Viimasel kuul meedias tuhlanule jääb mulje, nagu oleks suur osa rahvus­kehandi prominentsemast osast leidnud oma Ukraina sõja tõttu jõuetust frustratsioonist tulenevale sihitule vihale jõukohase sihtmärgi, milleks on minevik, täpsemalt, seda tähistavad punamonumendid. Ajastus on ühtpidi seletatav masendusega selle kohutava ja pika (tehniliselt 8 + n aastat) sõja pealtnäha aktiivseima faasi venimise üle, teisalt aga traditsioonilise, sel aastal küll õnneks ebatavaliselt kahvatuks jäänud 9. mai samba­karnevaliga. Nii või teisiti on vähemalt viis omavalitsust (Tartu, Karksi-Nuia, Nõo, Otepää ja Türi), ajalehe­toimetused (hiljutine Postimehe juhtkiri, Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand) ja poliitikud, nt Jaak Aaviksoo, Indrek Tarand ja Martin Helme, jõudnud nõuda juba nii konkreetsete kui ka kõigi punamonumentide teisaldamist.

Mineviku seisukohalt on selline näiline üksmeel üksjagu kummastav. 30 aastat pole need betoonkompleksid ja pronkspuuslikud, Aljoša muidugi välja arvatud, huvitanud kedagi, nüüd aga on mingi nähtamatu punn pauguga eest ära lennanud. Veelgi kummastavamaks teeb kogu ettevõtmise juriidiline sõrestik – „haudade sobimatus parkidesse ja käidavatesse kohtadesse“ –, millega omavalitsused oma teisaldamisnõudeid põhjendavad. Jääb mulje, et kümneid aastaid on seadust rikutud, ilma et see oleks kedagi huvitanud või seda isegi ei teatud, nüüd aga on järsku millegipärast vaja täht-tähelt täitma asuda.

Arvestades, et vähemalt 30 aastaga – kui Aljošaga toimunu ja üleüldine lagunemine välja arvata – pole nende monumentide juures midagi tehtud, on selge, et selline järsk muudatus monumentide tähenduses saab tulla ainult nende konteksti muutmisest. Selline diagnoos juhatab juba ka ravivõimalusele: monumentide tähenduse muutmiseks tuleb muuta nende konteksti. Suurima osa sellest kontekstist loob praegu Ukraina sõda, mille kulu otsustav mõjutamine pole tõenäoliselt meie võimuses, kuigi oma võimetekohase panuse nii riigi kui eraisikuna saame sellesse muidugi anda. Küll aga on meie võimuses muuta monumentide endi konteksti, millest ka üleskutsed nende teisaldamiseks.

Ometi on „teisaldamine“ (koos oma destruktiivsema paarilise või komponendi „lammutamisega“) kõige äärmuslikum ja kulukam viis monumendi konteksti muutmiseks – viis, mille realiseerimine on sageli täiesti mõttetu, vahel ka võimatu. Kuidas sa teisaldad Maarjamäe memoriaali? Lammutad, saed betoonpolüoonid tükkideks, vead uude kohta ja paned seal uuesti kokku? Sama raha eest saaks ehitada midagi kasulikku, annetada see vaestele või Ukraina armeele. Selline tõmblus (monumentaalskulptuurikompleksi lammutamine, transport, kokkupanek kusagil mujal ja endise asukoha haljastamine-hoonestamine) on tegevusalana täiesti absurdne, kui sellesarnase rekontekstualiseeriva tulemuse saaks saavutada mingi teksti, nt stendil, tahvlil, millel iganes, lisamise või „solvavate“ tekstide mahafreesimisega (või mõlemaga korraga).

