Mütopoeetiline oratoorium „Emajõe sünd“ 14. VI kell 18 (esietendus 12. VI) Tartu Lodjakojas „Ellujäämise kunstide“ loodusloovusfestivalil „Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024“ põhiprogrammis. Helilooja ja muusikajuht Märt-Matis Lill, libretist Valdur Mikita, lavastaja ja kaaslibretist Margus Kasterpalu, lava- ja kostüümikunstnik Kristjan Suits, loodusdokumentaali režissöör Ramek Meel, videokunstnik Taavi Varm, valguskunstnik Priidu Adlas, liikumisjuht Ingmar Jõela, dirigent Endrik Üksvärav. Laval Iris Oja, Andres Mähar, Endrik Üksvärav, Anna-Liisa Eller (kannel), Vambola Krigul ja Anto Õnnis (löökpillid), Tammo Sumera, Ingmar Jõela, Steffi Pähn, Germo Toonikus, kammerkoor Collegium Musicale.

Kuna „Emajõe sünd“ on võrdlemisi eksperimentaalse vormiga nn mütopoeetiline oratoorium ja multimeediateos, tahangi kohe alustuseks peatuda sel žanrimääratlusel, mis on – ehkki mõningate mööndustega – võrdlemisi õnnestunud valik kirjeldamaks seda nüüdisaegse helikeele kuube rüütatud loomismüüti, milles kandev roll on oratooriumile omaselt ikkagi muusikal. Oratooriumi mõiste on oma ajaloo ja konnotatsioonide tõttu küll tähendustest tiine ning seega üsna pretensioonikas, ent passib sellegipoolest päris hästi selle teatava sakraalse või vähemasti ürgse nimbusega multimeediateosega, mida muusikateatri perspektiivist võiks ehk vaadelda lausa wagnerliku Gesamtkunstwerk’ina. Selle tingib esmajoones olm, et erinevalt traditsioonilisest oratooriumist kuulusid „Emajõe sünni“ kunstilisse tervikusse ka kostüümid ja koreograafia ning loodusdokumentaalist ja Kaljo Põllu graafika motiividel tehtud animatsioonidest koosnev visuaal.

Mainit wagnerlikkus tuleb tegelikult esile ka Märt-Matis Lille helikeeles ning see johtub samuti omamoodi alg- või ürghelist nagu Wagneri tetraloogia „Nibelungi sõrmus“ esimese osa „Reini kuld“ avamängu puhul, millest Lill ka inspiratsiooni on ammutanud.* Sedapuhku otsis Lill arhailisemaid kihistusi ja Emajõe algupära, mis võrsub helist kui maailma loovast alusprintsiibist. Võib ehk öelda, et sageli polnudki niisiis fookuses kõla, vaid just heli, mille sügavustest sai loodud nii maailm kui ka Emajõgi. Lille loodud muusikast sai hiis, kus kohtusid ürgsed lätted ja nüüdisaegne helikeel. See paik polnud seejuures ka liialt pretensioonikas, vaid elegantselt balansseeritud, sisaldades nii otsingulist helitunnetust kui ka rahva­laululikke motiive ja võtteid.

Kuigi muusika andis väljendus­rikkalt ja veenvalt edasi igavikulist aega, on ometi paradoksaalne, et ehkki jõgi oli konstantses kulgemises, jäi Iris Oja kujutatud Emajõgi võrdlemisi staatiliseks, hillitsetuks ja vaoshoituks. Võiks öelda, et jõgi kui selline oli personifitseeritud, aga ka tugevalt intellektualiseeritud ning säilitas seejuures just oma tüpaažis ja lavaolekus teatava stoilisuse: jõesäng võtab iseenesestmõistetavalt seda, et elu tema ümber ja sees keeb, pulbitseb ja vahel ajab üle ääregi, ent miski annab talle alati ürgse rahu.

Kui selle teose Emajõe partii on enamjaolt sugereeriv ja meditatiivne ning keskmes on pigem heli, siis kooripartiid omamoodi meenutusmotiivina läbiv repliik „Ainult kaasa minna“ annab hästi edasi jõe kaasakiskuva kulu. Eelsalvestatud orkestripartiid täiendasid live’is veel löökpillid (Vambola Krigul ja Anto Õnnis), kannel (Anna-Liisa Eller), elektroonika (Tammo Sumera) ja kammerkoor Collegium Musicale, kelle esituses kõlas ka rahvalaulude stilisatsioone.

Ehkki kõnealuse teose kõige õnnestunumaks (ja ka keskseks) komponendiks võibki pidada muusikat, ei saa siiski mööda küll mitte niivõrd oratooriumile, kuivõrd n-ö ühiskunstiteosele omasest sünteesi printsiibist, mille kohaselt on kõik komponendid võrdselt terviku teenistuses. Nii andis näiteks selle multimeediateose visuaal hästi edasi kaheksateistkümnest pildist koosneva loo, misläbi sai sellest koos muusikaga ka teose kõige kandvam osa. Enamjaolt loodusdokumentaalist koosnev video ajas järge Emajõe kulgemisel lätetest suudmeni, s.t Pühajärvest Peipsini, ning seda nii läbi ajaloos juhtunu kui ka nelja aastaaja.

