Silver Sepp: Enne Norrat olin Viljandi kultuuriakadeemias, suhtlesin rahvamuusikutega, ka Ro:toro tuli sellest džässi- ja pärimusosakonna vahelisest läbikäimisest. Tantsisin tantsuklubis, see mulle meeldis, aga seal mängitakse lugusid hästi pikalt ja palju oleneb, kas partneriga tekib midagi, suvalise partneriga alati ei teki. Norras nägin üht erilist meest, keda vaadates sain aru süvenemisest ja sellest, kuidas saab tantsu sisse minna. Ta oli nii keskendunud, kui läks tüdrukuga tantsima ja  partnerit juhtis. Siis tuli äratundmine, nagu kunagi nähtud loos Transilvaania noortest, mida Jaak Johanson ikka räägib: vanusest, kus tüdrukud on juba naised ja poisid alles lapsed, samas on need poisid näinud oma isasid ja vanaisasid tantsimas ja see hoiak on neil kõigil olemas. Sama nägin mina Norras – mehi tantsimas, nägin, kuidas saab ka tantsida, nägin tunnet. Palju oli selliseid õhtuid, kus mehed läksid tantsima, läksin siis ka ja proovisin neile järgi hoida.     

Aga mida sa enne Eestis näinud olid?

Kõike. Eks ma olen ka ju rahvatantsus käinud, tantsupeol ja tantsuklubides, väga lõbus oli. Soome tantsupeol käisime. Samas kogu minu lapsepõlv: mu vanaisa oli olnud samuti tantsulõvi, ma ise teda niimoodi  ei mäleta, kuigi ta isegi juhendas rahvatantsurühma, raamatu järgi, tantsuõpetust ta polnud saanud, oli rohkem kunstnik, vitaalne maa sool.     

Kas sul on tantsuõpetajaid, kes on sulle midagi olulist andnud? 

See keel, keha sissetantsimine lapsepõlves, ei saanud kindlasti tulla ilma Metsapoole põhikoolita, kus oli peotants ja rahvatants, õpetajaks Tiina Laidla. Kooli simmanid ja tantsumängud minu kodukohas Treimani kultuurimajas toimuvad siiamaani, eks tänu paarile õpetajale. Aga kõige tähtsam tuleb ikka sealtmaalt, kui sa oled tantsupõrandal ja su tantsukogemus muutub enneolematuks, lähtuvalt partnerist ja kõigest. See pole õpetatav.       

Vahest saab õpetada eeldusi selleks, et sa saaksid sinna põrandale üldse minna või midagi seal teha? Samme või tehnikaid?

Jah, samas on olulised just tingimused: muusika  või partner. Kui partneriga hakkab fantaasia ühte minema, siis teed selliseid asju, mida sa lihtsalt kujutad natuke ette ja igasugused elemendid tulevad ise. Mitte otse rahvatantsust, vaid nagu nüüd rahvusvahelistes etnolaagrites mängitakse, maailmamuusikast. Minule on ka Poola tugeva mõjutuse andnud, jällegi üks konkreetne inimene, kellega tantsisin. Siin on midagi maagilist, mis tekib õigetes tingimustes. Kui asi läheb kohustuslikuks,  hakkab maagia nagu välja voolama. Aga mingi põhja ja põhisammud, need peaks ikka kusagilt omandama.     

Kuidas sa suhtud üldse tantsutreeningusse?

Pigem võiks see pidudel toimuda, kuid pole võimalik, kuna pidutsemisaega on vähe. Eile just  üks ütles, et pole viis-kuus aastat tantsinud, aga naistele ju tegelikult meeldib tantsida. Linnas toimub neid eriti kasinalt või on noortel muud stiilid. Maal pole muud varianti, minnakse kultuurimajja ja saadakse see kogemus sealt. Pärimuse poolelt ei ole vist tantsutreening oluline. Sellest on abi, aga alati eelistaks pidu või vahetut tantsukogemust treeningule. Kui väikestes kohtades hakata regulaarset asja tegema, võiks midagi juhtuda, regulaarsust on vaja.       

Tantsijate hulgas on eriti kõrgelt hinnatud need pillimehed, kes ka ise tantsida oskavad ja tahavad. Mida see sinule kui muusikule on andnud, et sa tantsid?

Ma pole nii pärimusmuusik, selles mõttes, et mängiks tantsuks lõõtsa või viiulit, aga kas või Bombillaz – me oleme hästi füüsilised, selline afro, et kui sa tantsid, siis sa oled. Tants on terve inimese tegevus, sa ei häbene ennast,  sa julged, oled rõõmsameelne. Suutlikkus tantsida, end kehaliselt väljendada ja muusika rütm – minu sees on need lihtsalt täiesti üks ja see on kogu aeg nii olnud. Tantsimine on seotud inimese täieliku tervisega. Füüsiliselt ja vaimselt tervel, sotsiaalselt aktiivsel ja kompleksidest vabal inimesel on lihtsam ja loomulikum hakata tantsima. Tantsus on elu jaatust ja vabanemist, aega ja ruumi minetavat olemist.  Kogu seda süsteemi vabadust, kui sa teed erinevaid asju, on lõbus kõrvalt vaadata – kuidas sa järsku oled kastetud jälle kuskile ja inimesed peavad sind selleks. Süsteemi sellise relatiivsuse peale on vahel tore mõelda.   

