Muusikaõhtu algas klarnetist Toomas Vavilovi ja NYYD Ensemble?i keelpillikvarteti hingestatud sissejuhatusega Schumannilt: ?Abendlied? op. 85 lõi kontserdi alguses vägagi sobiva meeleolu.
Schumanni Klaverikvintett op. 44 Es-duur on üks säravamaid teoseid maailma kammermuusikapärandis. Keelpillikvartetil õnnestus koostöös pianist Marrit Gerretz-Traksmanniga huvitavalt tabada selle teose iseloomu ja põhikaraktereid. Ansambli kokkumäng oli täiesti laitmatu, I osa kõrvalteemas avaldas muljet vioola (Torsten Thiebout) ja t?ello (Leho Karin) perfektne, ühtesulav kantileen.
Kui Schumanni op. 44 võib võrrelda haruldase aastakäigu veiniga, mille degusteerimiseks valitakse seltskonda, aega, kohta ja vahendeid, siis selle teose ettekande puhul olid täidetud kõik tingimused, välja arvatud viimane. Nõnda nagu me head veini ei manusta otse pudelist, vaid ikka pokaalist, nii on ka tõsise muusikagurmaani jaoks teatavat sorti pühaduseteotus esitada seda fantastilist teost kontsertklaveri asemel Estonia kabinetklaveril. Mõne uudisteose puhul ei torkakski see asjaolu niivõrd silma ja kõrva, kuid antud juhul paraku küll. Kümneid kordi seda oopust kuulanuna oli pidevalt tunne, nagu jätaks pianist muusikaliselt olulisest materjalist midagi ütlemata.
Siin ei tahaks ma visata kivi mitte pianisti, vaid kontserdi korraldajate kapsaaeda. Kui juba selline nõudlik teos ettekandeks valiti, siis peab pianistile kindlustama ka vastaval tasemel instrumendi.
Tõnu Kõrvitsa ?Good Night? (1998) klaverile, viiulile ja t?ellole viis kuulaja aga hoopis teise meeleollu. Viimasel ajal üha enam tunnustust võitev helilooja kombineerib selles teoses osavalt erinevaid klaveri- ja keelpillimängu võtteid, saavutades huvitavaid ning omanäolisi kõlavärve.
Pärast vaheaega jätkus kontsert jällegi Schumanni loominguga, kõlas ?Gute Nacht? op. 59, olles sedapuhku mitte niivõrd iseseisev pala kui pigem Mauricio Kageli teose ?Mitternachtsstük? (?Keskööpala?, 1986) soojenduslugu Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja solistide esituses Olari Eltsi juhatusel.
Kageli mastaapne teos põhineb Schumanni enda kirjanduslikel katsetustel koondnimega ?Päevikud? (?Tagebücher?). Kirju päritolulise ja kultuurilise tagapõhjaga Kagelil on õnnestunud luua teos, mida võiks julgelt nimetada muusikaliseks horror-draamaks. Siinkohal üks tekstilõik solistidelt: ?Luukere tuli lähemale, istus Selene kõrvale ning pani käe tema keha ümber. ?Musi tahad?? kostis Selene aralt. Luukere naeris ning vajutas ta huultele jäise suudluse ja lahkus.? Teost kuulates tajusin eriti selgelt, kuivõrd jõuliselt on saksa kunstis, muusikas ja kirjanduses esindatud süngus, õudus ja grotesk. Võimatu on edasi anda kõiki Kageli teost iseloomustavaid muusikalisi värvinguid ning kirjanduslikke nüansse ja alltekste.
EFKd ei jõua vist keegi kunagi küllalt kiita (peaasi et nad sellega ära ei harjuks!). Ka seekord näitas koor end parimast küljest. Õudustäratavad, lausa inimvõimete piiril olid bass Allan Vurma ja alt Evelin Sauli osatäitmised. Nende põhjalik sisseelamine oma rolli ning eriti Vurma ehe hauatagune hääl… Siin lõpevad sõnad ja algab kunst!
Jõulise ning mõjuva ettekande üheks suurimaks ?süüdlaseks? on kahtlemata Olari Elts ise, kes ei jäta ettekandeprotsessis ühtegi muusikalist detaili, mis võiks kuulajale anda olulisi aktsente ja impulsse, juhuse hooleks. Kõik nüansid ja finessid nagu lauljate hääletoon, ansambli kõlalised varjundid ja lavastuslikud elemendid ?ampanjaga, olid töödeldud piinliku saksa täpsusega, mis tagasid esmaklassilise ning muusikalis-filosoofilise elamuse.