„Me peame hoidma väikeseid ja peame hakkama tegema seakisa, kui kellelegi liiga tehakse,“¹ ütles näitleja ja lavastaja Juhan Ulfsak märtsis teatripäeva peo hoiatavas tänukõnes, kui tal oli põhjust käia kaks korda laval auhinda vastu võtmas. Keeruline oletada, kas Sakala tänav 3 ehk endisesse NO99 majja kavandatud teater oleks tulnud väike või keskmise suurusega, ent päris kindlasti tehakse neile praegu liiga ja järelikult on seakisa järele karjuv vajadus.

Eelmisel nädalal saatis kultuuriministeerium välja teate, et katkestab Sakala 3 teatrimaja viis kuud väldanud ideekonkursi, kuna riigieelarve võimalused on konkursi väljakuulutamisele eelnenud ajaga võrreldes muutunud. Inimkeeli öeldes: raha ei ole ja vist ka ei tule. Lubadus, et teatrimaja tulevik otsustatakse sügisel, kui on teada täpsem eelarveprognoos, võiks ju anda lootust, kuid poliitikute ja ametnike ümberütlevas kõneviisis tähendab sõna „katkestamine“ enamasti lõpetamist või paremal juhul pikaks ajaks edasilükkamist. Lõppvooru jõudnud loominguline ühendus Ēlektron ja lavastaja Lauri Lagle, kelle seast pidi mais selguma konkursi võitja (muidugi ei saa välistada, et need kaks oleksid läinud edasi ühise väerinnana ja koos täitnud selle maja teatriga), võivad nähtud vaeva ja tehtud plaanid ilmselt korstnasse kirjutada.

Selle kõige põhjuseks on kaks poliitilise maiguga otsust. Esimene otsus langetati mai lõpus, kui Jüri Ratase teine valitsus kiitis heaks riigi eelarve­strateegia aastateks 2020–2023 ning nii sai ka selgemaks, milliseks võib kujuneda järgmise aasta riigieelarve. Üha enam on paista, et Jüri Ratase esimese valitsuse aegu elati üle jõu ja eriti enne valimisi sai igasuguseid asju kokku lubatud, mistõttu tuleb nüüd hakata püksirihma pingutama, mis sest, et majandus kasvab. Kuigi valitsus­koalitsiooni mitmele erakonnale oleks uue ja liiga ebatraditsioonilise teatri sündimata jäämine küllap meelt mööda, ei ole vist põhjust kahtlustada siin kellegi suunavat sõrme – selleks on valitsusel praegu niigi palju tegemist kaevurite, teadlaste, päästjate ja veel paljude teistega.

Teine, see katkestamisotsus sündis juba kultuuriministeeriumi paksude seinte vahel ning läheneva kasinusprogrammi valguses võib seda mingis ulatuses mõista: muidugi on lihtsam tõmmata pidurit veel sündimata teatrile, mille tegevus tooks edaspidigi endaga kaasa pidevat kulu, kui teatada juba tegutsevatele teatritele halbu uudiseid. Küll aga on keeruline mõista kultuuriminister Tõnis Lukase mõningast nördimust,² et NO99 endine dramaturg Eero Epner nimetas seda otsust poliitiliseks.³ Kahtlemata on katkestamis­otsus või vähemalt selle tagajärjed kultuuripoliitilised, sest olukorras, kui Eesti teatri avangardse, otsingulise ja välismaalgi tähelepanu äratava teatri read on jäänud väga hõredaks (NO99 lõpetas eelmisel aastal tegevuse, Von Krahli teatris pole ammu midagi uut esietendunud jne), mõjutab see tugevalt kogu teatripilti, ja mitte paremuse suunas. Pealegi on mõju ka kaudne, väga täpselt kirjeldab seda Eero Epner: „Sakala 3 otsus oli poliitiline maksahaak avangardsematele otsingutele, kuid riivamisi anti hoop ka riigiteatritele, sest sõnum oli ühene: kunstiline risk ei ole soositud, unustage ära, täitke saalid või me tuleme ja kärbime.“⁴

Ees ootab paar sooja suvekuud, mis on sobiv aeg meeleparanduseks. Loodetavasti vaatab kultuuriministeerium sügiseks oma otsuse üle ja leiab uue teatri sünniks vajaliku raha, sest keeruline aeg nõuab julgeid otsuseid.

1 Juhan Ulfsaki kõne: kui võetakse vabadus ühelt inimeselt, siis võetakse vabadus kõigilt. – ERRi kultuuriportaal 28. III 2019.

2 Valner Valme, Minister: Epneri väide otsuse poliitilisusest on katse lavastada näitemängu. – ERRi kultuuriportaal 11. VI 2019.

3 Hedi-Liis Toome, Teatris pole kunstiline risk soositud ega oodatud. – Postimees 11. VI 2019.

4 Samas.