Sally Potteri uusim linateos, kevadisel „Berlinalel“ esilinastunud „Käimata teed“1 on kahtlemata üks neist filmidest, kus vaatajale kõike kandikul ette ei tooda. Tõsi, Potter möönab, et filmi esimene versioon osutus isegi nn testpublikule liiga segaseks. „Kui minu eelmine film „Pidu“2 oli väga lineaarne, siis „Käimata teede“ struktuuri panin kokku nagu puslet,“ räägib Potter, kellega kohtume esilinastusjärgsel päeval Berliinis. „Proovilinastus ei läinud kuigi hästi, suur osa vaatajatest ei saanud mitte millestki aru ja oldi seepärast isegi veidi pahane. Kuigi mõned publiku hulgast ütlesid, et nendele tundus kõik väga loogiline, läksin siiski uuesti montaažiruumi ja tegin filmi natuke ümber. Ma pole ühegi filmi ülesehitusega nii palju tegelenud kui „Käimata teede“ omaga. Lugesin enne kirjutama hakkamist näiteks Homerose „Odüsseiat“ ja James Joyce’i „Ulyssest“ ja kuigi ma ei kannata, kui filmis on kõik publikule ära nämmutatud, ei meeldi mulle ka vaataja eest infot manipulatsioonidega saladuses hoida.“
„Käimata teed“ on auhinnatud Sally Potterile väga isiklik film, inimlik kõrvalpilk mälestustest ja käimata teede meenutamisest. Võrratud rollid teevad selles isa-tütrena Javier Bardem ja Elle Fanning, kõrvalosades on Salma Hayek, Laura Linney ja Serbia näitleja Branka Katić. Ja kuigi käsitletakse tõsist, traagilist teemat, ei puudu filmist ka kerged huumorinoodid.
Pressikonverentsil mainisite, et see film on väga isiklik. Kas te räägiksite sellest palun lähemalt?
Tegelikult võiksin oma kõiki filme isiklikeks nimetada, eelkõige stsenaariumi seisukohalt. Kui hakkan midagi kirjutama, peab see lugu või teema mulle lähedane olema. Muidugi, kirjutamise käigus muutub idee enamasti millekski muuks, nii et seepärast ei saa mu filme nimetada otseselt autobiograafilisteks. „Käimata teed“ sai alguse sellest, et kaks mulle lähedast inimest jäid korraga haigeks ning minust sai nende hooldaja. Üks oli mu noorem vend, keda ma väga-väga armastasin, kes oli alati omaette hoidnud ja haavatav ning kellel viiekümnendate eluaastate algul diagnoositi dementsus. Hooldasin teda mitu aastat. Teine oli mu väga hea sõbranna, muusik, kes haigestus polüskleroosi. Haiguse tagajärjel jäi ta halvatuks ega saanud enam rääkida ja mina olin ainus, kes mõistis, mida ta väljendada soovib, nii et minust sai mõnes mõttes tema tõlk. Nõnda hoolitsesin ma üheaegselt kahe inimese eest, nad olid vangistatud iseenda kehasse ega saanud normaalselt suhelda, ent aju ja mõistus töötasid sama aktiivselt nagu varem. Lihtsalt nad ei suutnud end enam väljendada. Nad olid mõlemad erakordsed isiksused, kelle mõistus ei kadunud, vaid oli liikunud kuhugi mujale. Olin korraga nii hooldaja kui ka hääbumise tunnistaja. Samal ajal hakkas mind paeluma huvi selle vastu, milliseid valikuid me elus teeme. Kuidas me käitume, kui oleme elu ristteel, kui on võimalik valida üks või teine tee ja millist mõju see meie tulevikule avaldab. Valid ühe tee, aga mis siis, kui aju hakkab samal ajal alateadlikult suunama käimata rajale? Ja mis siis, kui vaimne seisund sunnib mõtlema just valimata teele? Sealt hakkaski filmi idee kerima ja mingil hetkel otsustasin peateemaks valida isa-tütre liini. Nii et „Käimata teed“ algas väga isikliku projektina, aga arenes kirjutamise käigus üheks teiseks looks.
Pole kuigi palju režissööre, kes oma filmidele ise muusika kirjutavad. Kas te kirjeldaksite palun natuke seda muusika valmimise protsessi?
