– Tegelikult pole ma isegi valge mees. Just nimelt – ma olen neeger!
– Aga sa olid mu klannis! Sa käisid minu Carol Anniga kohtamas!
„Must klanlane“, 1966
Mulle meeldib, kui asi on selge, nii et olgu öeldud: Spike Lee’ filmil „Must mees klannis“ („Blackklansman“) pole midagi pistmist Ted V. Mikelsi „Musta klanlasega“,1 mis tuli välja 1966. aastal ja mida tunti ka peakirja all „Ma ületasin rassipiiri“ („I Crossed the Color Line“). Too on lugu heledama nahaga afroameeriklasest, kes kolis Alabamasse pärast seda, kui Ku Klux Klan oli tapnud ta tütre, ning ühineb kättemaksuks klanniga. Ja ka mitte 1959. aasta prantsuse filmiga „Ma sülitan su hauale“ (ei, mitte see tuntud õudukas),2 kus heledama nahaga afroameeriklane siirdub lõunaosariikidesse, et uurida oma venna lintšimise lugu ning, loomulikult, kätte maksta. Tõepoolest, ka seekord polnud taustauuringutest mingit kasu.
Nüüd tõsiselt rääkides: kui välja arvata mõned sarnasused, siis ei põhine „Must mees klannis“ neil võluvalt napakatel mustanahaliste exploitation-filmidel (need pole kuigi hästi ajale vastu pidanud ka seetõttu, et mõlemat peategelast mängib valge), vaid pigem Ron Stallworthi mälestusteraamatul, nagu mulle selgitasid Cannes’is (kus film sai grand prix’) filmi režissöör Spike Lee ja peaosaline John David Washington (Denzeli poeg). Stallworth oli Colorado Springsi esimene mustanahaline politseinik, kes imbus tõepoolest sisse Ku Klux Klani, telefoni teel.
Teeseldes avameelset äärmuslast, abiks valge partner (raamatus Chuck, filmis Adam Driver), kes kehastas Roni kohtumistel, ei õnnestunud tal mitte üksnes saada organisatsiooni liikmeks ja tõusta oma jõugu juhiks, vaid saavutada ka lähedane suhe endise suurvõluri David Duke’iga. Tuletage meelde David Chapelle’i tegelaskuju, pimedat mustanahalist aarialast Clayton Bigsbyt, aga seekord on peaosas mees, kes teab väga hästi, kes ta on.
Kas pole kummaline, et oleme kohtunud arutamaks filmi üle, mille tegevus toimub 1970ndatel ja kus eksponeeritakse rõõmuga selle retroeeskujusid, aga ometigi ei ole ma esilinastusest peale kuulnud muud juttu kui Trump ja Trump?
Spike Lee: Kas filmi ajakohasus tõesti üllatab? Meid küll ei üllata. Elu Ameerikas värvilisena on olnud niisugune sellest ajast peale, kui meie esivanemad sinna viidi. Selle võib ju maskeerida millekski muuks, aga see on seesama vana viha. Ma saan teie küsimusest aru, aga tahtsin selle teemaga minna veel sammukese kaugemale. Me loodame, et rahvas – ja mitte ainult kriitikud, vaid publik üle maailma – vaatab seda kui filmi, mis räägib globaalsest asjade seisust: parempoolsuse tõus ei piirdu ainult selle ühe mehega Valges Majas. See on juhtunud kogu maailmas!
Mitte küll Charlottesville’i meeleavaldusel,3 mille kaadreid olete otsustanud filmis näidata. Kas teie eesmärk oligi kommenteerida just hiljutisi sündmusi?
Lee: Räägin kõigepealt filmi saamisloost. See film, see pole minu projekt. Jordan Peele4 ostis raamatuõigused, palkas stsenaristid ja siis kutsus minu kohtumisele. Ma ütlesin, tead, ma võin selle ju lavastada, aga tahan oma inimestega käsikirja enne ümber kirjutada.
Olime filmiga juba järeltootmiseni jõudnud, kui leidsid aset Charlottesville’i sündmused. Seda algses käsikirjas polnud. Tahtsin lihtsalt näidata, et oht on endiselt reaalne ja luurab kuskil siinsamas, aga need tüübid kirjutasid end täiesti ise mu loosse sisse.
Kas David Duke5 oli selles loos juba olemas, või kuidas? Ta ühines organisatsiooniga 1960ndate lõpus.
Lee: Kuradima David Duke kirjutas end ka ise sisse, sest enne oli meil vaid suurepärane tegelaskuju Toper Grace’i esituses.
