Berliini performance?igrupp lähtus näituse kontekstist.
Mis asi see ?Diverse Universe? siis ikkagi oli? Nihkes, keskmest kõrval, kõrvalekaldumine mainstream?ist? Mari Kartau on kasvanud välja oma kurikuulsast ?märatsevast? kambast, viies selle rahvusvahelisele tasandile, eelkõige osavõtjate poolest. Vedades juba aastaid tegevuskunstifestivali ?Aeg. Ruum. Liikumine? Paides, on ta üles ehitanud rändfestivali teljel Paide-Tallinn-Pärnu-Tartu-Helsingi-Lahti.
Kuigi üritus kippus kohati stiihiliseks rahvarahutuseks kujunema, suutis ta siiski säilitada organiseeritud kulgemise.
Tallinna Kunstihoones aset leidnud aktsioon oli lühike ja intensiivne. Eriti torkasid silma sakslased kommuunist Open Space ja Johannes Deimling Berliinist. Nende ülesastumisi iseloomustas pikem protsessuaalsus ning teatraalsus. Kommuuni performance?id tuletasid meelde Samuel Becketti draamasid irdunud teadvuse teemalisi: taandatud algelementidele, esitatud kehalises liikumatuses, kogu lugu viidud psühhopatoloogilise allegooriani.
Open Space pälvib juba fenomenina äramärkimist. See on struktuur või organisatsioon, mis toimib ja elab justkui riik riigis, olles finantseeritud ei tea millest. Punkaritest, seksuaalvähemustest, muusikustest, luuletajatest, taimetoitlastest ja muidu päevavarastest koosneval kommuunil on hubane pesa Berliini kesklinnas. Autoritele on kunstikultus justkui elust taandumise vorm: tahetakse pigem olla kunstnikud kui elada. Omavahelises sünergias sünnivad kommuunis aga päris pöörased ideed. Neil on pikaajalised soojad suhted NonGrataga, mistõttu Eestis viibivad nad selle aasta jooksul juba teist korda.
Kunstihoones suutsid sakslased kõige osavamalt ära kasutada konteksti, ekspositsiooni ?Homo grandis natu?, esitades seega performance?i näituse kontseptsioonist lähtuvalt. See oli omamoodi sümboolne identifikatsioon, milles juba keskealine kunstnik nägi ennast vananedes meeldiva ning armastusväärsena. Meeleolukas oli ka ekspressionistlik loo jutustamise stiil. Andrea Reichel pidas tõelise estofiilina maha saksa keele tunni. Kunstnik esitas saksakeelseid viisakusväljendid, asetades neile eestikeelsete vastetena roppusi, kus ka president Rüütel häbenematult p-sse saadetakse. Teades ja tundes, millised suhted on läbi ajaloo olnud Eestil ja Saksmaal, kus meil on kultuuriliselt kohati raske end lahti rebida nn saksa hegemooniast, oli selline sarkasm ning iroonia looritatud justkui Weimari vabariigi hõnguga. Üleüldise psühholoogilise ja poliitilise kogemusse kõrval on ka lihtsalt esteetiline kogemus üks vaimu vabastamise ning lõõgastumise variantidest.
Siinkohal meenub üks marksistlik mõttetera, milles kõik nähtused, mis igapäevasele kodanlikule teadvusele paistavad mandumise, juhusliku moonutuse, ühiskonna normaalsest käigust hälbimisena, on tegelikult süsteemi enese paratamatud saadused. Selles avaldubki tegelikult süsteemi tõde ning antagonistlik iseloom. Need kunstnikud-performaatorid olid parimad programmilise avangardismi esindajad, kes viisid läbi vormieksperimente sisu arvel.
Kunstiajaloo tõlgendamise probleemidega tegeles otseselt prantsuse kunstnik S.P-38, kes lebas pudeli õlle ja lillekimbuga Jaani kiriku esisel platsil ning pealkirjastas selle performance?iks ?Eine murul?. Loomulikult sekkus aktsiooni ka Eesti politsei. Selliste avalike aktsioonide esitamine pealinna keskväljakul, linnavalitsuse valvsate pilkude ja mitmekümne kaamerasilma all kindlustab alati tähelepanu paratamatult jäädakse fookusesse.
Fookusesse püüdis jääda ka ESTO TV edev, kärarikas kamp, kes nõudis tähelepanu väsimatu segamispoliitikaga. Mis teha, kui enda tegemiste kõrval ei suudeta lugu pidada ning jälgida teiste omi! Suur osa linnarahvast loomulikult ei saanudki aru, mis toimub, sest (rahvusvaheline) üritus oli teada vaid kitsale siseringi kunstikogukonnale. Võibolla näibki analoogsete aktsioonide vägivaldne tõlgendamine pigem kättemaksuna (kunsti)maailmale. Tõlgendamisega me hoopis kurnaks toimuvat.
Kokkuvõttes võib nentida, et liialdused ja normaalse kulgemise katkestused avavad Eesti ühiskonna töötamise tegeliku mehhanismi.