Kaspar Mänd on mitmekülgne dirigent, keda paljud tunnevad eelkõige koorimuusika kaudu. Ta on juhatanud koore laulupidudel ja asutanud segakoori HUIK!. Algatuslik vaim on Kaspariga kogu aeg kaasas käinud – tema loodud on nüüdseks kaheaastane Uue Tänava Orkester. Endiselt on tal kirg ka muusika­teatri vastu ja ta jätkab rahvus­ooperi Estonia dirigentide ridades. Viimased aastad ongi viinud teda aina enam orkestri- ja instrumentaalmuusika poole. Sellest aastast on Kaspar Mänd Pärnu Linnaorkestri peadirigent ning tema kunstiline nägemus tekitab palju uudishimu. Uues ametis astub ta üles juba tulevastel valentinipäevakontsertidel „Amores“ 14. II Pärnu kontserdimajas ja 17. II Kultuurikatlas.

Millise tundega sa Pärnu Linna­orkestri peadirigendi ameti vastu võtsid?

Enne, kui see ettepanek tuli, olin käinud päris mitmel korral Pärnu Linna­orkestri juures külalisdirigendina. Koostöö oli väga sümpaatne, õhustik töine ja mõnus. Nägin, et selle kollektiiviga saab teha mitmekülgseid kavu. Pärnu Linnaorkesteriga on võimalik teha nii sümfoonilist kui ka kammerlikku muusikat – see on plastiline koosseis. Samuti panevad mõtte tööle Pärnu kontserdimaja atmosfäär, akustika ja ruumilised võimalused. Vägev, et Pärnus on selline kontserdisaal. Eks osalt ka seepärast toimub seal suviti selline uhke Pärnu muusikafestival. Samuti ei ole päris iseenesest mõistetav, et Pärnu suurusega linnal on oma orkester. Pärnakad peaksid olema uhked, et neil on oma professionaalsel tasemel orkester. Orkestriga peame end loomulikult pidevalt tõestama, pakkuma muusikalisi elamusi ja andma sellega inimestele midagi juurde.

Ühtlasi mõtlen, et oleme liialt harjunud sellega, et meil on kiire ligipääs muusikale Spotify ja YouTube’i kaudu, saame hetkega ligi kümnetele Brahmsi sümfooniate salvestustele. Usun, et inimesed hakkavad järk-järgult taas väärtustama elavat esitust, sest see annab ainulaadse elamuse – see muusika kõlab sellisena ainult sel hetkel just selles ruumis. Loodan, et ka pärnakad hindavad seda linnaorkestri kontsertidel.

Pärnu Linnaorkester on välja kasvanud sümfoniettorkestrist, mille Heinrich Meri ja Johann Kask asutasid 1920. aastal. Sel ajal oli pillidest ja muusikutest puudus. Kas tänapäeval on kõik pillirühmad kenasti kaetud?

Orkestril on oma Pärnu tuumik, kuid meil on ka muusikuid Tallinnast ja Tartust. Koosseis on klassikaline, igat puupuhkpilli on kaks. Kui mõni teos vajab laiendatud koosseisu, siis kutsume lisajõude appi.

Ilmselt on vara rääkida orkestrist kaugemas plaanis, aga palun tutvusta oma praegust kunstilist kreedot.

Mul on suur huvi mängida sümfoonilise muusika keskseid teoseid, mis ei pea ilmtingimata kõlama kolossaalsena. Kui me paar aastat tagasi Uue Tänava Orkestriga alustasime, siis oli meil eesmärk võtta ette sümfooniad terviklike tsüklitena, kuid esitada neid nagu kammermuusikat – orkester on väike, iga liige on võrdne ansambli osa, igaüks loeb. Seal sai esimest korda proovitud sümfoonilise muusika esitamist harjumuspärasest väiksema, kammerlikuma koosseisuga. Arvan, et Pärnu Linnaorkester on just sellises mõõdus, mis võimaldab esitada ka romantismiaja sümfooniaid. Tavaliselt on publik harjunud sümfooniaid kuulama massiivsena, kuid ajad on muutunud. Sümfooniate esitamise esteetika on läinud kammerlikumaks, neis on tegelikult palju õhulisust ja peenekoelist fak­tuuri. Kunagi tahaksin ette võtta näiteks Robert Schumanni ja Johannes Brahmsi sümfooniad, mida Pärnu Linnaorkester ei ole väga palju esitanud.

