Maailma on raske ette kujutada aruteluta sallivusest ning vajadusest tunnustada rassilisi, usulisi, kultuurilisi jm eripärasid. Olen pühendanud suure osa oma elust meist geograafiliselt kaugete kultuuride ja usundite uurimisele ja vahendamisele, elanud riigi „äärealadel“ Indias ja Filipiinidel ning tinglikult kuulunud oma maailmavaatelt, uskumustelt ja huvidelt enamasti ühiskonna „vähemusse“. Olen pidanud vajalikuks vahendada ka väikerahvaid, kui olen tõlkinud või välja andnud inuiti, saami või mõne Aafrika hõimu kirjandust, ning olen vahendanud seksuaalvähemusse kuuluvaid autoreid. Olen alati arvanud, et inimese väärtust ei saa määrata tema väliste omadustega, olgu nendeks päritolu, nahavärv, sugu vm. Olen uskunud, et vahel on just vaikseim hääl tähelepanu väärt ning et seepärast tuleb omal moel kuulata kõiki, sealhulgas tõrjutuid ja tasaseid, et meie enda sisemine maailm saaks nõndaviisi suurem ja selgem. Seda kõike arvestades peaksin olema täiuslik liikmekandidaat üha enam hoogu koguvale sallivusliikumisele – keegi, kes on enese seal ära tundnud ja sealt tuge saab. Ometigi pean tunnistama, et mida aeg edasi, et seda enam tekitavad sallivusliikumise vormid ja väljendused minus kõhklust ja küsimusi.

Õigupoolest ei saa ma lahti tundest, et lääne ühiskonna igati õigustatud püüdes saavutada suurem sallivus ja võrdsus on midagi läinud viltu. Seda jälgides on mulle jäänud mulje, et oleme oma eetiliste ja moraalsete väärtuste eest hakanud võitlema poliitiliste vahenditega ning kiiresti on neist kahest – s.t poliitilisest ja eetilisest mõõtmest – saanud üks. Nii ei ole sallivus meie leksikas enam eetiline (või vaimne), vaid hoopis poliitiline kategooria ning siit veel sammukese jätkates võib juba öelda, et poliitiline õigus – poliitilise võimu või enamuse hääl – ongi see, mis määrab ära meie eetilise pädevuse ja inimliku näo. Eetika ja inimsuse politiseerumise valguses jääb üksjagu ebaselgeks, kui palju huvitab meie ühiskonda maailma küllus ja mitmekesisus, kui suur on valmisolek avada end eri nägemis- ja eluviisidele ning kuivõrd on meie sallivuse sihiks hoopis poolsunduslik ettemääratus sellest, mida mitmekesisuse mõiste peaks tähendama. Näib, et oleme ka alles hakanud tõdema, et kõike siin ilmas ei annagi ühildada, mõni erinevus on vahel paratamatult suurem kui kogu võimalik ühisosa ning selle asjaolu teadvustamine ja tunnistamine pole tingimata kellegi suhtes lugupidamatu või väär. Või kuidas muidu saame näiteks nõuda eneselt täielikku sallivust islami kultuuri suhtes, aga jätta enesele vabadus pilada usklike suurimaid pühadusi? Üks ilma teiseta on enamal või vähemal määral farss.

Mõneski mõttes astub nüüdne riigivõim kiriku kunagisse rolli. Kui varem sai kirikuõpetaja kantslist öelda, mis on moraalselt pädev ja sobilik, siis nüüd püüab sedasama teha võimuesindaja parlamendi kõnetoolist. Määratleda püütakse seejuures mitte ainult seda, mille suhtes tuleb olla salliv, vaid sedagi, kuidas seda täpselt teha, kuigi poliitiliselt „viha“ määratleda on mu meelest sama hea kui määratleda sel moel viha vastandit – armastust. Moraalsete väärtuste rõhutatud politiseerimine tekitab tegeliku sallivuse asemele hoopis täiendava polariseerumise, kus inimesele jääb ainult kaks võimalust: olla kõiges meie poolt või kõiges meie vastu.

Nii näiteks võib ka teise seksuaalse eelistusega või teisest rassist inimesi soosiva indiviidi puhul piisata ainuüksi tema poolehoiust traditsioonilisele ettekujutusele abielust või kriitilisemast pilgust kehtivale pagulaspoliitikale, et vastaspool võiks juba põhimõtteliselt kuulutada ta sallimatuks, või enamgi, ajale jalgu jäänuks. Ja niisamuti võib see toimida vastassuunal, s.t iga vähegi liberaalsema vaate kandja võidakse sedamaid nimetada võltsiks, tehislikult sallivaks, traditsioonivastaseks jne. Usun ometigi, et suurem osa ühiskonnast jääb kuhugi kahe pooluse vahele – ei suhtuta kellessegi spetsiifiliselt halvasti, aga ei usuta ka kõige ja kõikide võrdsustamisse. Mida enam võimalikke poliitilisi valikuid esitletakse ainuvõimalike ja polaarsetena ning survestatakse inimest endale pool valima, seda enam näeme ka häälte kaldumist ühte või teise poliitilisse äärmusse. (Hääletan selle poolt, kellesse küll ei usu, aga kes vähemalt takistab soovimatu ja moraalselt ohtlikuma vastasjõu võimule pääsemist.)

