Selline sõnum on alati omamoodi religioosne, isegi kui ei seostu otseselt mõne kiriku või filosoofiaga ega nimetagi end vaimsuseks. Kandis ju sellesarnast tundmust ka Tõnu Õnnepalu luulepäevik „Kevad ja suvi ja” (2009). Õnnepalu raamat on sobiv ja suhteliselt värske kõrvutus Lintropi raamatutele teiselgi põhjusel: see näitab, et luulepäeviku vorm ei ole eesti kirjandusele võõras. Näiteid leiaks veel: päevikulisest (päevade järgnemise ja möödumise) tundmusest on mu meelest üksjagu kantud ka näiteks Jaan Kaplinski „Õhtu toob tagasi kõik”, raamat, mille meeleolud ja maitsed Lintropis päris selgelt vastu kajavad. Kaplinski kirjutab näiteks sedasi: „Aiaasemel oli paar raagus sõstrapõõsast / ja sirelit. Tee läks edasi mäkke / ja viis lagendikule, mille ääres / kasvas üksik lodjapuu, okstel / veel mõni punane marjakobar. / Nad olid mõnusalt hapud. / Külm oli neid näpistanud”. Ja Lintrop „vastab”: „Hallaööd sammuvad reas / läbi sügisõhtute kollase värava / toetan külmast kohmetud käed / vastu siledat kasetüve / ja püüan mõistatada / kuidas on olla puu / kelle kehalt langevad homme / viimased lehed”. Mis eristab aga Lintropi Õnnepalust, Kaplinskist jt, on tema lähenemine kirjutamise protsessile.
Lintrop ei asu kirjutama päevikut, mis ühel ajahetkel algab ja teisel lõpeb. Ta raamatutel on küll ajaline algus ja lõpp, ent need puudutavad vaid raamatut kui sellist, mitte aga (päeviku) kirjutamise protsessi. Lintropi jaoks nagu puudukski kahesus päevast päeva luuletamise ja elamise vahel, juba ainuüksi „kirjutamise” ja „elamise” jaotamine kaheks eri sõnaks mõjub tema puhul mõnevõrra ebaadekvaatsena. Teisisõnu näib, et Lintrop ei kirjuta mitte selleks, et luua kirjandusteost, ega ka mitte selleks, et talletada oma päevi. Pigem on nii, et nõnda nagu elamisest ei saa lahutada olemasolu, ei saa Lintropi luule puhul olemasolu lahutada luuletamisest. Nõnda on teda lugedes alati tunne, et isegi kui raamat lõpeb, jätkub luule endiselt.
Sellisel lähenemisel on kahtlemata oma võlud – elamine sundimatus loomises, kas mitte sellest ei unistagi paljud kirjanikud, kunstnikud, heliloojad jt –, ent siiski ka mõned puudused või ohud. Sellal, kui elu ja loomise ühtlane voog Lintropi loomingus raamatust raamatusse üha kasvab, on seal minu meelest vähemaks jäänud kõrgpunkte või laineharju, mis päevade üldisest ja ühtlasest pinnast oma tavatus ereduses (või tumeduses) ainulistena esile kerkiksid. Nõnda ongi „Uksed ja inimesed” ühtpidi tihedam, kompaktsem ja intensiivsem kui kõik Lintropi eelmised raamatud, teistpidi on siin aga ka kõik ühesugusem ja monotoonsem – ehkki see monotoonsus on valguse- ja rahuküllane.
Kirjeldus ja õpetus
Sellise rahus kulgemise juures on tähelepanuväärne seegi, et Lintropi luule ei ole mitte kõigeküllase olemise, vaid pigem kõikeärgitava minemise luule. Ka selles lahkneb ta Kaplinskist, kes tos samas eelmainitud kogus kirjutab näiteks nii: „Ma ei tea, kas iga usklik / on nii rõõmus, et Jumal on olemas, / kui olin mina, kuuldes / kodukaku huikamist saarepuult, / kus juba tosin aastat / on ta pesakast. Nüüd / on ta seal pesitsenud / juba neli või viis kevadet. / Tema on olemas”.
Lintrop ei otsi küll otsesõnu Jumalat, vähemalt mitte selle sõna kristlikus tähenduses, ent siiski näib ta otsivat midagi enamat lihtsalt olemasolemisest päevis, mis lähevad mööda. Ka ise tuleb minna; minemine on olemise niisama lahutamatu ja vajalik osa kui selle minekulolemise kirjapanek. Olemine ei ole veel minemine; pigem on just minemises peidus päris olemine. Mineku element väljendub „Ustes ja inimestes” seejuures üsna mitmel moel. Esiteks autor rändab, ent seda ennekõike selleks, et rännata enese sisse. See on teekond, mis sarnaneb kloostrisse sulgunud munga rännakutega – suurima rännakuga, kus füüsiliselt ei astuta sammugi. (Pealkirjas kajastuv ukse kujund tundub siin samuti tähistavat ennekõike minekut, mitte pelgalt kiikamist võimaluste paljususse.) Endasse rändamise vajadus väljendub juba raamatu avaridades: „Maailma uks avaneb sissepoole / oma purpurkäikudest läbi / tuleb meil minna.” Ent sama idee kordub ka reisil, näiteks luuletuses „Vaatan tulle”: „maailm koondub / kitsasse ringi / raudahju ümber / aeg ei tähenda / enam midagi / kui on pime / on õhtu / ilma ühegi / tagamõtteta / külm märg / ja lumine õhtu / mille südames / köeb jakisõnnik/ / praegu tuleks / endasse pöörata pilk / oma väikese / tulekübeme poole / rõõmuga vaadata”.