Ma olen alati oma filmides kõlava muusikaga väga seotud. Valin vastavad heliteosed ise või töötan külg külje kõrval heliloojaga, kes mulle muusika kirjutab. „Käimata teed“ on tõepoolest esimene, millele ma täielikult, noot noodi haaval, ise muusika olen komponeerinud. Kahekümnendates aastates olin ju improviseeriv muusik, käisin palju tuuridel ning mulle on muusika ja film alati olnud lahutamatud. Vahel on mõni film – nimesid nimetamata – nii ebameeldiv ainult seepärast, et ma ei kannata välja seal kõlavat muusikat. Ei pea lugu muusikast, mis mõjub nagu tapeet, mis ongi loodud selleks, et keegi seda tähele ei paneks. Huvitav oli aga see, et „Käimata teede“ puhul hakkasin muusikat komponeerima samal ajal, kui stsenaariumi kirjutasin. Need helid lihtsalt tulid samaaegselt mu pähe. Ses mõttes, et ma alguses üldse ei arvanud, et ise komponeerima hakkan, aga kirjutamise ajal kujunes nii välja. Mõtlesin tükk aega, kas kasutada oma muusikat või mitte ja käisin kõigile oma lõputute kahtlustega närvidele, aga lõpuks mõtlesin, et tühja kah! Ma olen 70aastane ja võin teha, mida tahan. (Naerab.)
Räägime näitlejatest ka. Elle Fanningi ja Javier Bardemi ekraanikeemia on täiesti vapustav.
Teadsin juba stsenaariumi kirjutades, et meespeategelast peab mängima väga tugev ja karismaatiline näitleja, kes annab puhtalt oma karismaga edasi või kompenseerib selle, et ta on kogu aeg n-ö ära. Selleks et edasi anda mehe haavatavust, peaks ta olema füüsiliselt väga tugev, jõuline. Alguses kirjutasin selle rolli inimesele, kellele inglise keel on emakeel, aga kui Javier oma jah-sõna andis, tegin natuke käsikirja ümber – et ta oleks mehhiklane. Ja kuna poliitiline olukord Ameerikas on ka, nagu ta on, lisas immigranditeema veel teise dimensiooni. Elle Fanningiga töötasin ma filmis „Ginger & Rosa“ (2012), kui ta oli kolmteist ja ma igati imetlen teda. Elle on andekas, tõeliselt professionaalne, aval ja väga rõõmsameelne inimene.
Kas ja kuidas Elle Fanning selle kaheksa aastaga arenenud on?
Kindlasti veelgi professionaalsemaks. Elle on ju vahepeal palju filme teinud, nii et muidugi annab see oskusi juurde, aga mulle meeldib kõige rohkem see, et ta on säilitanud oma rõõmsameelse süütuse, mis teeb temaga töötamise nii nauditavaks. Kogu võttegrupp armastas Elle’i, ta on nagu päike, kellest kiirgab entusiasmi töö vastu. Samuti on temas tohutult sügavust. Kui meil oli üks keskne stseen, kus Elle pidi nutma, pöördus ta pärast minu poole, naeris oma laia naeratust ja ütles: oh, see oli nüüd küll väga värskendav! (Naerab.)
Salma Hayek on öelnud, et ei nõustunud teie ettepanekuga sugugi mitte kohe, sest kartis väga teha koostööd nii hea sõbra ja perekonnatuttavaga nagu Javier Bardem. Kas pidite teda kaua veenma?
Ei-ei, tegelikult ei olnud mingit veenmist. Jah, Salmal olid väga suured kõhklused-kahtlused ja omad hirmud, ent samal ajal huvitas teda see projekt väga. Salmale meeldis ta tegelaskuju ja filmi idee ning eriti see, et ta saab hispaania keeles rääkida. Me vestlesime temaga väga pikalt, arutasime kõik üksipulgi läbi. Mul on väga hea meel, et ta nõustus.
Peategelase Leo korter asub raudtee läheduses, kas mööduvatel rongidel oli ka mingi suurem tähendus?
Mulle tundus, et kui ollakse oma mõtetega reisil, on mööduvad rongid hea idee. Teisest küljest – see on ju Brooklyn! Olen Brooklynis tihti metroorongi või rongiga sõites vaadanud, kui palju on raudtee ääres maju, millel ei ole akende ees kardinaid, nii et saab neisse sisse kiigata ja vahel olen mõelnud, et kes on need inimesed, kes neis majades elavad. Ja millist elu?
