Aeg-ajalt juhtub, et raamatulettidele satub mõni raamat teistes eluvaldkondades juba edu saavutanud inimestelt, kes ei ole tingimata kirjanikena tuntud. Kõige sagedamini on need eluloo- või mälestusraamatud (kes jõuaks kokku lugeda), tihti ka eneseabi või esoteerika valdkonna teosed (nt Margus Vaher, Kerli Kõiv), mõnikord ka proosateos (nt Erkki Koort, Leo Kunnas). Esimesed müüvad muidugi alati hästi, teised juba žanri pärast harilikult samuti, kolmandate puhul on retseptsioon mitmekesisem. Juhtub aga sedagi, et keegi saab maha luuleraamatuga, mis siis autori isiku tõttu paratamatult kõrgendatud tähelepanu pälvib. Taavi Eelmaa luulekogu on nähtavasti üks sellistest, sest kuigi autorile ei ole ilukirjandusega tegelemine võõras ning tema üksiktekste on (ehkki vähe) ilmunud varemgi, ei ole ta eesti ilukirjanduses just ülemäära tuntud tegija.

Eelmaa luulekogu iseloomustab teatav polaarsus, mis leiab esimese väljundi luuletuste pikkuses. „Electraumuri“ vähestest luuletustest valdav osa on kas õige napid või siis sõnaohtrad, varieerudes üherealistest vahetekstidest („Vaba elu on võimalik“, lk 38), mida pole isegi sisukorras mainitud, mitmeleheküljeliste lohedeni (nt luuletus „Kass ja õrnus“, lk 39–41). Autor on Juhan Rauale antud intervjuus öelnud, et ta kirjutas luuletusi ka teismelisena, ent kuna need järjest lühenesid ja jõudsid lõpuks sinnani, kus lõpule ei jõudnud enam isegi mitte üksainus sõna, siis ta lõpetas kirjutamise.¹ See nappuse- või vaikusetaotlus kostab selgelt läbi ka „Electraumurist“, kus haikulaadseid tekste leidub rohkem kui üks: „Kottadega klobistav ämblik / hoidmas / unistaja raskust“ („Chini algo­ritm“, lk 8); „Möirgamine / valge udu / keskpunktis“ („Liblikapüüdmise õpetus“, lk 16).

Teistmoodi polaarsust väljendab muidugi motiivistik. Vastamisi saab sääda kas või noodsamad äsja tsiteeritud unelevate loodusmotiividega tekstikesed ning tehnoloogiliste kujunditega laetud palad, nt „Ema andis viimase skafandri ja lootuse, et ehk ajab läbi. / Isa andis salaja rulli ehitusteipi lappimiseks, kui peaks vaja minema. / [—] mitte keegi pole siiani / raketini roomata jõudnud“ (lk 6). Ka elektrimotiiviga, mis algab juba kogu päälkirjast, kohtub lugeja sageli: „Lõbus draakon, kelle nimi võib vahel olla Electar, miks mitte! / Kaks võnget, kaks magistraali, üks põiming“ (lk 25); „Electar minus on raamat, nabanöör. / Hõõgniit. / See raamat räägib elektrist ja / prohvet Teslast, kes töötas füüsikuna“ (lk 37).

Nii tore, kui suur hulk värvikaid kujundeid ka pole, lükib Taavi Eelmaa neid paraku kaootiliselt üksteise otsa ning tulemus on küll vahvalt eklektiline, ent mõjub sellest hoolimata juhuslikult. Õigupoolest nii juhuslikult, et lõpp­kokkuvõttes jääb mulje, justkui oleksid tema tekstid läbi mõtlemata. Juba nimetatud intervjuus mainib Eelmaa, et teda on „luuletama sundinud“ Hasso Krull, Ringo Ringvee, Emily Dickinson, Edgar Allan Poe, Georg Trakl, Dylan Thomas, Charles Baudelaire ja Arthur Rimbaud. Nimetatud koosluses on samavõrd palju varieeruvust ja eklektikat kui Eelmaa kujundikeeleski ning ühtki tugevat ja läbivat joont sellest ei paista.

Ometi meenutavad Eelmaa tekstid esile tõstetud luuletajaist enim just Dylan Thomast. Seejuures oleks huvitav teada, mis kanaleid pidi on Eelmaa Thomase töödega tutvunud, sest oma teatavas tooruses ei näi tema tekstid sarnanevat Thomase n-ö suurte luuletustega, mida on kulumiseni ekspluateeritud ja jäljendatud, näiteks „Do Not Go Gently Into That Good Night“ („Ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse“), „And Death Shall Have No Dominion“ („Ja enam surm ei valitse siis“), „The Force That Through The Green Fuse Drives the Flower“ („See sund, mis rohelist süütenööri mööda kihutab õieks“) jne. Pigem meenutavad need Thomase mõningaid vähem tuntud palu, näiteks „Should Lanterns Shine“ („Kui laternad säraks“)²:

„Mind on õpetatud südant järgima, / ent süda – nagu peagi – tormab arutult. / Mind on õpetatud pulssi järgima / ja siis, kui see kiireneb, tegevuskiirust muutma / kuni maapind ja katus on ühekõrgusel ja tasa; / ma liigun nõnda kiiresti, et alistan aja, vaikne härrasmees, / kelle habe õõtsub Egiptuse tuules. // Pall, mille pargis mängides lendu saatsin, / ei ole veel maapinda puudutanud.“

Või „Was There A Time“ („Kas oli aeg“):

„Kas oli aeg, mil tantsijad oma viledega / said oma mured lastetsirkusse jätta? / Oli aeg, mil nad raamatute kohal võisid nutta, / ent aeg on oma vagla neile järgi saatnud.“

Või „Twenty-Four Years“ („Kakskümmend neli aastat“):

„Loomuliku ukseava kubemes kükitasin kui rätsep, / kes õmbleb teele­minekuks surilina, / et minna lihasööva päikese valgel, / riides, et surra, algab tundeline, edev ast. / Mu punased sooned raha täis, / lähen ma algainelinna suunas, vääramatult, / ja lähen seni, kuni kestab igavik.“

Mis silma torkab ning võrdlusmomendi tekitab, on Eelmaa samasugune kalduvus ühe teksti sees paaritada n-ö kõrgpoeetilisi (süda tormab arutult, Egiptuse tuul, aja saadetud vagel, lihasööv päike jne) ja pääaegu argiselt „madalaid“ motiive (pargis mängides visatud pall, lastetsirkus, raha, algeaine­linn jne). Heidame võrdluseks pilgu mõnele „Electraumuri“ tekstile ja näeme seda selgelt:

„Tõde ei saabunudki, et jääda. / Ilmus sekundiks kaltsu alt, et saaksin anda sukale suud / ja rahus ärgata. / [—] Kilel, mis hoiab koos müdisevat sõgedust. / Mind selles loksumas, pea väljas Meistri poeskäigukotist. / Haua ja müüri vahel. // Ainus, mis meie sammumõõtu suunab, on mõlema poeskäija / pingutus / hoida oma südame­leinade mandumist põlastuseks või vihaks“ (lk 22).

„Vaarao hauakambris / kirstu taga / rongi esiklaasil / andsid sa mulle kõrvakiilu, / siis suudlesid mind / ja siis naeratasid“ (lk 33).

„Saame näha Kuu ahnet suud avanemas sosinaks, kuid ühele teisele. / Ühele teisele, / kes ei ole ükski meie seast. / Ei ole mõeldudki olema ja seetõttu / ei ole me mõeldud ka kadedust tundma, vaid aru saama, / et elamine ei ole eepiline tõus ootaja käte vahele, vaid / võitlus jälestusega. / Mitte valgusmõõgaga, vaid kloseti vaakumpumbaga“ (lk 45).

Eelnevad arvustajad³ on „Electraumurist“ otsinud ja leidnud tühjust ja süngust, ent selle (tõesti väga) napi kogu silmatorkavaim osa on siiski väljendus. Isegi sedastused, et „Maailm on nihil.“ ja „Mina olen nihil.“ (lk 41) ei väära siiski kõigest (sh aeg-ajalt ka lugejast) mürinal üle tulvavat keele- ja kujundimängu. Teksti tiheduse tõttu on „Electraumur“ paiguti pääaegu läbitungimatu, lakkamatu motiivide kuhjamine hakkab mõjuma vaat et parodeerivalt. Võrdlus Dylan Thomasega on asjakohane, ent seda vaid tehnika mõttes, sest lõpp­tulemuse poolest on waleslane siiski pääjagu üle, kuigi väljapeetumate tükikeste puhul jõuab Eelmaa kohati samavõrd kvaliteetse tulemuse ligi:

„Kes konstateerib öise linna tühjust, kehtestab nukruse / ja nimetab üksindust / pärisnimega. // Suurena sain ise temaks. / Läbi häda ja vastu tahtmist. / Oleks teadnud, võibolla / poleks nii uudishimulik olnud“ (lk 32).

Ometi ei saa salata, et kogu see sõnavaht (nii hääs kui halvas mõttes) mängib lugeja pääs Taavi Eelmaa häälega. Võib-olla olekski seda kergem hoopis kuulata? Ehk saaks siis tekstide elektriseeritusest paremini sotti.

1 Juhan Raud, Taavi Eelmaa: välgu kodustamine on keeruline protseduur. – Postimees 2. VI 2020.

2 Dylan Thomase tekstinäited antud siinkirjutaja tõlkes. Originaalid väljaandest „The Collected Poems of Dylan Thomas. The New Centenary Edition“. Toim John Goodby. Weidenfeld & Nicolson, 2014.

3 Kaja Kann, Tänu kriisile on Taavi päriselu nüüd ka mulle tajutav. – Teater. Muusika. Kino 2020, nr 6; Eero Epner, Pärast resignatsiooni. – Looming 2020, nr 7.