Sa oled üks pärimustantsu eestkõnelejaid Eestis. Mis on pärimustantsu kriteerium? Mis seal peab olema, et oleks pärimustants?

Mingis mõttes see, mis on enne mind arhiividesse talletatud. Mina kasutan seda. Ma näen, kui tohutult on siin võimalusi, näiteks lähtuvalt muusikast, seda ajalugu pole veel tänapäevani välja kirjutatud. Minu jaoks see võib-olla ongi nüüd pärimus.     

Kas pärimus tegelikult elab praegu? Või on pärimus seal kaante vahel ja arhiivis?

No ongi, et mind kõige rohkem huvitab labajalg ja torupill, aga tegelikult on see ju surnud värk. Lihtsalt ma pean siis enda jaoks selle mingil moel leidma. Kui ma seda hästi punkt  punkti järel püüan teha, et ma midagi valesti ei tee, siis see ei pruugi minu jaoks elama hakata. Praegu olen selle enda jaoks leidnud ja mingis mõttes elama saanud. Nüüd, peale mitut aastat praktikat, kui Cätlin Jaago mängib labajalga, on tekkinud mingi tunne, et tahaks tantsida. Mina olen end sidunud pärimustantsuga. Kuigi tantsustiile on väliselt väga erinevaid, läheb kusagilt joon, kust maalt on nende sisu sama. See, mis seest poolt tuleb. Ma ei uskunud,  et see on võimalik ka eesti pärimusega seonduvas tantsus, kuid järjest rohkem olen saanud kogemusi ja tunnet, et ka siin on see võimalik. Olen selgeks saanud ja enda jaoks tõestanud eesti pärimusmuusika ja tantsu ühe näo, milles on sädet, loovust ja päris asja, mida ma ei uskunud sellest leidvat.   

Mis pärimustantsuga juhtub, kui sa temaga lavale lähed?

Kõik muutub kohe, kui filmikaamera pannakse käima või kui on vaatajaid. Edevus häirib sisemist  keskendumist. Sa ei tegele enam ainult tantsuga, vaid mõtled ka, kuidas sa välja näed. Lihtsalt tantsides võib olla oluline see, kuidas ma partnerile paistan, aga see on hoopis teine asi. Ja kui partner keerutab, siis ta ei näegi mind.   

„Tantsumasinas” oled sa peale lavalolemise ise ka lavastaja. Mida sa tegelikult seda lavastust tegema hakates teha tahtsid? Kas sa pidid etendust luues mõnikord minema kompromissile lihtsalt sellepärast, et sul  on ju tarvis, et keegi seda vaataks?

Vist sai niimoodi, et ei olnud kompromisse. Ta oli kuidagi nagu laulu kirjutamine, et kui saad refrääni ühe rea, siis sellega on sisetuuma tunne öeldud. Mul oli mingisuguse tantsu tunne, tahtsin jõuda labajala ja torupillini, kõik ülejäänu oli seal olemas. Enamjaolt ollakse harjunud kandilise tantsimise ja pillilugudega, mis jälgivad kvadraatset vormi. Läbi vanema, motiivide varieerimisel põhineva torupillimängu  stiili leidsin sellega kokkumineva varieeriva labajalavalsi tantsimise stiili. Ma tahtsin, et asi oleks jälgitav ka tänapäeval ja blackbox’is elama hakkaks, nii panin kaasaegsed osad juurde. Tahtsin jõuda mingi fluidumi, kompaktse tundeni, mis pärast jääb nagu järelmaitse. Tahtsin näidata seda pärisosa, mis on meile arhiividest pärandatud ning seda ise meediumina edasi anda, läbi enda tänapäevase mina. 

Kas see „meie” on eestlased? 

Eestlased jah, see meie ala. Millest räägitakse, regilaul ja labajalg. 

Miks see oluline on? Miks sa tahtsid seda näidata?

Gruppidesse jagunemisega on nii palju kaduma läinud, identiteeti on nii palju raisku läinud. Ei peagi vana asja tegema, nagu oli, aga äkki just see vanem kihistus ongi väärtuslik. Sellega praegu tegeldakse ja ma näen noori,  kes sealt võtavad. Igaüks võtab omamoodi ja m
a tahan näidata veel üht viisi, mis minu enda jaoks toimib. 

Kas sa usud, et eestlased vajaksid mingit ühist identiteeti natuke rohkem? 