Ülioluline on ka tänapäeva muusika. Peame kandma hoolt selle eest, et huvi nüüdismuusika vastu jätkuks. Minu meelest on kummaline, et meiega samal ajal elavate heliloojate loomingut tihti ei mõisteta ning esimese hooga suhtutakse sellesse skeptiliselt. Ometigi pärinevad nende inspiratsioon ja ajend ju sellestsamast igapäevaelust, kus meiegi praegu oleme. Nüüdismuusikat tuleb esitada ja publikuni viia, et oleks kuulda, mida head tänapäeval muusikas luuakse. Kui meie, tegevmuusikud, neid teoseid ei esita, siis publik ka ei kuule.

Kammerooper pakub žanrina samuti väga palju võimalusi. Pärnu Linnaorkester on just sellises mõõdus ja olekus, et selles valdkonnas midagi ette võtta. Pärnus on ju Endla teater, kus on ka orkestriauk. Seal on tehtud näiteks festivali „PromFest“ muusikateatri etendusi. Miks mitte katsetada midagi ka koostöös Endla draamanäitlejatega, kelle laulmine viimati nähtud etenduses „Mehed, meri, maa ja naised“ oli väga hea. Aeg-ajalt on Pärnu Linnaorkester ikka teinud teatriprojekte, näiteks Veljo Tormise „Luigelend“.

Milliseid mõtteid on sul järgmise hooaja repertuaari kohta?

Loomingulise juhina pean looma repertuaarist tervikliku pildi. See pilt peaks olema selline, mis annab inimestele nende igapäevaste toimetuste kõrval lisaväärtust, pakkuma elamusi. Oluline on võimalikult lai repertuaar, et kontserdid oleksid eriilmelised. Peame pakkuma publikule uut, aga ka äratundmisrõõmu klassikaliste teostega. Veel peab see muusika olema orkestrile huvitav ja arendav. Plaan on ühendada eri žanreid sümfoonilise kullavara ja uuema muusika kaudu.

Kui suvi on aasta kõrghooaeg, mil linn pulbitseb festivalimeeleolust ja kuuleb palju suurepäraseid kontserte, siis Pärnu Linnaorkestri ülesanne võiks olla aasta ringi elamusi pakkuda ja muusikalist vaimu üleval hoida.

Milliseid teoseid võiks Pärnu Linnaorkestriga salvestada?

Nendest on veel vara rääkida. Kindlasti vääriksid eesti muusika varamus paljud teosed uuesti või esimest korda salvestamist.

Sa juhatad esimest korda peadirigendina valentinipäevakontserte, kus muu hulgas tuleb ettekandele Eino Tambergi oratoorium „Amores“. Mis on selles paeluvat?

„Amores“ on minu arust eesti muusika kõige omanäolisem oratoorium, mis kõneleb nii ilusasti ja poeetiliselt armastusest. See on kohati isegi erootiline. Huvitav, et see 1980ndatel heliloojate liidus läbi lasti. „Amores“ ei ole nüüd midagi hirmus sündsusetut, aga tuleb arvestada, et omal ajal oli ju range tsensuur.

Helikeelelt on see teos värvikas. See ei ole kirjutatud suurele orkestrile, aga juures on veel koor ja neli solisti. Oratoorium räägib mehe ja naise armastusest alates esimesest silmapilgust. Teose alguse poole on põhiteema naiseliku ilu ülistamine, hiljem teose jooksul üldse armastuse jõud. See teos kannab väga ilusat mõtet, et meile antud elu on üürike ning tuleb julgeda armastada, sest armastuse jõud on see kõige suurem jõud.

Tekst on Tambergil väga hästi koostatud. Ta on mitme luuletaja, näiteks Ellen Niit, Viivi Luik ja Heinrich Heine, tekstidest kokku pannud jutustava liini. Tulemuseks on väga hea süžee. Loos moodustub kaks armastajapaari, mida laulavad sopran, tenor, metsosopran ja bariton. Meie solistid Maria Listra, Mehis Tiits, Tuuri Dede ja Tamar Nugis sulandavad selle vajaliku tämbri ja kõlamaailma väga hästi kokku. Oratooriumi „Amores“ ei ole palju esitatud, paaril korral 1980ndatel ning viimati kümmekond aastat tagasi.

Kas „Amorese“ partituur on lihtsasti kättesaadav?

Noodimaterjali on hiljuti trükkinud kirjastus Edition49, kuid igaks juhuks hoidsin ka käsikirja kõrval, sest aja jooksul ikka midagi lisandub ja muudetakse.

Mäletan, et käisid teatri- ja muusika­muuseumis otsimas ka Eino Tambergi „Kuupaisteoratooriumi“. Mis sellest on saanud?

