Nikolai Karajevi novell „Rosenbergi ksetra“
Haapsalu Tšaikovski festival
festival „Hard rock laager“
festival „Mägede hääl“
Berliini festival „Theatertreffen“
Vanemuise „Teravmeelne hidalgo don Quijote La Manchast“
mängufilm „Jaanipäev“

Esikülg:IVAR SAKK