ANDREI HVOSTOV: Süvariiklik vihakõne talupojamõistusliku komberuumi aadressil
Eesti haritlaskond peaks järjekindlalt tegelema ebamääraseks jäävate sõnade sisustamise raske tööga, et vältida tulevikus ajaloolaste kimbatust.
XV sajandi kunstnik Cosimo Rosselli, Sixtuse kabeli kaunistajate hulgas üks vähem tuntuid, on kujutanud juutide Egiptusest põgenemise dramaatilist stseeni. Maali vasakul poolel on Punane meri kahte lehte löönud, lubades Iisraeli hõimudel kuiva jalaga sellest läbi minna, ning paremal pool näeme vaarao sõjaväge hukkumas mere voogudes. Kõik on pildil õigesti, kõik on arusaadav, välja arvatud maali keskel kõrguv marmorsammas. Mida see artefakt seal teeb? On see kompositsiooni huvides sinna pandud?
Kindlasti sedagi, kuid sel on siiski kindel tähendus. Piiblist saame teada, et jumal pani iisraellaste ette liikuma teenäitajaks päevasel ajal taevani ulatuva pilvesamba, öösel aga tulesamba. Ilmselt võttis kunstnik piibli vastava koha ette, luges vulgata teksti, ei saanud täpselt aru, mis sorti sambast seal kirjutatakse – et see on pilvedest ja tulest moodustis –, ning maaliski pildi keskele soliidse marmorsamba, vist lausa korintose stiilis.

 „XIX sajandi vastus XXI sajandi küsimusele“. Rahvusluse mitmekihiline minevik ja keeruline olevik. Kristina Jõekalda ja Linda Kaljundi intervjuu võrdleva kultuuriteadlase JOEP LEERSSENIGA.

JUHAN KREEM: Baltisakslust (kaasa)haarata püüdes
Vastandumine ei tee olematuks fakti, et ükskõik kui umbmääraselt defineeritud saksa faktor on Baltimaade ajaloos põhjapaneva tähtsusega.
Eesti Rahva Muuseumi püsiekspositsiooni paigaldati möödunud aastal vitriin, kus on esitatud mõningad baltisaksa kultuuri aspektid. Tegu on märgilise sammuga, kui meenutada asjaolu, et ERM loodi omal ajal just vastukaaluks baltisakslastele: noored rahvuslased Eesti Üliõpilaste Seltsist ei olnud rahul peamiselt sakslastest koosneva Õpetatud Eesti Seltsi kahtlemata samuti rahvuslikult kallutatud kogumistööga. Samasugune eesti-saksa vastuolu iseloomustab ka Tallinna-maa muuseumimaastiku esiajalugu, kus provintsiaalmuuseumi kõrvale oli tingimata vaja luua omaette Eesti muuseum. ERM on küll eri aegade jooksul ja olude sunnil võtnud üle ka likvideeritud seisuslike organisatsioonide kogusid, kuid algne rahvuslik rõhuasetus eesti talupojakultuurile on jäänud domineerima.

MARTIN AIDNIK: Streikimisega lõpeb individualistlik rügamine enesesäilitamiseks
Ülikool ei saa olla eeskujulik tööandja, kui ignoreeritakse jätkuvalt töötajate toimetulekuraskusi ja ebakindlust.
Eelmise aasta detsembris allkirjastatud teadusleppega ette nähtud lisainvesteeringute väljajäämine riigi eelarvestrateegiast tõi Toompeale ja haridusministeeriumi ette sajad protesteerijad akadeemilistest ametiühingutest ja Eesti Noorte Teaduste Akadeemiast kuni tudengiteni. Valitsuse ootamatu suure nördimuse kaasa toonud otsusega teadusest jätkuvalt mööda vaadata ei lõpe aga juba pikka aega kestnud rahastamise saaga, sest teaduse ja kõrghariduse vallas on tajuda inimeste senisest suuremat usku oma võimesse poliitikasse sekkuda. Hämar ja stagneerunud esindamispoliitika asendus osalusega streigis, rohujuuretasand ehk akadeemilised töötajad ja tudengid on viimaks kerkinud pildile. 5. juuni hoiatusstreikidega Tallinnas ja Tartus avaldati valmisolekut jätkata võitlust 1% teadusrahastuse nimel. Senisest hoopis sisukamast küljest näitasid end akadeemilised ametiühingud koos katusorganisatsiooniga Universitas.

Rahvusooper peab kiiremini tegutsema. Anne Aavik intervjueerib rahvusooperi värsket  loomingulist juhti Arvo Volmerit. ARVO VOLMER: „Saalide täituvus näitab ühiskonna suhet töösse, mida teeme. Meie asi on pakkuda inimestele meelelahutust, olgu see pisarad või naer.“

Sõltumatu kunst on avantüüri vorm. Intervjuu kunstnik Vitaly Komariga. VITALY KOMAR: „Tuginedes kahes maailmas elamise kogemusele olen tõdenud, et võimud ja valitsused erinevad üksteisest ärrituvuse ja tundlikkuse astme poolest.“

