Kontsert „Segakoor Noorus 60“, CD „Lendutõus“ esitlus 12. IX Eesti muusika- ja teatriakadeemia suures saalis. Segakoor Noorus, dirigendid Maarja Helstein ja Taavi Hark. Laval veel Ingely Laiv-Järvi (oboe), keelpillikvartett Prezioso, Aule Urb (metsosopran), Rainer Vilu (bass), Markus Leppoja (tenor), Liina Sumera (flööt), Tiit Joamets (vibrafon, ksülofon) ning Karl Petti Band: Karl Petti (kitarr), Argo Vals (kitarr), Indrek Mällo (basskitarr), Taniel Kuntu (klahvpillid) ja Harald Soosalu (trummid).

Segakoor Noorus tähistas 60. tegevusaastat. Saatuse (ja koroonapuhangu) tahtel lükati selle aasta kevadel toimuma pidanud kontsert pool aastat edasi. Noorus alustab novembris tegelikult juba 61. hooaega. Sügisene pidu­päevakontsert on aga mõnevõrra teretulnumgi, kuna kevadkuud kipuvad koori­muusikakontsertidesse uppuma.

Kontserdi esimeses pooles kõlanud repertuaar pidavat praeguse koori olemuse avama. Oli selge, et noorte heliloojate uudisloomingu esitamine on koori südameasi – on seda olnud kogu kuuekümne tegutsemisaasta jooksul. Viimase kümnendi tutvustamiseks olid kavva valitud kolme noore helilooja teosed: Sander Soku „Sirelite aegu“, Maria Kõrvitsa „All õhtutaeva“ ning Mariliis Valkoneni „Lendu­tõus“. Viimane on ühtlasi ka tähtpäevaks välja antud CD nimilugu.

Kõigi kolme teose tekstis on omajagu romantilist ja looduslüürilist joont. Kontserdi esimene pool mööduski kõlaliselt justkui kevadsuvises õietolmus lenneldes. Koori hõrk ja nooruslik kõla sobis selleks nagu valatult.

Kaht esimest laulu dirigeeris Nooruse abidirigent Taavi Hark, kelle kohati hoogne, ent detailne käsitlusviis jättis igati läbi mõeldud mulje – vahel võib koorile ehk isegi rohkem musitseerimisjulgust lubada. „Sirelite aegu“ (autor Sander Sokk) mõjus veidi rabedalt ning tundus, et kontsertolukorraga alles kohaneti. Järgmiseks lauluks oli koor juba keskendunud ning enesekindel. Maria Kõrvitsa „All õhtutaeva“ lõi õdusa atmosfääri. Vaiksed, kinnisel häälikul lauldud õhkõrnad virvendused andsid märku EMTA suure saali heast akustikast – ka kõige vaiksemad nüansid jõudsid kuulajani. Kõrvitsa teoses liitus koori rännakuga ka oboe (Ingely Laiv-Järvi), nende koostöös moodustus hõrk ja orgaaniline ansambel. Sellise partnerluse puhul on oht, et instrument paljastab koori intonatsiooni­praagi ja mõningase helistiku kõikumise. Seda sorti väikesed libastumised ei lõhkunud aga meeldivat üldmuljet. Kui muidu võiks nuriseda koori summutatud või liiga uduse kõla üle, siis Kõrvitsa teose ettekandele aitas see pigem kaasa.

Esimesse poolde mahtus veel ka Nooruse peadirigendi Maarja Helsteini juhatatud Mariliis Valkoneni teos „Lendu­tõus“, mis algas eelnenuga kontrastiks väga julge ja selge kõlaga. Tekstitundliku muusikakäsitluse tõttu oli teost põnev jälgida. Koor ja keelpillikvartett Prezioso põimisid seitsmest osast koosneva tsükli kenaks tervikuks.