Tõenäoliselt seisab see endiselt käsi­kirjana arhiivis. Viimase laulupeo repertuaari koostades otsisid ju dirigendid repertuaari jaoks kõik kohad läbi. Mina käisin üsna tihti muuseumi arhiivis tuhnimas. Seal on väga palju põnevaid teoseid, mõned on nagu kummitus­teosed, millest inimesed küll teavad ja räägivad, kuid keegi ei ole kuulnud. Välja tuli ka tõelisi kurioosumeid! Näiteks arhiivis olevate Mart Saare visandite hulgast tulid välja kantaadi „Ilo tütterile“ mõned read, kus helilooja oli alustanud oma koorilaulu „Noore veljo, veeritäge!“ orkestreerimist. Millegipärast jäi tal see pooleli, aga mulle meeldib idee, kuidas teos oleks võinud sümfooniliselt kõlada.

Kui mõni aasta tagasi võis arvata, et sinu kõige südamelähedasem projekt on segakoor HUIK! ja üldse koori­muusika, siis nüüd on selle kõrvale ilmunud Uue Tänava Orkester. Mõlemad on sinu algatused. Kas näed ennast aina enam orkestrimuusikat juhatamas?

Mul on hea meel näha, et HUIK! areneb uue dirigendi Ingrid Roose käe all. Eks uue dirigendiga kollektiiv ja selle kõlapilt muutub, sealhulgas lauljad vahetuvad, kuid koor kasvab ja liigub edasi.

Orkestrimuusika on mulle algusest peale palju huvi pakkunud ning tahan nüüd sellele pühenduda. Uue Tänava Orkester on praegu küll loomingulisel pausil, kuid kogume mõtteid, mida järgmiseks ette võtta. Meil on läbitud kaks sümfooniatsüklit: oleme esitanud kõik Ludwig van Beethoveni ja Felix Mendelssohni sümfooniad. See oli väga põnev ja silmaringi avardav protsess nii mulle kui ka mängijatele. Nii õpib helilooja iseloomu ja helikeelt sügavuti tundma.

Miks oli vaja eesti muusika pilti tuua Uue Tänava Orkester?

Tundus, et muusikamaastikul oli väike tühimik ja minul endal puudus kogemus, mida ei jaksanud enam oodata. Käed sügelesid. Akadeemiast tuli üha noori tegijaid – muusikuid, kellega tahtsime tegutseda. Ka repertuaari mõttes oli tühimik: ei meenunud, millal sai viimati kuulda Beethoveni esimest või kaheksandat sümfooniat. Ei tahtnud oodata, millal tulevik toob võimaluse selle muusikaga kokku puutuda. Nii kogunes üksjagu kaasealisi muusikuid, kes ühinesid mõttega esitada sümfooniad terviklike tsüklitena. Sümfooniatega on meil alati kaasas käinud uuem muusika, näiteks esitasime koos Theodor Singiga Esa-Pekka Saloneni teose „Mania“, tõelise tänapäeva virtuoos­pala, mis pani nii vererõhu, närvid kui ka keskendumisastme maksimumini proovile. Fantastiline kogemus!

Tundub, et muusikuid ja lauljaid jätkub Eestis niivõrd palju ja seepärast saavad tekkida ka sellised omaalgatuslikud koorid ja orkestrid. Muusikutest vist puudust ei ole?

Nii ja naa. Tegus muusik on hommikust õhtuni rakkes umbes kahes-kolmes-neljas kollektiivis. Peale on tulemas häid noori muusikuid, kes veel ei rabele mitmel rindel, peamiselt õpivad, kuid kõrvalt saavad kollektiivides esimesi kogemusi. Väga tänuväärt on ERSO ja rahvusooperi Estonia orkestriakadeemiad. Usun, et ka Uue Tänava Orkestri koosseisus mängitud sümfooniatsüklid on mängijaid arendanud – mind kindlasti.

Teine küsimus on aga see, kas ka publikumi jagub. Iga päev toimub midagi, peale selle on live–stream’id ja digital concert hall’id. Miks peab inimene üldse kodunt välja minema, kui saab arvutist kuulata samu teoseid näiteks Berliini Filharmoonikute esituses? Aga elaval kontserdil on oma võlu, kontserdisaali atmosfäär ja akustika ning kuulaja on osa sellest. Salvestis ja voog­edastus ei saa kunagi asendada elavat esitust.

Estoonlastega käisid alles hiljuti Moskva Suures Teatris. Kui erinev oli see kogemus kodulavaga võrreldes?

See oli kogu teatritrupile võimas kogemus. Trupp andis endast maksimumi. Saal on kordades suurem ja suurejoonelise ajalooga – mõeldes kas või tsaaridele, kes kunagi keskloožis istusid. Akustika oli fantastiline, palju ruumi ja õhku. See ehitati ju impeeriumi tähtsaimaks teatriks!

