KAAREL TARAND: Kui tindimerel möllab torm
Teravuste vahetamine ajakirjandust ei paranda, arukad läbirääkimised võiksid seda teha.
Halloo, Toompea! Ajakirjandust rünnatakse. Ma tean, et seda ei tee põhiseadusliku riigivõimu institutsioonid ega isegi mitte erakonnad, vaid üksikud kehva kasvatusega inimesed, kes ei oska registreid valida. Parlament, valitsus ega ka erilised, erakonnaseaduse alusel tegutsevad MTÜd ei ole oma koosolekutel vastu võtnud ühtki otsust ajakirjandusvabaduse piiramiseks ega näidanud välja isegi kavatsust seda teha. Sellest hoolimata võib süü ajakirjanduse räbala olukorra pärast jääda kanda just teile, Toompea rahvas. Probleemi lahenduse täismäng ei ole avaliku võimu käes, kuid arvestatav osa sellest siiski. Targalt kaarte pannes võite saavutada korraga kaks võitu: paraneb vaba ajakirjanduse kvaliteet ning uute reeglite kehtestajatest saavad vabadust hindavate valijate silmis positiivsed kangelased.

KRISTA KAER: Üha hõredam pilt
Eesti keeles avaldatud raamatul on kerge peaaegu jäljetult pildilt kaduda, kuigi tegu võib olla mujal maailmas erakordselt menuka teosega.
Eestlased on alati olnud väga uhked oma tõlgitud ilukirjanduse üle. Erinevalt nii mõnegi teise kultuuri traditsioonist oleme alati tõlkinud originaalist ja kasutanud teiste keelte abi haruharva ning meie väärttõlgete tase on olnud üpris kõrge. Tõlgete arvu üle pole ka olnud põhjust nuriseda ja kunagisi lünki ja puudujääke oleme teinud tasa üsna usinalt. Viimasel ajal hakkab aga tekkima kahtlus, et asi pole enam kaugeltki nii roosiline, kui võib tunduda.

Kirjutamine on erootiline tegevusala. Intervjuu saksa kirjaniku RALF ROTHMANNIGA. Ralf Rothmann: „Ei ole ühtki teist kunstiliiki, mis elavdaks inimese sisseelamisvõimet ja hoiaks seda elusana sel määral, nagu kirjandus seda suudab.“
Kirjandusfestival „Prima vista“ toob sel aastal Eestisse ühe saksa nüüdiskirjanduse suurmeistri Ralf Rothmanni (sünd 1953).

DIETER NEIDLINGER: … nii kui mõra läbi käib tassist
Ralf Rothmannil on läinud korda avada sakslaste mentaliteedi arengulugu sõjajärgsetest aastatest tänapäevani.
„Selle peale võib ju depressiooni langeda!“ Niisuguse kommentaariga tagastas üks tuttav mulle Ralf Rothmanni romaani „Surra kevadel“, mida olin soovitanud tal lugeda. Nojah, vahest ei oleks pidanud talle andma seda raamatut novembris, kui pimedus paneb kahtlema, kas päikest üleüldse enam näha saab. Hilissügisel mõjub Rothmann liiga raskelt, sest tema tekstid paiskavad lugeja traagiliste sündmuste keskele. Ehitaja on sunnitud lõhkuma omaenda töö. Haigus röövib kõige lähedasema inimese. Noorsõdur peab tulistama parimat sõpra … Kirjeldades saatuselööke, keerukaid elujuhtumeid või ka lihtsalt täiskasvanuks saamise tragöödiat, kus lapsepõlvemaailm ja selle kord kokku variseb, tekitab Rothmann oma keelega samal ajal vaikse lootuse õhustiku – aimduse, et novembrile võib siiski järgneda imeline talv.