Käsikirja kirjutades rääkisime pidevalt minevikust ja sellest, kuidas see tänapäeva tuua. Selles mõttes oli Trumpist kõvasti abi – suurepärane koostööpartner. Filmiga alustades ei kujutanud ma ette, et temast võiks saada Ameerika president. Kui ta ütles „Ma võiksin seista keset 5. avenüüd ja kedagi tulistada ega kaotaks ühtki häält“, mõtlesin ma, et ta ei saa mingil kuradi juhul võita. Tundub, et ma eksisin rängalt, aga asi pole vaid Ameerikas – igal pool maailmas toimub sama. Sa pead seda oma artiklis rõhutama. Ameerika kipub esimesena pähe turgatama, sest oleme harjunud sellest riigist mõtlema kui võimsast jõust. Kui Valges Majas oleks Obama, oleks meie film võib-olla täiesti teistsugune. On üks asi, mida ma alati sõpradele ütlen ja mis alati vaidluse esile kutsub: oleks on paha poiss …
On raske uskuda, et see on tõsilugu. Ma mõtlen Roni oma.
John David Washington: Kas ma uskusin seda lugu esmakordselt kuuldes, et see on tõsi? Kiire vastus on ei. Kui ma Roniga rääkida sain ja ta ulatas mulle Ku Klux Klani omanimelise liikmekaardi, hakkas kõik kohale jõudma. Ja mõelda, et ta tegi seda kõike seitsmekümnendatel, kodanikuõigustega seotud konflikti kõrgajal! Heldeke – on ikka julge mees. Ma ei tahtnud teda imiteerida, kuna Ron ütles, et dublandi hääl polnud tema omaga eriti sarnane. Ta oli Ku Klux Klanile lihtsalt öelnud, et on külmetanud. Altminek annab tunnistust kas organisatsiooni ebakompetentsusest või liigsest enesekindlusest.
Kuivõrd te blaxploitation’i klassikaga tuttav olite? See allžanr on filmi keskmes ja filmis on isegi kahe tegelase vaidlus selle üle, kumb on parem, kas „Super Fly“ või „Shaft“.6
Washington: Vot see on õige kultuurne vestlus. Mõni ütleks, et juuksurijutud. Tänapäeva valik oleks Kendrick Lamar vs. Drake. Mulle meeldib väga Ron O’Neill ja „Super Fly“, aga ta mängis kupeldajat ja diilerit – ja seda seal filmis ka ülistatakse. Shaft esindas seadust.
Uurisin seda ajastut põhjalikult. Ma tegin playlist’i 70ndate muusikast: Curtis Mayfield, Marvin Gaye. Läksin igal öösel magama „Soul Traini“7 saatel. Perekond aitas ka, nii et võttele saabumine, nende riiete selgapanek ja päris afrosoenguga ringikäimine oli puhas rõõm.
Tore, et mainite oma perekonda, sest see pole teie esimene Spike Lee’ film. Astusite üles juba filmis „Malcolm X“ 1992. aastal, vaid kümneaastasena. Selle filmi nimirollis on teie isa Denzel Washington.
Washington: Oo jaa – ma olin taustanäitleja. (Naerab.) Loodetavasti olen tolle ajaga võrreldes näitlejana küpsemaks saanud. Ma olen selle mehe sugulane ja ma ei saa sinna midagi parata. Seetõttu sai minust filmitööstuses introvert. Olin teismelisena mässaja, aga suutsin oma rahulolematuse suunata füüsilisse tegevusse, Ameerika jalgpalli. Seal peab kiiver peas olema, nii et keegi su nägu ei näe. Nad näevad nime Washington, aga ei tea, kes sa oled. Neil ükskõik! Sain stipendiumi, millega tasusin õppemaksu. Sain NFLi, Ameerika jalgpalliliigasse. Mängida ei saanud, istusin kogu aja pingil, aga ma olin seal ja astusin oma rada. Muidugi oli mul ka suurepäraseid mänge ja vahel tuli see pressis jutuks pealkirjaga „Denzel Washingtoni poeg on hea mängija“ – ta ei teinud seal väljakul küll midagi!
Masendav.
Washington: Rahvas räägib, mis ta räägib, aga ma tean, et olen tööd teinud. Ja läksin kohale ettevalmistunult. See valdkond põhineb äraütlemistel ja mul tuli äraütlemistega NFLis palju tegemist teha. Nüüd, kui sain telefonikõne elavalt legendilt, käisid mul igasugused tunded seest läbi. Asi pole ainult selles töös, mis Lee oli mu isaga koos teinud, vaid ta andis värvilistele oma tõe rääkimiseks platvormi. Punkt. See esimene kõne tegi mu väga närviliseks. Ma olin närvis, sest ei uskunud tegelikult, et need sündmused aset leiavad. Lee’ juhatus ja nõuanded on ebatavalised – rohkem võis järeldada sellest, mis ta ütlemata jättis. Ta usaldas mind, usaldas seda, et ma olen tausta uurinud ja asjaks valmis. Näitlejana oli see mulle väga vabastav. Jalgpalli mängides usaldasime oma meeskonnakaaslasi ja selle mehega leidsin samasuguse usalduse.
Filmis ilmuvad ekraanile ka mitmed noored näitlejad, nagu näiteks Laura Harrier. Kas oskate välja tuua kahe põlvkonna erinevuse? Kas varem oldi rohkem teemas sees?
