Seega paistab, et eesti kultuuri rahvusvaheline edu hakkab kanduma lisaks muusika ja animatsiooni vallale üha rohkem ka mujale ning näitab, et kuigi riik püüab kultuuris näha kollektiivset jooksmist-võimlemist ja kinnisvaraarendust ning kohalik seltskonnatiigike püüab sünnitada ülesüstitud huultega ning jäigastunud juustega elukunstnikke, toimub mujal midagi aeglasemat, vaiksemat, hoovavamat ja rabedast rabelemisest kaugemale ulatavamat.