Pärast vaheaega tuli ettekandele Alo Mattiiseni risotoorium „Roheline muna“. Peeter Volkonski tekstile loodud teos oli kontserdi esimese poole üldmuljega võrreldes ilmselgelt kontrastne. Selle teose puhul polnud tegu õrna akustilise koorilauluga, vaid esiplaanile kerkisid hoopis bänd (Karl Petti Band), instrumentalistid (flöödil Liina Sumera ning ksülofonil ja vibrafonil Tiit Joamets) ja solistid (Aule Urb, Rainer Vilu ja Markus Leppoja). Küllap polnud lihtne ülesanne asuda rollidesse, mida täitsid 1985. aasta Tartu levimuusikapäevadel ansambel In Spe ning solistid Peeter Volkonski, Hardi Volmer ja Silvi Vrait. Kuna „Roheline muna“ on oratooriumi vormis komponeeritud absurdne anekdoot, ei piisa solistidel pelgalt lauluoskusest: appi tuleb võtta ka näitlejameisterlikkus. Aule Urb (naine) ja Rainer Vilu (miljonär) elasid oma rolli sisse märkimisväärselt tõetruult. Koomilisi tegelasi mängida pole sugugi lihtne, mistõttu tuli lauljatel suhtuda oma naljaka rolli kehastamisse täie tõsidusega.

Urva kirglikult lauldud naise tegelaskuju ning Vilu kergesti ärrituva, kuid paraja ohmuna mõjunud miljonär pakkusid publikule rohkelt emotsioone. Kuna need kaks lauljat on näitlemisega varemgi kokku puutunud, valmistas eriti suure üllatuse hoopis Markus Leppoja (aborigeen, jakuut, aednik). Tema kolm karakterit olid selles kaoses küll ehk gramm tagasihoidlikumalt välja mängitud, kuid oma hääle äärmuslikke võimalusi katsetas Leppoja üsna julgelt. Niivõrd mitmekesiste osade laulmine võimaldab oma vokaalseid piire kombata ja hulganisti uusi värve leida.

Koori kanda oli jutustaja ja kommenteerija roll. Muusikaline materjal kõlas lihtsakoeliselt, ent tabavalt. Teose samalaadsetes sisulistes olukordades kordusid kindlad motiivid. Need väikesed löövad viisijupid jäid kõrvu helisema veel kauaks pärast kontserti. Instrumentaalses pooles lisasid groteski flööt ja ksülofon ning retsitatiive saatnud klavessiini kõlaga süntesaator.

Taas kerkis päevakorda igivana võimenduse küsimus. Kuidas teha nii, et kõik osalised, s.o koor, solistid ja bänd, oleksid saali ühtmoodi hästi kuulda? Sel kontserdil oldi tõele juba üsna lähedal, kuid viimane samm jäi siiski astumata. Koorile olid võimenduseks lisatud koorimikrofonid, mis tagasid enamasti koori kõla jõudmise saali, kuid olid siiski nii ebastabiilsed, et koorinumbreid pidevalt selgelt kuulda. Võib ju nuriseda, et miks peab bänd nii vali olema ja kas neid trumme ei võiks poole vaiksemalt mängida. Sel juhul kaoks aga bändi kõlajõud ning tulemus mõjuks taustamuusikana. Ainsa lahendusena torkas pähe, et ka koor võiks kasutada põsemikrofone nagu solistid. Siis oleks ehk lõpuks ometi koor võrdväärne lavapartner. Loomulikult on see naiivne mõttekäik suuresti unistus, kuid ühel päeval on see kõik ehk võimalik ja kuulaja ei pea kooripartiisid jälgima kavalehelt.

Kontserdi esimene ja teine pool olid nii meeleolult kui ka muusikastiililt vastandlikud. Ühte kandis lähiminevik ning mõtestati Nooruse eesmärke ja olemust tänapäeval, teises heideti pilk minevikku, 35 aasta taha, nii et kunagised lauljaid kuulasid, nostalgiapisar silmanurgas. Üldjoontes oli see jätkuvalt elujõulise koori igati õnnestunud, mitme­külgse repertuaariga kontsert.

Nooruse veebisaidil on kirjas: „Lähtuvalt koorile pandud nimest ning kurvast tõsiasjast (mis kajastub ka koori motos), et keegi ei püsi noorena korraga järjest üle 30–40 aasta, on koori liikmestik pidevas muutumises“. Just seetõttu paistab, et Noorus on oma põlvkonna nägu, kannab selle ideaale ja eesmärke. Kontserdi põhjal võib oletada, et eelmine Noorus oli mõnevõrra lustakam ja hooletum, kompas uusi piire ja elas hetkes, praegune Noorus vaatab vahest rohkem sissepoole ega jookse uisapäisa uute ideede ajel ringi. Elu keeb alati, kuid väljendusviis erineb ajas.