Sellist olukorda on ka Eesti poliitikas üksjagu näha: konservatiivsema meelelaadiga inimesele, kellele ei sobi uusliberaalne või ka skandinaavialik sotsiaalliberaalne maailmapilt, aga kes ei poolda ka rahvuskonservatiivset (ja seejuures mitte ülearu keskkonnahoidlikku) eluvaadet, ei jää praegu õieti ühtegi arvestavat jõudu, kes tema eest seisaks. Et säärane polariseerumine – vastaspooles mitte ainult poliitilise, vaid ka moraalse ohu nägemine – on just see, millest mõlemad osapooled oma häältesaagis püüavad toituda ja siin on raske loota olukorra peatset muutust.

Nii tekib teatud robustsus üleskutsesse olla sallivam ja ka vastuhakk säärasele ettemääratud „sallivusele“. Kummastki saab omavahelise dialoogi tühistaja ja katalüsaator täiendavale polariseerumisele. Jäin siinkohal mõtlema ühele kõrvalisele, aga samal ajal kõnekale möödunudaastasele intsidendile, mis leidis aset Inglismaal hooaja jalgpalli meistrivõistlustel. Ühendriikidest suvel levima hakanud liikumise Black Lives Matter omalaadse järellainena lennutas nimelt üks Burnley klubi poolehoidja mängu ajal staadioni kohale loosungi „White Lives Matter“. Aktsioonile reageerisid klubi juhtkond ja ametivõimud täie jõuga, esimene nimetas plakatit solvavaks ning korrakaitse lubas teo toimepanijad vastutusele võtta. (Lõpuks, tõsi küll, süüdistust ei esitatud, see-eest aga sai jalgpallisõber eluaegse staadionikeelu ning ta vallandati töölt hoolimata kinnitusest, et ta pole rassist.)¹ Maine loogika järgi võiks öelda, et tinglik kohavahetus senise rõhuja ja rõhutu vahel ei taga suuremat sallivust ning selle intsidendi lätet võib sama hästi näha algses, liikumise omajagu ebaõnnestunud hüüdlauses. Heideldes rassismi vastu võtab see ometigi ise ainsaks väärtuse mõõdupuuks rassi, sellal kui tegelikku sallivust ja võrdsust taotleva missiooni sõnum on täpselt vastupidine: see, et inimese tähtsus või kaalukus ei sõltu tema välistest atribuutidest nagu näiteks rass.

Võib-olla peegeldab see näide ka liberaalse sallivuspüüde ajutist pinnapealsust, kui kontekstuaalselt omistatud tähendusi esitletakse absoluutsena. (Või kuidas muidu saaksid „valge“ ja „must“ olla täpselt samas lauses risti vastupidise moraalse kaaluga – kui mitte eeldada, et iga valge inimene on põhimõtteliselt ja lunastamatult rikutud.) Ja võib-olla ongi liberalismis sallivus pigem kontekstuaalne kui absoluutne väärtus, mille kuju ja sisu selguvad vaid ajalises ja ühiskondlikuks kontekstis, mitte kõigist välisteguritest sõltumatult. Ma ei mõtle siinkohal ainult asjaolust, et peale seksuaalsete ja rassiliste on meie ümber hulgaliselt muidki vähemusi – üksikvanematest puuetega inimesteni –, kellele me enamasti sellesarnast tähelepanu ei jaga. Pean silmas näiteks mõne aasta taguseid proteste USAs Standing Rockis, kus uue gaasitoru rajamisel püüti reservaadi põlishõimude vastuseisu maha suruda,² või saamide samalaadset heitlust Põhja-Rootsis Kallakis,³ kus seisti vastu rauamaagi kaevandamisele nende põlisel alal. Või ka kestvat konflikti Põhja-Norras Rastigaisa tuulepargi rajamisel saamide pühale mäele.⁴ Neist ja teistestki näidetest jääb õhku küsimus, kas ei põrku liberalistlik sallivus ja vähemuste eest seismine lõpuks vastu turumajanduslikku kasumiiha, mis ongi see, mis liberalismi väärtuste panteonil aukohal seisab. Kas pole need nõnda vaid valitud vähemused valitud kontekstis, mille eest see maailmavaade üles astub? Võib-olla on algusest peale olnud esindusdemokraatia taotlus seista vähemuste eest osati petlik, sest seisneb ju lõpuks ikka enamuse võimus vähemuse üle, kus vähemustega arvestamise viisi ja määra otsustab enamus, mitte too vähemus ise.