ÜLO MATTHEUS: Sõnavabadusest ajuvabaduseni
Sõnavabaduse viimase aja seisust kõneldes võib eristada kaht suurt etappi: sõnavabadus enne internetti ja ühismeediat ning pärast seda. Käsitlen ühismeediana ka meediaportaalide kommentaariumi – on ju see samuti mingite gruppide omavahelise suhtluse koht.
Sõnavabadus kuulub kõigile
Enne interneti levikut ja ühismeediat oli sõnavabadus, täpsemalt arvamuse levitamine ja tiražeerimine, privileeg, mis kuulus ajakirjandusele või ilmutas end selle vahendusel. Sellele pääses ligi piiratud hulk inimesi: ajakirjanikud, poliitikud, kolumnistid, ühiskonnategelased, kultuuritegelased jt. Sõnasaanutel oli autoriteeti, sõnal endal oli kaal, sõnakasutus oli väljapeetud.

ILMAR VENE: Jumalaema kultusest ja konkubinaadist
„Maarjamaa“ päritolu peaks olema tuttav igale eestlasele, kuid põhjuslikud seosed, mille tõttu nimi ilmunud, nii üldtuntud ehk pole. Need saab esitada väga lühidalt ja kokkuvõtlikult: XIII aastasada, kõrgskolastika võrsutaja, märgib ühtaegu neitsi Maarja kultuse haripunkti; püha kolmainsus muutus üha lähenematumaks ja katoliikliku kristluse keskmeks ülenes jumalaema koos oma vähem sakraalsete liiduliste, s.t arvukate pühakutega. Nähtus on sedavõrd eriline ning seejuures nõnda aegunud, et eesti keeles ei saa sellest vääriliselt kõneldagi. Ütelgem siis ärapühitsetud ja kõigile tuntud tähist appi võttes – XIII sajand oli „Stabat materi“ aeg. Kes jõuaks kokku arvata heliteosed, mida muusika ajaloos, Palestrinast Arvo Pärdini, on selle ladinakeelse sõnapaariga pealkirjastatud?

FRANCISCO MARTÍNEZ: Maarjamäe mäluta memoriaal
Maarjamäe memoriaali ei devalveeri mitte negatiivsed pärandnarratiivid, vaid poliitilise töö lagunemisseisund ja institutsiooniline hoolimatus.
Miks on nii muljetavaldav memoriaal maha jäetud? Seda küsimust võib sageli kuulda välismaalastelt, kui nad on sattunud Maarjamäele ja näevad nõukogudeaegset maastikukujundust. Minu vastus neile on, et see lagunev memoriaal kuulub ühismälu sellesse ossa, mis on Eestis läbi töötamata, kutsudes esile unustamist lagunemisseisundi aeglase kulgemise abil. Mineviku diskursusel on ka materiaalne elu, nii nagu ehitatud keskkond aitab kaasa väärtuste konkretiseerimisele ja mälu kujutamise tahkumisele. Aga kui ideoloogia hakkab ehitatud keskkonnas kaasa mängima, võib väita, et teatud memoriaalide hooletusse jätmine on üks poliitika tegemise vorme. Maarjamäe Nõukogude ajal loodud tehismaastikku võib seostada riikliku tõlgendusega: viisiga, kuidas poliitiliselt õrna minevikku praegu käsitletakse.

ELO KIIVET: Kuidas rääkida arhitektuurist?
Avatud uksed, silmad ja meeled aitavad ruumi märgata ja ühist keelt leida. Teadlikum, arhitektuuri mõistev ühiskond oskab nõuda paremat elukeskkonda.
Linna- ja ajalooretked ning majaekskursioonid on järjest rahvarohkemad. See annab märku kasvavast huvist ümbritseva ruumi vastu ja peegeldab ka loomuomast soovi näha, mis toimub suletud uste taga. Avatud uksi pakkus aprilli viimasel nädalavahetusel esimest korda toimunud „Open House Tallinn“, kus osales ligi 5000 ruumihuvilist, kes vabatahtlike giidide juhtimisel astusid sisse kohtadesse, kuhu muidu ei pääse või ei satu. Tallinna külastas ka Open House’i asutaja Victoria Thornton, kes rõhutas, et kuigi ettevõtmine on levinud viiele kontinendile, on selle mõte avada elanikule oma kodulinn – see on kohalik üritus kohalikule inimesele.