Teiselt poolt on minekuks juba autori üldine vaimne pürgimus. Lintrop vihjab vajadusele puhastuda ja oma vaimus edasi liikuda: “mitmehäälse palvelaulu / kutse teenistusele / pühamusse selgesse / kus pärast pööripäeva / ohvriks tuleb tuua / meelte kammitsad”. Selgemalt väljendubki vaimne siht just neis tekstides, millel suurem filosoofiline varjund, nt luuletuses „Tunnen”: „kui ma suudaksin / vaimupeeglisse kaeda / tühi oleks vast seegi / ainult teravad tähed / vilkumas mägede kohal / ainult koos õhtuse tuulega / minuni kanduv / meditatsioonimuusa / Ani La ühtlane / sisendav hääl / tühjusest rääkimas”.
Siinkohal võikski küsida, mille poolest erinevad omavahel üldse tõlgendatud ja niiöelda puhas, seletamata, pelgalt kirjeldatud kogemus. Olen kõnelnud juba ennegi (Looming 2010, nr 9), et Lintropi looming on kõige mõjusam just siis, kui ta saavutab suurima lihtsuse ehk muutub pelgalt pildiks, maastikuks, valguseks. Sama tundmus valitses mind ka „Uksi ja inimesi” lugedes; eeltsiteeritud katkele kõrvutuseks sobiks seepärast hästi üks teine, luuletusest „Olen järelikult”: „kõht on täis / janu ei vaeva / pole külm ega kuum / mägihakid lendavad / madalalt üle / hüüdes oma / kähedaid tervitusi / siis tuleb ilus / tamangi tüdruk / ja küsib / mida ma kirjutan / panen temagi / oma ridade sisse / sest et nõnda on õige”.
„Nõnda on õige” selles luuletuses ainuüksi seepärast, et selline on luuletusekirjutaja tuju – see sobib päevikupidaja dokumentalismiga, ent on ometigi lüüriline. Dokumentaalsuse ja lüürilisuse ühendamist võibki pidada Lintropi raamatus üheks suuremaks kirjanduslikuks saavutuseks.
Idamaa ja põhjataevas
Panin tähele veel seda, et „Ustes ja inimestes” kordub omajagu sagedasti õhtu (ja öö) motiiv: tõsiasi, mis mõjub väga iseloomulikult põhjamaiselt. Sest ainult põhjamaa inimene suudab mu meelest lõpuni mõista valguse peaaegu et lõputuna näivat pehmust ja mahedust; ainult põhjamaa inimene on kogenud seda, kuidas valgus võib olla madal või poolhämar terveid tunde, kuidas valguse ja pimeduse vastanduse vahele jääb lugematul hulgal pooltoone. Seepärast tundubki, et niivõrd kui „Uksed ja inimesed” on oma mõttekäikudelt orientaalne, on ta oma meeleolukangailt ometigi ühevõrra põhjamaine ning temas kajastuvad otseselt või kaudselt mitmed meie oma autorid: eelnimetatud Kaplinskile lisaks näiteks Masing, Enno jt; endast nooremast põlvkonnast haakub ta otsapidi Maraniga, või isegi Kompuse debüütkoguga (mis erineb tugevalt tema hilisemast sürrealismiainelisest loomingust).
Isegi eespool toodud katkes luuletusest „Tunnen” tajun ma korraga kahte poolust: tühjus on siin ühtpidi muidugi üks budismi võtmekontseptsioone, samas mõjub aga tühjus eesti luules alati teatud liiviliku karguse ja selguse võrdkujuna. Üks eredamaid selle põhimõtte kajastusi on ehk Andres Ehini luuletuses „Tühi Eesti”: „laiad laaned tühjad väljad / öösel jäätab päeval nõrgub / väiksed läänelikud linnad / külateedel tuisupõrgu // ainult koidutundi ehib / tõusva päikse punastus / tühjus on me suurim puudus / tühjus on me lunastus”. Tähelepanuväärne on siin just see, et kummaski kontekstis – ei budistlikus ega eestimaises – ei ole tühjus kokkuvõttes mitte negatiivne mõiste, vaid pigem viide teatud tühi (ehk puhas) olemisele.
Kokkuvõtteks võ
ib öelda, et kui „Uksed ja inimesed” settib lugejasse, siis teeb ta seda aeglaselt: ta võib pärale jõuda siis, kui inimene on raamatu lugemise lausa unustanud, või vähemasti unustanud selle, milliste kujunditega ta seda tehes kokku puutus. Kestma jääb tundmus. Õigupoolest paistab mulle Lintropi ideaalse lugejana see inimene, kes võtab ta raamatu ja loeb sealt iga päev ainult ühe luuletuse, s.t just nõndasamuti, nagu need luuletused on kirjutatud, päevhaaval. Arvan seda mitte niivõrd sellepärast, et iga luuletus oleks tähendustest nõnda pungil, et tema „läbimiseks” kulub terve päev – kuigi vahel ehk ka seda –, vaid pigem seetõttu, et ainult selline lugemine võimaldab jõuda samasuguse ajarütmini, mis on nende luuletuste kirjutamist kandnud ja mis on võib-olla neis ka kõige olulisem.