Lee: Praeguste noorte motivatsioon võib olla väga tugev. Nagu näiteks need, kes reageerisid Parklandis tulistamistele.8 Nad on vihased ja nad politiseeruvad. Nii et ma ei läheks küll nii kaugele, et küsida: „Miks te pole sellised nagu meie 70ndatel?“ Ma toetan neid ja nende motivatsiooniga on kõik korras.
Washington: Suure muutuse on minu arvates kaasa toonud ühismeedia. Liikvel on palju informatsiooni, nii et „ma ei tea sellest mitte midagi“ pole enam piisav vabandus. Tehnoloogia aspektist on toimunud väga suured muutused, aga „Ühe rahvuse sündi“9 õpetatakse filmikoolides endiselt. Kas see ei kõla hullumeelsena? Mulle meeldib väga, et Spike’i film algab minevikus ja lõpeb kaadritega meie kaasajast. Seda nähes mõistad, et need probleemid on jätkuvalt päevakorral. Loodetavasti hakkab osa noori seda filmi vaadates ka küsimusi küsima.
Lee: Asi on selles, et inimestel on alati olnud vaja patuoinast: sinu pärast ei ole mul tööd, sina oled süüdi selles ja teises – ikka tahetakse süüdistada oma olukorras kedagi teist. Ku Klux Klan ei öelnud üksnes „neegrid võtavad meie koha ära“, vaid sama jutt käis ka juutide, katoliiklaste ja immigrantide kohta, sest see, mis organisatsioonile tõsiselt tuule sisse puhus, oli immigratsioon. Inimesed alahindavad seda. David Duke märkis uut faasi klanni arengus. Ta püüdis jätta endast mulje, et on lihtne ja tavaline mees, kes võiks vabalt olla su naaber. Minu meelest on see lugu huvitav sellepärast, et Ron nägi sellest läbi. Seepärast otsustasingi oma kasteedi kapist välja võtta ja selle filmi valmis teha. Ma ei tea, miks on rassism endiselt elujõuline. Kui teaksin sellele küsimusele vastust, oleksin kasutanud seda juba oma filmis „Aja õiget asja!“.10 Mõned pidasid seda filmi läbikukkumiseks, ka siin Cannes’is 29 aastat tagasi, lihtsalt sellepärast, et see ei andnud vastust rassismi jätkumise kohta.
Kas sellepärast naasetegi ikka ja jälle selle teema juurde?
Lee: Rassism on oht, mida olen tajunud kogu oma elu – sellest räägivad ka mu varasemad filmid. Mõnikord teed midagi ja ei saa ise arugi, et tekib mingi läbiv teema. Olen filme teinud 30 aastat ja hakkan alles praegu seda mustrit nägema. Võtame näiteks Charles Laughtoni „Jahimehe öö“.11 Mulle ei meenu praegu, kes selle aluseks olnud raamatu on kirjutanud, aga nägin seda kunagi filmikoolis ja see jättis mulle tohutu mulje. Sellel hullul, keda mängib Robert Mitchum, on vasaku käe nukkidele tätoveeritud „hate“ ja parema omadele „love“. Katset ühendada need kaks olen teinud kõigis oma filmides. Kõige taga on armastuse ja vihkamise võitlus.
1 The Black Klansman, Ted V. Mikels, 1966.
2 „J’irai cracher sur vos tombes“, Michel Gast, 1959.
3 Kurikuulus valgete natsionalistide meeleavaldus „Ühendage parempoolsed“ („Unite the Right“) toimus Charlottesville’is 2017. aasta augustis konföderatsiooni armee kindrali Robert E. Lee’ kuju eelmaldamise pärast. See kasvas üle natsionalistide ja vastuprotestijate konfliktiks ja päädis Heather Heyeri surma ja paljude teiste vigastamisega, kui ühe autoga otse rahvahulka sõideti.
4 Ameerika režissöör, kes lavastas eelmise aasta rassismiprobleeme käsitleva õudusfilmi „Kao ära“ („Get Out“, 2017) ja võitis sellega parima originaalkäsikirja Oscari.
5 Endine Ku Klux Klani suurvõlur, nüüdne häälekas Trumpi toetaja, kes võttis samuti osa Charlottesville’i marsist.
6 „Super Fly“, Gordon Parks jr, 1972; „Shaft“, Gordon Parks, 1971.
7 Esimene legendaarne tele-muusikasaade (1971–2006), kus võis näha mustanahalisi esinejaid.
8 Vihje Stoneman Douglase koolis 14. II 2018 toimunud koolitulistamisele, kus hukkus 17 inimest ja misjärel hakati häälekalt nõudma relvaseaduse ümbervaatamist.
9 „Birth of a Nation“, D. W. Griffith, 1915.
10 „Do the Right Thing“, Spike Lee, 1989.
11 „The Night of the Hunter“, Charles Laughton, 1955.