Loodusdokumentaali oli integreeritud veel motiive Kaljo Põllu graafikast ning kuigi „Emajõe sündi“ võibki mõneti vaadata kui elavat kunstinäitust Põllu töödega, oleks neid seal siiski võinud rohkem ja julgemalt kasutada, sest tänu Põllu graafika motiividele tekkinud ürgne ja müstiline dimensioon on selle video mõjusaim komponent. Põllu tööd oleksid ehk võinud asendada ka lavastuse lõpupoole videot uue lodja ehitamisest, sest viimane mõjus ülejäänu kõrval eklektiliselt ning lõhkus ära tekkinud kontemplatiivse fluidumi. Küsitavusi tekitas ka lõpustseenis n-ö väravana funktsioneerinud ekraan, mis oli muidu tegevuse taustaks ning alles lõpus avanedes võimaldas vaate (nüüd siis päris) Emajõele. Samuti nagu laval oleva püssiga, mis peab ühel hetkel ikka pauku tegema, säilis kogu etenduse ajal ootusärevus, millal see „värav“ siis lahti muugitakse. Kuna puändiks oli see liiga etteaimatav, oleks võinud osa tegevust juba varem õue valguda.

Erinevalt traditsioonilisest oratooriumist oli „Emajõe sünnis“ oma roll mängida ka näitlejatel ja koreograafial, mis sekundeeris küll mõnevõrra naiivselt, ent siiski paiguti mõjusate võtetega muusikale ja visuaalile. Seejuures tasub nentida, et Emajõe lugu tuli kõige hunnitumalt välja ikkagi Valdur Mikita koostatud saatetekstist, mis muukis terava ja kaasaloova ajaloolise kuulmisega Emajõe kultuurikoodi lahti ning andis lavastusele juurde olulise väärtuse, talletades selle ehk ka kultuuriloo literatuuri annaalidesse. Romantiliselt (müto)poeetiline aja voo jutustus tegi Emajõest mitte ainult kõnealuse teose, vaid ka Tartu ja üleüldse kogu Eesti algus- ja keskpunkti: „Eesti mõeldi välja Tartus, Tartu mõeldi välja Emajõel, Emajõe mõtles välja suur Jää ja nii ikka edasi, see tähendab tagasi, tagasi päris aegade algusesse kuni Suure Pauguni välja.“

Sellises aja kulgemise voos edasi-tagasi pendeldades kerkib aga küsimus, kas eimillestki saab siis midagi või mitte midagi – ex nihilo nihil fit? Kas ürghelist saab kõik või saab kõigest hoopiski heli? Kogu olemasolev muutubki ju ometi pidevalt: miski muutub millekski, mida veel ei ole, ning seega saab ühest kõik ja kõigest üks. Kõik voolab ja tung muutuda on vältimatu. Ent samuti muutub ka lugu, mida vestame millegi tekkest ja millegi muutumisest. Nii on varieerunud ka Emajõe lugu. Näiteks, kuigi korraks tekkis soov võrrelda „Emajõe sündi“ Tartu Uue teatri viie aasta taguse kammerooperiga „Emajõe ööbikud“, mis räägib hoopiski laulupeo sünnist, ei kanna see võrdlus välja, sest lavastuste läte ja siht ning ka kunstiline keel on selleks liialt erinevad. Ometi näitab seegi, kuidas kõik muutub – ka Emajõe kujutamine ja kasutamine. Ent osa asju mitte ainult ei voola edasi, vaid voolab mööda, libiseb sõrmede vahelt. Ka ajatilgad, mis ajavoolu kukuvad, libisevad meil sageli peost ning suubuvad lõpuks kuhugi igaviku horisondi taha.

Ehkki esmajoones tekitas „Emajõe sünni“ lavastusliku poole juurde kuuluv kohati kahetisi tundeid, kandsid just muusikaline, tekstiline ja metapoeetiline tasand mainit horisondi poole tüüriva terviku välja. Niisiis oli lavateos lõppeks mõnevõrra ambivalentne ja ebaühtlane – seda ka eri piltidele olemusliku dünaamika poolest. Võib-olla tingis selle liig ambitsioonikas püüd panna ühte patta hulgaliselt paljulubavaid komponente, sest kuigi meeskond multimeediateose taga on tugev ning lavastuse eeltöö põhjalik, ei voolanud siin kokku kirjutatud lugu päris samasse suubumiskohta. Ometi polnud see ka peavooluga kaasa minev katse, vaid kohati just südikalt vastuvoolu purjetav loominguline kontseptsioon. Ent kui ühte ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda, siis ühte patta küll. Aga kui kõik voolab ja on muutumises, võib muutuda ka paja asukoht ja kontekst, võib-olla ka jalg või jalanõu, mis sinna astub.

* Liina Vainumetsa, Delta. Märt-Matis Lill: läbiv dramaturgiline ja muusikaline kujund võiks olla voolamine-voogamine. – Klassikaraadio 10. VI 2024. https://klassikaraadio.err.ee/1609353914/delta-10-juunil-valenton-solvestrov-emajo-e-su-nd-silver-sepp-fuff/e49179448b5447f629fe764d06fbd4e4