RASMUS KASK: Kuidas hinnata taluarhitektuuri?
Taluarhitektuur ei sünni ega muutu üksnes ajaloo tõmbetuulte mõjul, vaid pragmaatiliste otsuste tõttu. Kultuurilise tähendusrikkuse kõrval peegeldab ehituslugu iga omaniku väärtusi.
Miks on üldse vaja kaitsta vanu taluhooneid? Rehielamuil või taluhäärbereil võiks lasta ju lihtsalt olla ja laguneda, aga mingil põhjusel on välja töötatud hulk kaitsemeetmeid. Olen kolmes artiklis käsitlenud taluarhitektuuri hoidmisega seotud üldisi ja tehnilisi teemasid, kuid vastamata on jäänud üks oluline küsimus: milles seisneb taluhoonete väärtus? Vaatlengi nüüd vastuseid sõltuvalt vastaja arusaamisele ehituspärandist.

ANDREI LIIMETS: Õudusfilmide renessanss
Pärast mitut tõusu ja langust on õudusfilmidel alanud uus kuldajastu ja neist on võimatu mööda vaadata ka žanrikaugel publikul.
Ei juhtu sageli, et kevadeks näib aasta olulisim film juba ekraanidele jõudnud olevat. Veelgi märkimisväärsem, kui selleks juhtub olema žanrifilm ja mitte lihtsalt žanrifilm, vaid sageli vähem väärt filmikategooriasse arvatava õudusžanri esindaja.

Filmikunstile truu mees. Intervjuu Louis Garreliga. Louis Garrel: „Huumorimeele hoidmine oli üks „Truu mehe“ stsenaariumi kirjutamise võtmeelemente. Püüdsime vaatajate ootustega pidevalt mängida.“
Louis Garrel on tõeline uuema põlvkonna prantsuse filmiaristokraat. Vanaisa Maurice oli näitleja, onu Thierry tegutseb eduka produtsendina ja isa Philippe Garrel on filmilavastajana pälvinud preemiaid nii Veneetsiast kui ka Cannes’ist veel 2017. aastal. Ka Louis astus karjääri algul üles mitmes oma isa filmis, kuid staari tegi temast Bernardo Bertolucci „Unistajad“,1 millele on järgnenud hulgaliselt häid osatäitmisi, hilisemast ajast ehk meeldejäävam Jean-Luc Godardi roll filmis „Aukartust äratav“.

KAUR RIISMAA: Tuha(t)kunstnik. Kui juhusest saab seaduspära
Ega Jaan Kross saanudki ju kuskil mujal mähkmetes vigiseda kui just Käthe Weltmani seina taga.
Kõigepealt. Ega Jaan Kross saanudki ju kuskil mujal mähkmetes vigiseda kui just Käthe Weltmani seina taga. Ei ole ka kõige pöörasemas kujutelmas mõeldav, et Weltmanite naaber olnuks Alliksaarte pere. Või et pisikese Krossi akna taga semminuks Erni oma tulevase proua Hiirega. Kirjaniku puhul, kelle loomingu üks põhivõtteid on juhuste seaduspärasusega traditsiooni katkematusele osutamine, pole mõeldav, et Tammsaare ta akna all sirelipõõsas Käthega sehvti ei teinud.

Arvustamisel
Vanemuise „Madama Butterfly“
festival „Jazzkaar“
Tallinna Linnateatri „Kant“
kogumik „Studia Philosophica Estonica, kd 11.1. Faktid, vaidlused ja argumendid tõejärgsel ajastul“
Tartu Uue teatri „mobiilsed definitsioonid“
Saskia Boddeke kuraatoriprojekt „Seks ja meri“
Ralf Rothmanni looming
DYCE’i finaalkontsert „Värske veri“