Estonial loomulikult seda mastaapi ei ole, kuid sel on oma hõng ja väärikus, mis on meile armas ja oma, ning mis ajab ikka selja natuke sirgemaks.

Kumba eelistad vaatajana – balletti või ooperit?

Ooper on sümpaatsem, kuna see on žanrina mitmekülgsem kombinatsioon muusikast, kunstist, laulmisest ja draamast. Ma olen ka balletist saanud väga suuri elamusi. Meil on Estonia mängukavas lavastused, mida alati väga naudin, näiteks „Tramm nimega Iha“ ja hiljuti mängukavas olnud „Onegin“. Mõlemad on väga haarava draamaliiniga. Varsti tuleb välja uus versioon balletist „Romeo ja Julia“. Prokofjevi muusika on geniaalne, kuid peale selle on ju laval Shakespeare’i lugu.

Oled nüüdseks mitu aastat töötanud nii teatris kui ka orkestrite ees. Kui nüüd meenutada seda õpiprotsessi, siis mis olid kõige suuremad proovikivid ja tagasilöögid?

Mida aeg edasi ja mida rohkem muusikaga kokku puutun, seda rohkem tunnen, kui kaugele on veel minna. Kui üks raskus saab ületatud, siis tuleb kohe järgmine, mis tundub eelmisest raskem. Alati on mingi takistus või tõrge, mille tõttu pean iseenda kallal tööd tegema. Mulle ei meenu, et oleksin eriti tundnud seda, et voh!, nüüd on käpas.

Dirigendina teed loomingulisi valikuid. Millist muusikat kindlalt eelistad ja millist mitte?

Teatris on näiteks nii, et etendusi on palju … Ühel õhtul ooper, siis ballett, kolmandal õhtu jälle operett – need maailmad on üksjagu erinevad. Üritan teha nii, et mu lemmikteos on see, mida parasjagu dirigeerin. Aja jooksul on küll välja kujunenud mingid eelistused, aga ma ei kiindu nendesse jäädavalt, üritan kogu aeg midagi uut avastada. Näiteks huvitavad mind vähetuntud teosed. Vahepeal oli mul suur Leoš Janáčeki vaimustus, viimasel ajal huvitab aga mind selline helilooja nagu Charles Koechlin. Tooksin välja ka Olivier Messiaeni. Neil on põnev mõtte- ja sellest tulenev kõlamaailm. Uudishimu peaks alati säilima, muidu kaob erksus.

Mida tänapäeva publik kuulata soovib?

Võimatu öelda. Nii palju, kui on kanaleid ja erinevaid maitseid, on ka eri stiile. Kuid interpreetidena peame olema nagu osavad kokad, et panna heliloojate muusika sajandiüleselt kokku. Mõni tänapäeva teos sobib hämmastavalt hästi kokku sajandeid tagasi kirjutatud muusikaga, sealt tekivad kummalised ajahüpped ja -sillad – inimene võis toona osata anda vastuseid nendele küsimustele, mida esitame endile praegu. Ja vastupidi …

Eestis on publikut ka eksperimentaalse muusika jaoks. Võib-olla ka sellepärast, et selle juurde käib selline underground’i imago, aga eelkõige, kuna inimesed on uudishimulikud. Tahetakse midagi, mis on peavoolust eemal. Ansambel U: on mu meelest oluline rühmitus – nagu vedur, mis toob meie maastikule värsket uut kõlamaailma. Nad säilitavad seda toonust, mida ei paku järjepidevalt ükski muu kollektiiv. Küll aga on meie muusikamaastikul puudus suuremast ansamblist, nagu kunagi oli Nyyd Ensemble. Ilmselt sellepärast ei kirjuta eesti heliloojad enam suuremale ansamblile. Sahtlisse pole mõtet kirjutada. Tänapäeval luuakse muusikat suuresti just kollektiividele.

Ma olen väga õnnelik, et „EV 100“ programmis etendus Estonia ja Kanuti Gildi saali koostöös Manfred MIMi ooper „Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas“, kus ühinesid nüüdisaegne helikeel ja muusikateater. See oli erakordne tehnoloogiat kaasav projekt, mida iseloomustab tulevikku vaatav muusikateater.

Tulevasel laulu- ja tantsupeol oled sümfooniaorkestrite dirigentide nimekirjas. Millist muusikat saame sinu taktikepi all kuulda?

Dirigeerin Ülo Kriguli uudisteost „Torni­kella kaja“. Krigul on kasutanud algmaterjalina katkeid Veljo Tormise koori­teosest „Tornikell minu külas“, mille sisu puudutab ajalikkust ja meie siinolemise mõtet. Minu meelest on väga ilus, et Kriguli orkestriteoses kumab edasi nii see algne mõte kui ka Tormise maailm.