Teemaga haakuvalt jutustan ühe loo. 2019. aasta hilissügisel, napilt enne koroonapandeemiat pidasin Hongkongi Hiina Ülikooli (The Chinese University of Hong Kong) külalisena ettekande vaimsete ja tunnetuslike vähemuste tähtsusest ühiskonnas ja kultuuris. Puudutamaks oma kõnes ka linnas mitmendat kuud väldanud poliitilist turbulentsi, meenutasin lõpuks oma kogemust Balti ketist, mis Hongkongis oli tol suvel andnud inspiratsiooni sealsele rahumeelsele inimahelale ümber terve saare. Rääkisin, kuidas kolme väikest maad ühendanud inimjadas ei hüütud poliitisi loosungeid – või nii ma vähemasti möönsin seal Rapla lähistel, kus mina ketis seisin. Üheskoos korrati hoopis avaramat lausungit „meie maa on meie kätes“. Tõin kuulajaskonnale selle näite rõhutamaks, et side maaga on tähtsam kui formaalne poliitiline sõltumatus, õigemini, et see side ongi sügavam otstarve ja siht. Loengu lõpus tõusis saalis püsti üks mainekas Ameerika poeet ning küsis: „Kuulsin teie loengus midagi tõeliselt häirivat – „meie maa on meie kätes“! Öelge palun, kas teie rahvas on pagulaste suhtes tõepoolest nii sallimatu?“

Võime isekeskis muidugi naerda selle küsimuse võhiklikkuse üle, mõistnud hetkega, et selle esitajal puudub vähimgi arusaam meie ajaloost.

Ometi väljendab selline püstitus mu meelest ilmekalt ohtu, milleni viib valimatu ja süvenematu sallivuseihalus. Mis tagab meile, et me ise inimpõlv hiljem ei hakka püstitama samasuguseid dilemmasid või tervitame avasüli neid, kes lõpuks hoopis meid hävitavad? Mis tagab meile, et tunneme vastutust ja väärikust, ja mitte häbi selle pärast, et „meie maa on meie kätes“? Muide, pole kohatu siinjuures meenutada, et rahvaste sõprus – ka omamoodi sallivus – oli üks Nõukogude režiimi lipukirju. Mõistagi ei ole rahvaste sõprus mingitpidi väär. Ometi saadi tollal hästi aru, et selle eesmärk ei olnud vastastikune vaimne rikastumine, vaid vastupidi, maailmavaateline tasalülitus – kõikehõlmav, kõigile sobiv üks ja sama kommunism.

Väsinuna must-valgest maailmast tasub seepärast kindlasti jälgida, et ei kujundataks mõnd ühtlaselt hägusat ja halli silmapiiri. Püüd suuremale sallivusele saab olla edukas ainult siis, kui oleme esmalt enesele selgeks teinud, mis on see tuum või samasus, mille ümber ja mille kontekstis me erisusi vaatleme. Et tervitada endast erinevat, tuleb esmalt teada, kes me ise oleme, sest see on ainus viis, kuidas erinevus saab püsima jääda. Muul juhul oleme kõik varsti ühesugused teistsugused – mis sest, et olime kinnitanud, et hoopis erinevus on väärtus.

Lõpetuseks naasen siinse kirjatüki algusse ning vaatlen sallivuse mõistet meist kauges, vanas India kultuuris. Vahest pole alusetu öelda, et just sealne vägivallatuse kontseptsioon ahimsa, sõna-sõnalt mittekahjustamine, on üks tänapäeva sallivuse eelkäijaid. Erinevus seisneb vaid selles, et ahimsa’sse kätketud sallivus on ennekõike sallivus iseenda suhtes, sallivus oma sisima „mina“ ees, niisamuti kui elu paratamatute raskustega leppimine, nende sallimine. Ühtaegu on see ka ettekujutus igast elusolendist kui vaimsetest olevustest, kes on võrdsed igaviku palge ees, olles kõik loodud ühestsamast „janust“ või ainesest. Kas see arusaam on kõikehõlmavam kui tänapäeva loosungid? Isegi kui seda ei saa kirjutada seaduse paragrahviks või määrata selle abil kvoote.

1 https://www.theguardian.com/uk-news/2020/jun/23/police-to-investigate-burnley-white-lives-matter-aircraft-banner

2 https://en.wikipedia.org/wiki/Dakota_Access_Pipeline_protests

3 https://kolonierna.wordpress.com/2013/07/31/the-gallok-struggle-english-text-about-kallak/

4 https://www.saamicouncil.net/news-archive/rastigaisa-fell-area-must-not-be-turned-into-an-industrial-area