Laev on maailm igal juhul, olgu siis kollektiivne või sise-, ja sellepärast on laevad inimesi alati nakatanud merega. Mõni ütleb, et ta armastab merd ja sellepärast tahab merele minna. Tegelikult on vahest nii, et ta ei armasta maad, ja sellepärast tahab maal vaid külas käia ja kui veab, siis maale vanadussurma surema tulla, kui meri üle jõu hakkab käima. Sama on ka palgasõdurimerega, millest sind võidakse küll välja heita, aga millest ise nii väga lahkuda ei tahagi. Püha, puhastav, edasiviiv ja õilistav tapmine. Kes ei mahu mulle kehtestatud maailma, võib ise ära minna või laibana siia jääda. Lihtne, selge ja millegipärast ebainimlikuks kuulutatud. Aga see, et mingil värdjal on õigus meie heaoluriigis mulle selja tagant kirves kuklasse lüüa ja mu hõre rahakott endale saada, see on vaid karistatav, aga – inimlik …

Kuška. Viimane teenistusnädal. Lennuväli. „Tovarištš major! Gruppa v kolitšistve… postrojena!” „Zdravstvuite tovarištši soldatõ!” Söökla. Lennuk. Kaardil olematu linn. Rong. Eesti. Mõned aastad hiljem kiri, et „tõmmati leegiheitjad peale ja sulasid sisse”. Ja siis tuleb meelde, et ühe poisi neist ta ju päästis manöövritel lumehanges surnuks külmumisest. Milleks? Ah, persse, sahtlisse!

Räägitakse, et „esimese miljoni” misjonärid saavad kõvasti traumeeritud ja neil on raske kodumaaga kohaneda, kui kaplanid ja rehabilitaatorid pidevalt kätt ei hoia. Aga eks see ole nagu kliinilisest surmast ärkamine – just hakkas hea ja nüüd jälle sellesse valusasse keresse sellessamas näruses maailmas. Seal sa tegid tööd ja said palka, midagi liigset ei olnud. Aga siin on korraga nii palju liigset ja muudkui maksa, maksa, maksa … no kas ei pane jooma! No kas ei aja hulluks? Ja siis veel see hülgemöla demokraatiast, verisest diktaatorist, õnnest ja kodumaa kaitsmisest kaugel-kaugel kodumaast! Ja veel, kes räägib!!!

Martin Plaseri miljoniraamat on välkpilgud keelatud mälusahtlitesse, eeldusel, et sul mõni selline üldse on ja et oled kokku puutunud vabanemistundega või kordki „ellu jäänud”. Olgu siis või meie laulva revolutsiooni ajal, mil lauldi, rõõmustati, tõsteti noradrenaliini, dopamiini ja serotoniini taset ajus nii alkoholi kui „ükskordmevõidamenagunii” korduva ühise ülekuulamise ja üksteisele ütlemisega ja mille mõned osad täna mõnes samasuguses sahtlikeses peidus on – kellelt pandi midagi pihta, kes sai küünarnukiga ribidesse, kes ei mahtunud bussi peale … Ja miljoniraamatut ei saagi lugeda kui juttu. Pigem on tegemist kaardipakiga, mida tahaks teinekord väga läbi segada, sest piisab vaid mälestuste järjestuse muutmisest ajateljel, kui sünnib uus ja värskelt mõnusvalus brechtlikult võõrandatud isiklik elulugu.

Kes nüüd sellest aru sai, endale teeb pika pai!