Kas keegi mäletab veel, mida ütles presidendi sisenõunik Toomas Sildam riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjonile presidendi kantseleile lisaraha küsimisest aru andes? Või et üldse midagi sellist juhtus?[1] Ei mäleta? Ometi oli see kuum teema veel kuu aja eest, augusti keskpaigas.
Aga seda, kuidas sai Isamaa katuseraha toel sünnitatud rahvastikupoliitika mõttekoda Pere Sihtkapital rahvastikuregistrist tuhandete lastetute Eesti naiste andmed ja mida neilt naistelt küsiti?[2]
Pole ka ime, kui ei mäleta, sest juba on käsil uus kuum poliitiline skandaal rubriigist „Kaja Kallase sõnad ja teod“ ehk siis enese Venemaa-vastaste sanktsioonide eestkõneleja ja moraalikompassina positsioneerinud peaministri vassimine, kui uurimise alla võeti tema abikaasaga seotud firma veod Venemaale.
Skandaal skandaali otsa. Uudistel on paratamatult vaid teatud eluiga ja aeg järab teemade uudisväärtuse kallal hullemini kui ürask kuusepuus ning kuigi pidevad skandaalid kõiki väsitavad, on need siiski märk elutervest demokraatiast, tugevast (kodaniku)-ühiskonnast, professionaalsest ajakirjandusest ja sõnavabadusest. Skandaalid võimaldavad kontrollida kollektiivse moraalikoodeksi toimimist ja moraalse autoriteedi sümboolsele positsioonile valitud poliitiku hälbivat käitumist avaliku arvamuse vitsaga karistada.
Skandaalid on sagedasemad nii poliitika ja meediakultuuri muutumise kui ka tehnoloogilise innovatsiooni tõttu. Poliitikaliidrid brändivad end tähelepanukapitalismi ajastul julgemini kui kunagi varem kui teatud omadustega isikut, ja mitte ainult mingi ideoloogia esindajat, ning on seepärast nähtavamad ja rahvale „lähemal“ kui kunagi varem. Meedia on professionaalsem, aga ka agressiivsem. Ühismeedia annab poliitikutele võimaluse vahetuks suhtluseks oma auditooriumiga, kuid teisalt ka sellele auditooriumile skandaali puhkedes sõna sekka ütlemiseks ja teema ülal hoidmiseks.
John B. Thompson, kes tõi oma raamatuga „Political Scandal: Power and Visibility in the Media Age“ poliitskandaalid teemana perifeeriast meediauuringute keskpõrandale, defineerib poliitilist skandaali kui tegu või sündmust, millele on omane üleastumine mingitest piiridest, normidest, väärtustest või moraalsetest ootustest ja mis avalikkuse ette jõudes kutsub esile tugeva (negatiivse) reaktsiooni – ehmatuse, nördimuse ja viha.
Thompsoni arvates on skandaalid tänapäeva demokraatia lahutamatu osa ja need on mõjusad, kuna peegeldavad uut tüüpi avalikku ootust – ka valijaskond ei kipu enam traditsiooniliste ideoloogiatega samastuma ja seetõttu on poliitiku maine tähtsam kui kunagi varem.
Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudi poliitikasotsioloogia dotsendi Mari-Liis Jakobsoni andmetel kestavad Eesti ministrite skandaalid ühest kuni 946 päevani,[3] venimise on põhjustanud tehtud vea eitamine või õigustamine. Thompson nimetab seda teise järgu skandaaliks – see on olukord, kus poliitik algset üleastumist eitab, varjata üritab või õigustab, mõistagi puhub sellega skandaali lõkkele ja surve poliitikule järjest kasvab.
Head skandaali ei tasu raisku lasta, sellest tuleb õppida.
[1] Sildam ütles, et ei mäleta, kellega on presidendi kantselei lisarahastuse ja riigikogus vastuvõetavate seaduste väljakuulutamise teemal rääkinud, ja väitis, et kui midagi oligi, siis oli tegu kalambuuri või naljaga, mistõttu teda mõisteti valesti. Plekid jäävad paljudele!
[2] Pere Sihtkapital sai andmed õigusvastaselt Tartu ülikooli nime kasutades – Tartu ülikooli sotsiaalteaduste toonane dekaan Raul Eamets oli ka sihtasutuse nõukogu liige. Lastetutelt naistelt küsiti poliitiliste eelistuste, seksuaalpartnerite arvu, varasemate suhete kestuse, seksuaalse sättumuse jpm kohta. Eetikomitee luba uuringul puudus.
[3] Marju Himma, Teadlane selgitab, mis on poliitilised skandaalid. – ERR 23. IV 2018.