Tantsupeodki näitavad, et inimestele väga meeldib ühine identiteet. Aga tahaks, et oleks rohkem personaalsust, et inimesed julgeksid. Praegu on ansambleid ja asju, aga see tuleb ainult lavalt, samas mingid asjad nagu näiteks väikekannel liiguvad inimestele jälle lähedale – inimesed ise teevad neid ja huvilisi on väga palju.   

Kas see ongi see asi, mida sulle meeldiks ajada? Et pärimustants läheks inimeste juurde n-ö tagasi, mitte ei jääks lava peale või staadionile? Et inimene õpiks rohkem ise uuesti tantsima, mitte vaatama?

Just. Üks impulss kindlasti ka „Tantsumasina” etenduse jaoks oli see, et näidata piiratust ja piire hajutada, kuid teha seda konkreetse asja  kaudu, mis on meiega seotud ja ei ole kuidagimoodi kasti pandud.   

Kuidas tantsija individuaalne panus, mida sa väga rõhutad, kõlab kokku ühise identiteedi otsingutega? Kas see meie ühisosa ei või julgesse individuaalsesse improvisatsiooni  sootuks kaduma minna?

See on nagu india klassikalise muusikaga. Neil on tohutu pagas, vundament, su juured on maas, aga oksad on ülespoole avatud ja ise sa asud seal vahepeal. Individuaalsus ongi seal vahel. Nii julged sa teha seda asja ka üksi, sul pole vaja gruppi enda ümber.     

Ent kas meie olukord pole mitte selline, et meie juured ei ole sügaval maas, vundament puudub ja kui me nüüd julgustame improviseerima seda, kellel juuri ei olegi, siis mis välja tuleb?

Minul on labajalg ja torupill baasiks, millelt ma natuke edasi liigun. See praegu teadaolev ja  arhiividest saadud baas, millega ma otseselt tegelen, puudub küll tõepoolest enamikul inimestel.     

Sa oled selline särav ja karismaatiline eeskuju,  kelle moodi paljud tahaksid olla. Kui inimene selle asemel, et ise minna juurte juurde, käia läbi sama tee, mille sina käisid, hakkab hoopis sind jäljendama, kas see on tulemus, mida sa tahtsid?

Ma rõhutan alati ise tunnetamist ja ise asja juurde jõudmist. Ma pole ka teab mis tohutult uurinud, aga olen ikkagi midagi läbi käinud. Aga alati ei pea seda läbi käima, tegelikult on muusikas kõik olemas.       

Kas sinu eesmärk on tegelikult püüda taastada seda, kuidas see võis eesti külas kunagi olla?

Ei, ma tahaksin leida sellele lähedast tõlgendust, et minu algmaterjal oleks lähedal originaalile. Põnev just ongi see eripära või stiilihoiak.  Lõpuks teed sa ikka seda, mis sulle endale meeldib ja sa oledki ju indiviid, mitte Eesti ega Setumaa. Pärimustantsus on tähtsad isikupära ja variatsioonid. Kui muusika on kirglikult mängitud vanemas stiilis, kus puuduvad kindlaksmääratud osad ja vorm on ettearvamatu, siis võib samalaadne loov improvisatsioon hakata toimima tantsijate ning tantsija ja pillimehe vahel. Soovitavalt pärimuse piirides, kuid kui  hoog ja tunne tuleb peale, peab olema vabadust neist piiridest üle astuda. Metsikus ja kirg teevad pillimehele ja tantsupaarile tuule alla.     

Oled end üsna häälekalt vastandanud rahvatantsuliikumisele ja tantsupidudele. Mis  seal siis puudu on?

Seal on kõik olemas, kogu eufooria ja see, mida inimene vajab emotsionaalselt: seltskond, tüdrukud, poisid ja suhted. Ma olen seal olnud, jube lahe on. Aga kui sealt ära tullakse, pidu lõpeb kuskil kultuurimajas või mujal, siis lapsed lähevad vahetavad kähku riided ära – n-ö normaalseks tagasi. Siis jääb mulje, et see kõik on ikkagi komejandi tegemine natuke. Et pärast pidu keegi lihtsalt võtaks veel pilli välja  ja kuskil niisama mängiks-tantsiks, seda ei ole. Isiklik käimatõmbamine on puudu. Tegelikult on inimestes tohutult initsiatiivi, ma tean, aga nad on õppinud ära oma süsteemid ja võivad neid esitada, kuid lihtsalt tantsimist on väga vähe ja seda ei toeta miski.     

Kas sa näed tantsupidudes ka koostöövõimalust?

Jaa, seda ma olen mõelnud. Seal on tohutu baas, inimestel on kehaline kogemus väga suur ja hea. See on kõige esmane baas tegelikult, kuhu suunata see asi, millest ma räägin.

Küsinud Sille Kapper