See aasta tuleb kevad meieta,
tiu-tiu ja meieta…
Taas kiigub valgus peenikestel okstel
ja pungad sumisevad vaigus nagu summ
ja kõuekärki ootab taevatrumm ?
nii õhuke, nii sinine ja sitke.
Tiu-tiu!
Teeb sirel lahti väiksed lahked pihud:
et palun, õnne ? õnne, palun, palun!
Ja lõhnatolmu mattub öösel tuba
ja poolest ööst on väljas kosta juba:
tiu-tiu!
See on see kevad ? kevad meieta…
Ehk annaks kõike parandada veel!
? Ei, mõistad sa: su nool on juba teel.
Tiu-tiu!
Linnar Priimäe peatselt ilmuvast kogust
?Kelle tee on varjul?.