Pealegi on monumentaalskulptuuri­kompleks üldjuhul oma ümbrusse integreeritud – Maarjamäe oma mäkke, Raadi monument Raadi järve kaldasse. Ühel juhul tuleks kompleksi teisaldamiseks teisaldada mägi (ja võib-olla isegi merelaht, kuhu sealt vaade avaneb), teisel juhul Raadi park ja järv koos seda ümbritsevate kallaste jm tiluliluga. Need on juba Kalevipoja mõõtu ettevõtmised, milleks kuluks nii mõnigi Eesti riigi aasta­eelarve. Kui mäge, lahte, parki ja järve millegipärast teisaldada ei taheta, tuleks neile leida võimalikult sarnased asukohad, kuna (pooleldi) juriidiliselt on juba ette nähtud, et objekt tuleks teisaldada kalmistule, muuseumi vm, on kõik sellised plaanid juba eos läbi kukkunud. Kui palju on sellelaadse (ja seejuures veel vaba) ruumilahendusega kalmistuid, muuseume jms?

Kui nende kahe näite puhul on asi selge, siis kõigi monumentide olukord nii lootusetu muidugi pole. Väiksemaid kive ja kujusid teisaldada on võrdlemisi lihtne, kuigi ka nende puhul oleks lisatud ja/või eemaldatud tekst ilmselt odavam. Teine aspekt, mida seni veel vaadeldud pole, on monumendi kunsti­väärtus. Nii Maarjamäe memoriaalil kui ka Raadi punamonumendil on juba oma monumentaalsuse, originaalse ruumikasutuse ja keskkonda integreerituse tõttu teatav kunstiväärtus sõltumata sellest, kas muinsuskaitse neid kaitseb või mitte. Maarjamäel köidab meie tähelepanu esmajoones kõrge obelisk, Raadil murtud Vene sõduri kujutis. Sõduril puudub igasugune sõjakus, mida võiks inkrimineerida nii mõnelegi teisele monumendile, nt Narva-Jõesuu tankile, kuigi ka selle „parandamiseks“ piisaks, nagu Raul Veede oma FB kommentaaris on märkinud, pelgalt tankitoru Venemaa poole pööramisest. Tegu on pigem monumendiga „tundmatule kaotajale“, kuigi sellel olevas tekstis räägitakse millegipärast tõesti „Tartu linna igavesest tänust oma vabastajatele“. Tartu puhul lisandub muidugi veel see aspekt, et nõukogude monumentaalskulptuur seal peaaegu puudub, mis selle haruldase eksemplari väärtust linnaruumi, nagu ka monumendi vahetus läheduses asuva ERMi, jaoks veelgi suurendab.

Kuna monumentide rekontekstualiseerimine sõltub kontekstist, on selleks n võimalust, mida kõiki – eriti kuna tegu on loomingulise ülesandega – pole võimalik ette näha. Kõik neist mõistagi ka ei sobi, nt Narva-Jõesuu tankile Ukraina lipu värvimist näeksid, vähemalt Narva poliitikud, ilmselgelt räige provokatsiooni ja „eskalatsioonina“.

Kokku võttes nendin, et üleskutsed stiilis „kõik punamonumendid peavad kaduma“ (kust? avalikust ruumist? või üleüldse? – ka kalmistu on avalik ruum) on täiesti utoopilised. Esiteks tuleks eristada, mis, kuidas (lammutada või teisaldada?) ja kuhu kaob, teiseks on see peaaegu alati mõttetu, vahel isegi võimatu või mõttetult kallis, kui monumentide rekontekstualiseerimiseks on märksa odavamaid võimalusi ja rahaga targematki teha. Kolmandaks kujutab kogu see punamonumentidele, s.t 40–80 aasta taha suunatud tegevus endast paratamatult millegi mõistlikuma asendustegevust. Neljandaks on kogu see laiendatud sambakarneval poliitikutele, kui nad just juhtumisi Keskerakonda ei kuulu, teretulnud stardipauk ja tasuta propaganda üheksa kuu pärast toimuvateks valimisteks. Viiendaks pole parasjagu Ukrainas toimuv õudus ja (iseenesest täiesti asjalik) tähelepanek, et „Venemaal pole praegu aega meid rünnata“ piisav argument ega motivatsioon kõigi 40–80 aastat vanade punamonumentide kiireks hävitamiseks. Vaja on veel midagi – hakatuseks kas või üldsuse püüdu eristada ja sõnastada, mida täpselt, miks ja kuidas hävitada soovitakse. Kui eesmärk on selge, selgub ilmselt ka, kas ja kuidas see üldse mõnd konkreetset monumenti riivab.