Teie eelmine film „Pidu“ on poliitiline satiir, mis muide oli ka Eestis väga edukas. Selle tegevus toimub siis, kui Brexitist alles räägiti, nüüd on see käes. Mis tunded teid valdavad Brexitile mõeldes?
Kõigepealt: mulle meeldib komöödiat teha ja tahaksin seda kindlasti veel proovida. Brexit on muidugi täielik katastroof, manipulatsiooni, valede ja propaganda tagajärg. Tagajärg, mis toob Inglismaale veelgi rohkem vihkamist, natsionalismi, rassismi, vaenuõhutamist, isolatsiooni – kõike seda, mida ma jälestusväärseks pean. Ma ei ütle, et Euroopa Liit on perfektne, kaugel sellest! Aga siiski parem kui see nostalgiline unistus, et nüüd muutub Inglismaa taas „vanaks heaks“, millekski, mida ta tegelikult kunagi olnud ei ole.
Kas Brexit võib teie meelest avaldada mõju ka Briti filmitööstusele?
Filmitööstus on oma olemuselt rahvusvaheline ja kummalisel kombel on näiteks minu filmid teistes riikides palju populaarsemad kui Inglismaal – mainisite ju, et „Peol“ läks Eestis hästi. Kunagi käisin Poolas ühel festivalil, kus selgus, et inimesed teavad mu filme vaata et peast! See on mu meelest täiesti imeline, et filmid ei tunne riigipiire. Kui räägime konkreetselt Briti filmitööstusest, siis kindlasti on meil edaspidi märksa raskem, kui mitte võimatu, saada toetust Euroopa fondidest, aga üldiselt on praegu raske veel midagi arvata või ennustada. Pealegi leian, et filmitegijad on märksa privilegeeritumas seisukorras kui näiteks põllumehed, kellele Brexit kindlasti märksa suuremat kahju teeb.
Prantsuse režissöör Claude Lelouch tegi kolmanda osa oma kuulsale filmile „Mees ja naine“,3 kus peategelane samuti Alzheimerit põeb. Ta ütles mulle intervjuus, et mälu ja ajuga seotud haigused on alati raskemad taluda sugulastele ja lähedastele kui patsiendile endale. Kas te olete temaga nõus?
Jah ja ei. Kohtusin väga paljude neuroloogidega ja põhiline, mis ma teada sain, oli see, et dementsusel on tohutult palju eri vorme. Enamasti teatakse Alzheimerit, aga see on ainult üks mitmest. Samuti sõltub haigus väga palju konkreetsest inimesest, kes seda põeb. See on nii-nii individuaalne. Näiteks kannatavad mõned Alzheimeri patsiendid meeletult. Neil tekivad hüsteeriahood, nad karjuvad, haigus on selline vaimne piin, et see mõjub ühtviisi hullult nii lähedastele kui ka patsiendile endale. Samal ajal muutus minu vend, kes samuti väga kannatas, mingil hetkel äärmiselt „pehmeks“. Ja hakkas võõraid tänama. Kõigile heast peast aitäh ütlema. Nood ei saanud muidugi üldse aru, mille eest, aga vastasid alati, et aa, hea küll. (Naerab.) Nii et kusagilt tema seest tuli välja mingi üüratu tänulikkus. Mulle ei tundunud see üldse mingi agooniana. Jah, muidugi on väga-väga piinarikas näha oma lähedast sellises seisus. Mulle oli eriti raske hetk, kui mu vend mõistis, et ei saa enam kirjutada. See oli väga valus. Aga on ka selliseid dementsuse põdejaid, kes ise ei saa üldse aru, et nendega midagi lahti on. See on neile muidugi täielik õnnistus, aga lähedastele mitte. Täpselt nii, nagu Lelouch on öelnud.
1 „The Roads Not Taken“, Sally Potter, 2020.
2 „The Party“, Sally Potter, 2017.
3 „Un homme et une femme“, Claude Lelouch, 1966; „Parimad aastad me elus“ / „Les plus belles années d’une vie“, Claude Lelouch, 2019.