MERLE KARRO-KALBERG: Kui pargipingil saab istuda, siis muu polegi tähtis?
Nii kaua kuni riigihankega tohib tellida autorist mööda minnes samaväärset mööblit ja võidab kõige odavam, jätkub Eestis väliruumi mööbli juhuslikkus ja kopeerimine.
Intellektuaalne omand pole kunagi olnud tähtsam kui nüüdisajal, autoriloomingut pole eales väärtustatud rohkem kui praegu. Sooviga kaitsta loojat ahnete korporatsioonide eest tahetakse tsenseerida internetti, sh ähvaradatakse, et kaob suurem osa Youtube’i sisust. Laste huvikoolidelt nõutakse tuhandeid eurosid muusika kasutamise eest, koolikontserditel kasutatava heliloomingu eest tuleb samuti autoritasusid maksta. Vastu on võetud seadusi, kohandatud direktiive, välja antud regulatsioone ja määrusi. Ühest küljest kaldub ülereguleerimine ebamõistlikesse kitsendustesse, teisalt on endiselt loomevaldkondi, kus valitseb tugevama õigusega metsik lääs, kus üht ideed on võimalik lõputult kopeerida ja kleepida, ilma et keegi midagi ette võtta saaks. Näiteks vohab segadus väliruumi mööbli disainis.

BARBARA LEHTNA: Kus ma olen, kui ma ei ole siin?
Kuhu kõik pagevad, miks muutub kohalolek – nii elus kui ka teatris – järjest raskemaks?
Jõuame autoga kuhugi, kuid meil pole aimugi, milliseid tänavaid pidi sõitsime. Teeme hommikuputru, aga seejuures võime vabalt kuulata kaaslase eelmise päeva kokkuvõtet ja teha ise päevaplaani. Esitame proovis teksti, ent samal ajal mõtleme järgmise suvelavastuse graafikule ja pähe tükivad pildid lapse eelmise õhtu lasteaia lõpupeost. Me oleme justkui siin, aga tegelikult oleme kusagil mujal.
Pole oma mures üksi. See artikkel toetub viimase aasta vältel Sõltumatu Tantsu Laval läbi viidud loomeuuringule ning selles püütakse mõtestada, kuhu inimesed pagevad ja miks muutub kohalolek – nii elus kui ka teatris – järjest raskemaks. Minu huvi käsitleda seda teemat tuleneb tähelepanekust, et tihtipeale ei ole ma enam siin: mõte ei püsi kohal ja millegipärast avastan end järjest rohkem vaimselt rööprähklemas. Kui võrdlen praegust olukorda paari aasta tagusega, siis näen, et varem suutsin tööle jõudes, s.t prooviruumi sisenedes jätta kaerahelbepudru ja argipäevakripeldused ukse taha, nüüd aga eksleb mõte üha rohkem ringi ja otsib pidevalt midagi.

RAIVO SELL: Isejuhtivad sõidukid tulevad. Kas oleme selleks valmis?
Küsimus, kas isejuhtivad sõidukid tulevad, on ammu asendunud küsimusega millal?, aga on veel palju tehnilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme, mis tuleb enne lahendada.
Tallinna tehnikaülikool (TalTech) alustas 2017. aastal Väino Kaldoja initsiatiivil koostöös Silberauto ASi ja ABB Eesti ASiga täismõõdus isejuhtiva sõiduki arendamist ja konstrueerimist. TalTechis loodi inseneriteaduskonna vanemteaduri Raivo Selli eestvedamisel ja rektor Jaak Aaviksoo toetusel projekti juhtmeeskond ning algas teaduskonnaülese projektimeeskonna komplekteerimine. Vähem kui aastaga valmis TalTechi üliõpilaste ja Silberauto inseneride koostöös isejuhtiv minibuss, mis sai nimeks Iseauto ja tegi esimese eduka demosõidu 20. septembril 2018 TalTechi 100. aastapäeva pidustustel. Tookord olid esimesed ametlikud reisijad rektor Jaak Aaviksoo ja Soome endine peaminister Alexander Stubb.
Projekti algusest möödus 1. juunil kaks aastat. Kuhu oleme jõudnud ja mida oleme õppinud?

RALF-MARTIN SOE: Targa linna tippkeskus Finest Twins
Piiriülesed linnad võtavad kasutusele uusi tehnoloogiaid ja teevad andmepõhiseid otsuseid
Tallinna tehnikaülikool sai Ragnar Nurkse instituudi eestvedamisel Euroopa Komisjoni programmist „Horisont 2020“ 15 miljonit toetust targa linna tippkeskuse Finest Twins loomiseks. Projekti, mis algab 2020. aastal, kaasrahastab järgmise seitsme aasta jooksul 17 miljoni euroga Eesti valitsus. Koordineerib seda Tallinna tehnikaülikool, kelle partneriteks on Aalto ülikool, Helsingi linn (Forum Virium Helsinki) ning majandus- ja kommunikatsiooniministeerium.
Seega rajavad TalTechi ja Aalto teadlased Tallinna maailma esimese piiriülese targa linna tippkeskuse, kus keskendutakse viiele valdkonnale – andmed, valitsemine, transport, energia ja tehiskeskkonnad – ning samuti Tallinna ja Helsingi ühise targa linnaruumi ja teenuste arendamisele.

Arvustamisel
Olev Remsu „Buraševo hullud“ ja Urmas Vadi „Ballettmeister“
kaks Laulupoelavastust: „Pidu tuli“ ja „Hakkame, mehed, minema“
Tallinna Filharmoonia hooaja lõppkontsert
näitus „Sots art ja mood. Kontseptuaalsed rõivad Ida-Euroopast“
„Kumu reiv“
Zuga ühendatud tantsijate „Müra“
Pedro Almodóvari „Valu ja hiilgus“
„X-mehed. Tume fööniks“